Õpetamisest. 60% tehtud.

60% tehtud. Ja väike paus.
Ma usun siiralt, et pole olemas halbu õpilasi, vaid on halvad õpetajad. Ja see, kuidas ma hakkama saan on küsimus minust. Naljakas on taaskord see, kuidas teooria saab praktikaks. Päriselt ka, see mis meid häirib, ongi meie ise. Mind häirivad asjad, mis ma ise samuti teen ja olen.
Kindlasti olen saanud õppetunni, et ülehindasin selle ameti lihtsust. Järjest ja järjest on olnud juhtumid, kus oleks vaja kogemust. 

No näiteks.
Ühele seletasin 15 minutit, miks ta peaks tegema turuuuringu. (St see on kodune töö, mida nad peavad tegema, aga ta ei saanud aru uuringute mõttest.) Ükskõik kuidas ma - vajadused, konkurents jne jne.. aaga, vastab ta. Nad ju tulevad mu poodi ja ise ütlevad, mida nad tahavad. Mina: selleks, et nad tuleks ka edaspidi ja positiivselt üllatuks, küsidki, mida nad veel tahavad. Tema jälle oma… lõpuks andsime mõlemad alla. Ei saanud aru ja mina ei osanud. Järgmisel tunnil tuli perfektse uuringuhüpoteesiga. Ma kahtlustan, et keegi kodus aitas, aga see selleks. Ja kui jõudsime konkurentsiteemadeni, siis hakkas jälle... minul pole ühtegi konkurenti.. Sellised hetked panevad mind pead vastu seina taguma. (no kadedaks teeb ka, tahaks ka nii, et pole konkurentsi... ja pole vaja teada, mida klient tahab). Kuidas aidata kedagi, kes ei taha abi?

Tegime turuuuringu raames 5 miksi meetodi. Pooled tegid valesti. Ok, näitasin uuesti- kas saite aru- jaaa!!. Järgmises loegus oli ostupuu, jälle sama seltskond tegi valesti. Hommikul klikkis-see on ju sama loogika, algoritmiline mõtlemine. Oleks-poleks. Oleks võinud võtta aja maha ja hakata nullist uuesti seda tegema. kuna erinevalt muust teooriast on see praktiline ja reaalselt vajalik. Õnneks on aega. Aga oleks olnud kogemus, oleksin ilmselt kohe reageerinud.

Ja siis ajavad närvi need seletajad (nagu ma ise olen). Idee poolest on nad head ja huvitavad, kogemused ning näited. Aga mul läheb kuulates meelest, kuhu ma jäin. Ilmselt kogemus aitaks järjel püsida. 

Ja siis ma ei saa hakkama nendega, kes vastavad nn valesti ( nagu ma ise olen :)) Karma. Ma saan selle küll kokku võtta, et näe 1 inimene arvas nii, aga suur osa reageerib tegelikult naa, ja jutu illustreerimiseks on vaja mustvalgeid näiteid; aga ikkagi on järg käest ja loogika vale.

Olulisem, mis ma enda kohta olen õppinud. Ma teadsin, et minust on raske aru saada. Aga et nii raske. Ma esitan küsimuse, MIKS ja nad vastavad KUIDAS.. Õnneks on paar sellist, kes minust aru saavad, see annab lootust..:)
Ja mitu korda peab inimesele ütlema- ära eelda? Ja jälle astun samasse ämbrisse. Nad on mulle ise vastanud, et neil eelteadmised puuduvad. Ja taas ja taas ma eeldan, et nad teavad (minu jaoks elementaarseid) mõisteid.

Naljakas on see, kuidas, nagu igas seltskonnas, on arhetüübid. On tubli tüdruk, kes kirjutab üles iga minu suust tuleva sõna. On poiss, kes viskab nalja. On tark poiss. On asjalik, kes ei tea, aga tahab teada ja küsib nutikaid küsimusi. On- karma, üks, kes kogu aeg demonstreerib oma rumalust- mida ma ka ütleks, hakkab vastu õiendama. Ja ma ei tea, kuidas reageerida. Kui inimene nt tõemeeli väidab, et turu-uuringufirma X ei ole usaldatav, sest ta teeb uuringu ainult 500-700 inimeselise valimiga, siis mida peaks tegema? Hakkama selgitama statistika algtõdesid? Kuidas arvutatakse viga? Ütlema, et ole vait? Olen teinud nii ja naa. Aga nagu alustasin- karma- ma ise olen olnud samasugune. Ja luban, et mitte kunagi enam....
Mida ma peaks samuti juurde õppima- kuidas viisakalt öelda, see on vale ja sa oled loll. Ma küll väljendan seda, aga mulle tundub, et mitte piisavalt ega mitte arusaadavalt.
(ja kui sa oled mu õpilane ja loed seda postitust, siis, ei- ma ei räägi sinust :))

Raske on see, et mul kaob mingil hetkel energia ära. Ja siis ma ei viitsi enam rääkida. Ja neil samuti. Mul on neist nii kahju. Nad tulevad töölt, näljased, väsinud. Esimesed 1,5-2 tundi pole hullu ja siis ma näen, kuidas silmad muutuvad tuhmiks, haigutused... Kui ma alguses põdesin, et ei saa nn tunde täis, siis nüüd teen meelega lühemalt. Ei ole mõtet tampida tarkusi, kui ei suudeta neid vastu võtta.

Kui ma käisin avaliku esinemise koolitusel, siis oli seal päris mitu õpetajat. Mis te siin teete, küsisin, te ju iga päev esinete klassi ees. Nüüd saan vahest aru. Hiljuti käisin erialasel seminaril esinemas. Ma olin täiesti närvis. Paar nalja oli mõeldud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et huvitav.. kas ma juba rääkisin neid või mitte. Totter oleks neid ju uuesti esitada... Tagasiside oli ülikiitev ( vaid kaks inimest olid pannud 4?? vabandage?? Mis puudu jäi???? :) :) :)), aga ma ise polnud üldse rahul. Sest ma olin närvis. Sest ma teadsin, et nad on minusugused professionaalid. Samas oli hea, sest me rääkisime ühes keeles.
Koolitamise eel ja ajal ma närvis pole. Sest ma tunnetan rolli teistsugusena. Nemad ei oska ( ok, 2-3 inimest teavad ja oskavad). Mina oskan. Ja ma selgitan. Ma tahan, et nad saaksid aru. Ma kontrollin, kas nad said aru ( ei saanud tavaliselt). Ma mõistan, et slaidide lugemine on igav ja üritan teha, sõltuvalt teemast, kas mänge või praktilisi harjutusi, et asja point kohale jõuaks. (Jumal. Kuidas ma pingutan. Tegelikult. Pai mulle.)

Õnneks või kahjuks pole ma kokku lugenud neid tunde, mis on kulunud ühe tunni ette valmistamiseks. Ma alustasin maikuus. Peale esimest loengut istusin terve nädalavahetuse ja tegin kõik ümber. Ning enne iga loengut kulub 2-4 tundi, et asi üle vaadata, parandada, täiendada jne. Ma täitsa usun kusagilt kuuldud väidet, et üks kontakttund x 3. KUI, ma peaksin seda kursust uuesti tegema, siis kuluks kindlasti vähem aega, aga mitte oluliselt. Uued näited, kogemustest õppimine ja kindlasti ka teistsugune auditoorium.
Peale loengut on adrekas laes ja mu aju töötab kõik veel uuesti läbi. Panen kirja nn õppetunnid ja palju tegelikult aega kulus. Nii et kontakttunnile lisandub veel paar tundi öist aega..
Lühidalt. See on jõhker ja ränk töö. Palun öelge mulle, et ma tulevikus enam jah ei ütleks. Kui, siis 3x väiksemale koormusele.

Positiivne?
Positiivsed on need hetked, kui CB ütleb edasi tuttava tagasiside, et täitsa ok. Positiivne on, kui keegi tunnis säravate silmadega kiidab, et vau.. kui huvitav. Positiivne on, kui suudan nad naerma ajada. 
Positiivne, et ma olen enda kohta nii palju teada saanud. Positiivne, et olen ise targemaks saanud- kõik need materjalid tuli ju läbi hekseldada :)
Näis, mida ma kevadel asjast arvan.  Kas läheb lihtsamaks?