Mul on vanakooli äratuskell. Õhtul tõmbad nupu üles ja hommikul vajutad alla.
Kell heliseb, vajutan kinni. Kass loivab kohale haigutades tahmas näoga, aga hommikuid, mil ta on unine, on ennegi olnud.
Hommikused rutiinid, joon kohvi, kuulan uudised ja lähen ajan mehe üles.
Paari minuti pärast ilmub unine mees. "Kas liiga vara ei ole?", küsib.
Vaatan kella. Kell on 6. Ja on ka teistes tubades 6. Ma ärkasin tund aega varem.
Müstika. On võimalik, et kella liigutades liikus seier natuke paigast. Aga täpselt tund? Neil kordadel, kui pean varem ärkama, kulub minutit kümme, kui suudan nende kriipsukeste järgi õige koha tuvastada.
Teate ju küll neid õudukaid, kui alguses on seinal pilti nihutatud, siis on kadunud kummikud ja hiljem on laps valest soost. Ja siis kui naine muretseb, öeldakse, et ... kuule, sa oled kogu elu linnas elanud, sul polegi kummikuid. Ja pärast selgub, et tegelikult oli naisel õigus ja ta aeti meelega hulluks.
Mees eitab igasugust šantaaži. kass eitab samuti. Aga kui mu järgmised postitused tulevad hullumajast, siis teate. Eta ne son, eta sony.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!