10 küsimust

Mulle meeldivad väga  sellised küsimustikud,  Tänud Marjule algatamst. 

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
9, ja  24.aprill 2021

WordPress või Blogspot ja miks?
Ma kasutan mõlemat platvormi ja mõlemad on tänase seisuga halvad. Blogspot eeldab, et kirjutaja ei lisa postitustele pilte- selleks on meil ju Insta, eks. Ja Wordpress eeldab, et ei kirjutata massiivseid tekste, mis vajavad hiljem töötlemist ja redigeerimist. 

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu. Miinuspool, nagu öeldud, on piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta. Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne. Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.aga SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad Piltide paigutamise asi on parem, aga uus plokisüsteem on minu jaoks muutnud kirjutamise katsumuseks. WP eelis on võimalus panna eraldi postitused parooli alla.
Ingliskeelses blogiruumis, on WP rohkem eeliseid. On keskkondi, kus Bloggerit üldse ei tunnistata. Ja täiesti vaimustav on WP Readeri kogukond.  Wordpress pakub oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.   

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid on üsna pealiskaudsed.. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 1000 jälgijat, 100 laiki, aga 10 visits...:) Blogger on ses mõttes ausam, et ei oota sinult "laiki", vaid ainult reaalset külastamist ja lugemist.  

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?
Kas mul on kirjutamiskirg :)? Kirjutamine aitab mul mõtteid paremini korrastada, aga elu on õpetanud, et kui vähegi võimalik, siis ära kirjuta.  Sa ei tea, kas eelnev lause oli kirjutataud sarkastiliselt või siiralt. Kas see oli provokatsioon või veendumus. Sa teed selle otsuse enda kogemuste ja väärtuste baasilt. Mitte minust lähtudes.
Kirjalikus kommunikatsioonis jääb nii palju momente puudu, et sellest tekib alati paksu pahandust.
Mu esimene postitus on siin. Sofi Oksaneni raamatu "Puhastus" kokkuvõte.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?
Mu lemmikud leiad siitsamast blogist paremast servast. Lisaks sellele on veel  Feedlys peotäis neid, keda ma loen, aga kes kirjutavad harva või siis olen nendega alles alustanud ja pole veel jõudnud seisukohta kujundada, kas  ja kui palju ma neid armastan. Kokku 77.
Ja kuigi neid tundub palju, on neid tegelikult vähe. Palun kirjutage rohkem!!

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?
Epp Petrone. Muuseas, kas teile ka tundub, et Epp ja Kati elavad kuidagi väga sarnast elu.  Oma alal edukad, palju lapsi, siis kolisid maale jne. jne. Lausa hirmutav.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?
jah olen

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?
Internet ei ole anonüümne. 
Pseudonüümi all kirjutamisel on hoopis teised argumendid ja põhjused. 

Professionaalses keeles öeldakse selle kohta- personaalse brändi, kuvandi kujundamine. Ja pole mõtet vaielda, et sina seda ei tee- sellega on, nagu poliitikaga. Kui sina ei kujunda, siis tekib see kuvad ikkagi, aga omasoodu. 
Kas sa kirjutad ainult sellest, kuidas su mees iga päev lilli toob ja jätad mainimata need korrad, kui ta seda ei tee. Või vastupidi, sellest, kuidas ta mitte kunagi lilli ei too, sobivalt unustades need korrad, kui ta seda tegi. Või kirjutad mõlemast ja kõigest.
Inimestel kipuvad väga sageli segi minema erinevad elus olevad rollid. ( vt Anneli Ott  juhtum) ja on ameteid, kus see tegelikult polegi võimalik- avaldada oma isiklikku, personaalset arvamust, mis ei ole kooskõlas sinu professionaalse positsiooniga.
Kui su koostööpartner, klient, endine klassiõde, või tulevane tööandja sind guugeldab, siis kas sa tahad, et su blogi sinu nimega seostub. Ja kuidas seostub sinu professionaalse minaga blogis valitud stiil- kas mees peaks või ei peaks lilli tooma?

Jah, on ameteid, kus blogi/insta/suunamudijaks olemine tuleb kasuks. Aga üsna sageli siiski mitte. Oma nime alt kirjutades muutud sa paratamatult avaliku elu tegelaseks, ja sellega kaasneb ka vastutus. 

Ma ütlen päris ausalt, et ma ei taha teada blogija päris identiteeti. Epp kirjutas selle kenasti lahti, ei hakka kordama. Hiljuti üks inimene küsis minu käest, et kas see siin on minu blogi. Õnneks kõne katkes ja ma sain aega, enne vastamist, järele mõelda. Ning sain aru, et tegelikult ju pole. 
Minu kirjutav mina ja minu päriselu mina oleme kaks täiesti erinevat isikut.  Just sellesama selektsiooni, mida ja kuidas kirjutada, pärast. Ja las see jääbi nii. Ma tahan kohta, kus ma saan olla ebaloogiline, rumal, ebanormaalne, elada fantaasiamaailmas jne. 
ja ma jätan suurima rõõmuga vabaduse ka kõikidele teistele kaasblogijatele proovida erinevaid rolle ning maailmavaateid.

Kas blog või vlog?
Ma olen puudega. Ma ei suuda omastada infot, mis tuleb audio-visuaalsel teel. Ma pean lugema. 
Ma ei mõista Instagrami ja Tiktoki ja delfiTV ja youtube ja podcastide  jms kontseptsiooni, kuna ma ei saa aru, kust leida nendessse süvenemiseks aega. Tõsi, aja leidmine on prioriteetide küsimus. Ju siis pole prioriteet.

Blogimaailma skandaalid – turn on või turn off?
Ma vist loen valesid blogisid. Hea meelega osaleks mingis kätšis- draamat pole kunagi liiga palju:) Aga Ritsik ja KK on kuidagi liiga rahumeelsed ..:)

Asi, mida ma igatsen. Ajal, kui loomad veel rääkisid ning muru oli roheline- juhtus aeg-ajalt nii, et mingis blogis väljahõigatud teema leidis käsitlemist veel teisteski blogides. Noh. Ma võiks ju ise algataja olla.Okei, las jääb :)
Ehk siis,  mulle tegelikult meeldib see võrgustik. Ja eriti armastan ma uustulnukaid. Palun sekkuge rohkem!

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?
Ajab harja punaseks ei tähenda automaatselt, et ei meeldi.
Ma loen mitut blogi, mis ajavad mu harja punaseks st kirjeldavad elustiili, väärtusi, millest ma aru ei saa. Aga see ei tähenda, et nad mulle ei meeldiks. 
Selle, kas keegi meeldib või mitte, määrab ära pigem kirjutamise stiil.
Kui ma mõtlen, mille pärast olen mõne blogi jälgimise lõpetanud, siis see on a)liiga palju reklaami  või b) elustiil mis mind üldse ei kõneta . Sellele b-le ei oskagi näidet tuua. Sport mind ei huvita, aga Klari on huvitav. Lapsed mind ei huvita, aga Iibist ja Reeta jne on tore lugeda. 

Kas blogid surevad välja?
Ma tegin hiljuti oma Feedly voos inventuuri ja tõstsin 43 blogi kausta " Endised". Need on mu kunagised lemmikud, kes pole paar aastat enam kirjutanud, aga kuna ma armastasin neid, siis ei raatsi neid kustutada.  
Mõned neist olid seotud elustiiliga- elu välismaal, lapse sünd vms ja need said lihtsalt läbi. Aga teised... Ma ei tea. Miks te ei kirjuta? Mina mõtlen teie peale.

Välja, blogimine, ilmselt ei sure. Aga kuna kadus jaotusplatvorm- blog.tr.ee, siis on täna uuel tulijal oluliselt raskem. (Kui eesmärgiks on leida uusi lugejaid). 
Ja täiesti kindlasti on inimeste keskendumisvõime vähenenud. Nii kirjutamine, kui ka lugemine nõuavad keskendumisvõimet ja aega. 
Te vaadake oma lugemisstatistikat. Ja rohkem polegi midagi öelda. Meelelahutus vs tõsist süvenemist vajav, ei ole võrreldavad. 

ma arvan, et kui midagi ootamatut ei juhtu, siis meediakanalid killustuvad veelgi, kindlasti tuleb juurde uusi kanaleid, mis tähendab et nn vanadel jääb lugejaid/vaatajaid/jälgijaid järjest vähemaks. 

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?
Ma kirjutan endale. Kuna mul puudub mälu, siis on vaja arhiivi- okei, kõik need platvormid võivad ühel päeval kaduda, ja siis on ka see kadunud. Aga kuniks, seniks.
Ma kirjutan, et oma mõtteid korrastada.

Blogimise üks positiivne kõrvalmõju on see, et saad enda kohta teada asju. Näiteks mina tean nüüd, et minust ei saa mitte kunagi ajakirjanikku. Sest ma ei suuda regulaarselt kirjutada.  Kui mul tuleb vaim peale, siis ma kirjutan korraga 10 postitust valmis, ja nõme oleks neid ju korraga samal hetkel avaldada :)? Sest ma tean, et sellele järgneb paus, kui mu elus ei juhtu mitte midagi. Kui mul on tööl väga kiire ja pole aega. Või kui mul on paha tuju. Paha tujuga ma ei kirjuta, negatiivsust  ja vingumist on maailmas ńiigi liiga palju. 

Päikest? :) ☀️