Teadusminutid. Miks 27C vesi tundub külmem kui 27C õhk ?

Ma olen nüüd kangelaslikult üritanud iga päev võimalusel ujumas käia. Kõige raskem moment selle juures on vette minek. Ma olen jumala kindel, et nad valetavad temperatuuri osas :) sest vesi on niiii külm ..:)
Üks päev oli õhutemperatuur 25 C ja vesi märgitud 27C. 
Seisin vöökohani vees. Lugesin sajani ja siis veelkord sajani... lapsed kõrval naersid, aga no.. külm ju. 
Ja hakkasin mõtlema, et miks. 
Miks 27 kraadine vesi on külm, aga 27 kraadine õhk on soe. Ütleks isegi palav. 

Te kõik kindlasti juba teate vastust, aga mina ei mäletanud koolifüüsikast midagi. Pisut guugeldamist ja palun, jagan oma teadmisi ka nendega, kes samuti ei tea.

Põhjus, miks vesi tundub õhust külmem, on see, et vesi on nendest kahest parem soojusjuht. Vette hüpates pääseb kuumus teie kehast palju kergemini kui siis, kui seisaksite sama temperatuuriga õhus veekogu kõrval. Kuna vesi võtab teie kehalt rohkem soojust ja kiiremini, tundub see külmem.

Kui keha viiakse kontakti kehaga, mis on külmem, toimub transformatsioon, mis viib tasakaaluseisundisse. See tasakaaluolek põhineb asjaolul, et kahe keha temperatuur on võrdne, kuna külma keha jaoks suureneb energia ülekandmine kuuma keha vahel (seega on neil sama temperatuur). Keha peab soojendama/ jahutama kõike, mis sellega kokku puutub, mis on kehatemperatuurist erinev. Vett puudutades kulutab see palju rohkem energiat kui õhku puudutades, seega vesi peaaegu "imeb soojuse sinust välja". 

Tänu rohkete vesiniksidemete olemasolule on veel võrreldes teiste ainetega väga suur erisoojusmahtuvus (veel suurem on ainult ammoniaagil). Õhu soojusmahtuvus on 1,01 J / (1 gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). Vee soojusmahtuvus on 4,17 J / (gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). See tähendab, et grammi vee soojendamiseks kulub neli korda rohkem energiat kui grammi õhu soojendamiseks.

Igaühest võib saada mõrvar

Sõidan mööda neljarealist teed. Lähenen (järjekordsele) ringile ja võtan kiirust maha. Ja kuna pean edasi sõitma, siis vasakusse ritta. Olen oma kolonnis esimene auto, teised minu taga reastuvad samuti vasakusse ritta.
Umbes 10 meetrit enne ringi... näen teed ületavat pardipere. Ema ja pesatäis poegi. Mu kiire aju ütleb: vajuta pidurit. Aeglane aju ütleb murdosa sekund hiljem- ei. Kui sa praegu plokki paned, siis sinu taga olevad autod reastuvad esimesse ritta ja see pardipere saab surma. 
Kuna see on nn kiirtee, siis seisma pole kuhugi jääda. Sõidan edasi. Süda jääb muretsema. Neil oli vaid neljandik läbitud...

Mulle tuleb meelde, et nädalapäevad varem kuulsin raadiost uudist, et ..".. me peame sel aastal tapma veel niipalju hirvi, naapalju kitsi jne". Jäi kõrvu, sest kasutati just sõna " tapma", mitte küttima, populatsiooni vähendama vms. 
Me peame tapma, sest meil on vähe kiskjaid, Meil on vähe kiskjaid, sest hundiemad on maha lastud ja õpetamata kutsikad tulevad inimeste juurde. Loomad tulevad linna, sest nende kodud on maha raiutud. Me ehitame maanteid kohta, kus kulges pardi ja konna rada. Ma muretsen praegu,  kui kuulen Eesti-Vene piirist- Kas nad ikka jätavad loomadele edasi-tagasi liikumiste rajad? Isegi koroona ei suutnud piisavalt rahvastiku arvu vähendada. Kuidas me sellele planeedile kõik ära mahume??

Mind piinab siiani üks õhtu. Oli pime, vihma sadas, torm. Tulin Riiast, mega väsinud. Keegi jooksis teele. Väike kits, ma arvasin. Pidurdasin, aga käis ragin. Tulin autost välja ja üritasin auto laternate valguses aru saada. Kedagi polnud. Ka kraavis ei näinud kedagi. Kas ma kujutasin kõike ette, või põgenes haavatud olevus.. ma ei tea.

Jõuan kohale. Koos minuga hakkab teed ületama orav. Täielik loomade päev, mõtlen. Mina ootan, et auto mööduks, orav jookseb auto eest läbi. Jääb ellu.

Nagu kirikukontsertite puhul ikka, siis kohalik kirikuõpetaja juhatab teema sisse . Kuna teemaks on gospel, rõõmusõnum, siis soovib ta õnnistust ja rõõmu. Saadan  need soovid pardiperele ja palun kogu hingest, et nad pääseksid.

Sofia Rubina ja Uku Suviste, eks ole põnev kooslus, annavad väga hea kontserdi. Gospel on ikka nii minu muusika. Ma jumaldan kontserdeid, kus saab kaasa laulda ja tantsida.  Mu pocket listis on soov minna Ameerikasse nt New Orleansi, ja võtta osa väga hea kooriga mustanahaliste jumalateenistusest. Ma oleks kindlasti väga usin kirikukülastaja, kui saaks tantsida ja normaalseid laule laulda :)

Tagasi sõites on tee tühi. Kas said pardid üle tee, pöördusid tagasi või koristas keegi laibad.
Aamen. 

Millised väärtused sul on?

 

Manjana, appi!! :)

Eesti matusest kirjutades kasutasin ma rohkem kui kord väidet, et mul on sellised  ja sellised väärtused. Sest nii lihtsalt öeldakse ju. Eelmise valitsuse ajal oli kombeks viidata euroopalikele väärtustele, kuigi sageli peeti selle all silmas viisakust ja lugupidamist. 
See pani mind teema üle mõtlema. Aga päriselt, millised on minu väärtushinnangud?

(Wikipedia: on ühiskonnas väljakujunenud arvamused hea ja halva kriteeriumitest, nende hinnangute alusel juhinduvad inimesed igapäevaelus valikute tegemisel ning otsuste langetamisel. Erinevalt sotsiaalsetest normidest, mis reguleerivad käitumist teatud kindlates olukordades, on väärtused kindlate olukordade ülesed. Väärtused omandatakse sotsialiseerumise käigus.)

ma olen üldiselt üsna põhimõttelage inimene.  Olen varemgi kirjutanud, et mind hämmastavad inimesed, kel on iga jumala asja kohta kujundatud seisukoht, mida nad peavad vajalikuks ka välja öelda.  Mul on suurest osast asjadest sügavalt ükskõik, sest asju, millel on üks ja õige vastus on väga vähe. Ja see pole poos. Päriselt on.
Ja ilmselt me otsime seda, mida meil pole. See on üks põhjuseid, miks mulle meeldib nõukaaegne kirjandus. Hea on lugeda inimestest, kel on kodumaaarmastus, nn õige käitumise (nõrgemat ei lööda, abistamine, jagamine, ausus jms) väärtused paigas.

Ilmselt väärtused selguvadki nn töö käigus. Et kui ma kirjutan maast, siis ma saan tunnistada, et austus elava vastu on minu põhimõte. 

Lisaks tuleb mul veel tänu postitustele meelde, et minu jaoks on väga oluline finantsstabiilsus. Ma võtan riske, aga koos kindlustusega :)

Ja teine, mis kohe pähe tuleb. Indiviidi vabadus. Ma usun, et on nagu on. Inimesi pole vaja analüüsida ja igaüks väärib teist võimalust.

Aga rohkem mul midagi meelde ei tule.

Pakiline küsimus ja tunne kodulinna

 Meie pargis elab tilluke orav. Tema vanemaid pole ammu näinud. Ju neil on muud tegemist või pistsid 

koerad nad nahka.

Tahtsin oravale pähkleid viia. Ja saad aru, niipea, kui ma selja keerasin, sõid varesed need ära.

Kuidas ma saaksin oravale niimoodi pähkleid jätta, et varesed kätte ei saaks? Ma olen lugenud, et varesed suudavad ka kreeka pähkli purustada. Aga linnas? Kus on palju süüa? Kas oleks abiks, kui ma koorega pähklid viin? Kas varesed söövad nagu kassid või koerad?

Film Eesti matus

nii ammu pole kinos käinud, et enam ei mäletagi 

Et heli on kurdistavalt kõva. Et mulle meeldis süüa popcorni ja Sprite valge veiniga. Kõik kinos sõid midagi. Ma olin ainus, kes paastus, sest olin rumala peaga eelnevalt kilo maasikaid sisse vohminud.

Ma ütlen kohe ära, et mul on väga hea meel, et see film tehti. Esiteks on see minu meelest meie lähiajalugu, mis pidi saama jäädvustatud. Teiseks on kasutatud väga head eesti muusikat, mis on nüüd samuti nn kivisse raiutud. Ja kolmandaks, mulle meeldib Kivirähk. Kui sõpru saaks valida või poest osta, siis ma valiks Andruse ( ja Marek Strandbergi ). Rehepapist jäi filmis alles vaid pealkiri ( ja selgub, et mind häiris toona sama, mis nüüd ), see film on midagigi Kivirähkist säilitanud. 

Nagu Vilbre on meedias rääkinud, siis üritas ta näitlejad nende stereotüüpidest välja saada ja Merle Palmiste ja Tambet Tuisk on tõepoolest oma tavalisest kastist väljas. Hea lühike vana kooli film, boonuseks on alguses südamlik multikas "Kaka ja kevad". 

Menopausist. Raamatusoovitused.

Tähelepanu kõik 35 + naised. Järgneb tungiv kohustusliku kirjanduse soovitus.

Muudetud hiljem. Alusta raamatust dr. Jen Gunter The Menopause Manifesto. Own your health with facts and feminism.

Amanda Thebe Menopocalypse puhul pole tegemist maailma parimaga, kuid kuna menopausialast puust ja punaseks kirjandust on nii vähe, siis seda lihtsalt peab lugema. Usu mind, sa saad siit üllatavalt lihtsad vastused oma keerulistele küsimustele.

See on personaaltreeneri kogemuslugu, ja nagu selle maa raamatutes tavaks, paljude kordustega ja paraku on see natuke liiga Ameerika. Kui ma võrdlen prantsuse raamatuga, siis mulle tundus prantsuse oma kultuuriliselt lähedasem. Aga ma usun et meie naised on väärt üht aabitsat.

Raamat käib läbi põhitõed ja mõisted. Annab lingid mitmele testile, kogukonnale. Kuna autor on treener, siis ka treeningkava ja koostöös psühholoogidega tuletab meelde vanad head ja mõned uued eneseabi nipid. see on väga lihtsalt loetav ja e raamatu pdf formaadis saad tasuta, sealt on võimalik alla laadida ka teine raamat), 

Kui sa inglise keeles ei loe, siis Päikesetoit on oma blogis teinud ülevaatliku eestikeelse referaadi mõlema raamatu põhjal ning lisanud veel omalt poolt infot.

Nagu nõukaajal jagati keelatud tekste käest kätte.

Dr. Gunteri raamat põhineb teadusel ja arstipraktikal. Sobib lugemiseks ka noorematele, kuna käsitleb ka muid günekoloogilsi probleeme. Ja autor on tõeline Feminist :) suure algustähega. 
Raamatu saab samuti tasuta ülalolevalt lingilt.

Mu blogi loeb palju kirjutamisega seotud inimesi, äkki on kellelgi käsi sees, et see Eestis eestikeelsena välja anda. Koos mõne Eesti arsti kommentaaridega. Päikesetoit on tõlke juba teinud ja lisa juurde otsinud.