Tegelikult on muidugi hea, et tähtsad asjad üle korratakse, sest, mis seal salata inimese mälu on nagu ta on. Nagu varasemalt, siis kriipsutasin ka selles raamatus mitmed lõigud ja mõttekäigud alla. Enne selle postituse kirjutamist lugesin läbi kahe eelneva raamatu kokkuvõtted... ja oh üllatust :) ei midagi uut siin maailmas. Mikita on ühel või teisel viisil sedasama juba käsitlenud. Ja näed, ma ei mäletanudki. Nii et kordamine... ja kõik see muu.
Uute mõtetena oli sisse toodud 2017 aasta aktuaalseid sündmusi, metsaraiega seotu ja mõned esinemised, loengud ja sõnavõtud.
Mis omakorda vähendas tunnet, et tegemist on raamatuga. Raamat, see peaks olema aegadeülene, jääv. Mikita oma on pigem nagu blogi?
Nagu juba varasemalt öeldud- olemasoleva idee pidev täiendamine. Ja lisaks minu meelest raamatusse mitte sobiv aktuaalsus.
Kolmanda etteheitena tooksin välja nn moraalilugemise. Peaks, võiks, tehtagu. Jälle, selle koht ei peaks, võiks :) olema raamatus, vaid ajaleheartiklis. Kohe täna ja praegu. Need mõtted sobiksid mõne ühiskondliku või poliitilise liikumise eesmärgiks. Ja tehtagu siis.
Raamatus meeldiks mulle lugeda lugusid.
Sest lugusid Mikita oskab rääkida. Väga hästi. Täpselt minu stiil ja minu huumoritunnetus. Selles raamatus oli nalja vähem, kui eelmistes, aga piisavalt...
