3 kuud antidepressanti

Ma olen nüüd kolm kuud võtnud antidepressanti. Väga raske on teha vahet, mis on pärast seda ja mis sellepärast.
Fakt on see, et ikka on head ja halba tuju, ikka on vahel füüsiline, vaimne ja emotsionaalne vorm parem ja vahel halvem.
Kurgus ikka vahel nöörib, ning ma olen endiselt sarkastiline, mis tähendab, et mu sisemine viha on alles.

Ma olen terve elu saanud vähem magada, kui ma tahaksin ja vajaksin, aga nüüd olen VEEL unisem ja uimasem, kui varem? Vist? Raske on võrrelda, aga ma reaalselt olen nii väsinud. Eelmisel pühapäeval. Vedasin end jõuga välja, ja tavapärasel teel lihtsalt väsisin ära. Nii  palju kui tahaks, ei suuda  magada. Süda on väsinud. Ja ka see tunne on varasemast tuttav. (ennetades küsimusi. Füüsiliselt olen terve. Kontrollitud)
Arst ütles, et unisus on normaalne, et organism tahab taastuda. No ma ei tea. Halloo!! Kaua siis veel?? Hiljuti just viskasime mehega nalja, et kui nii jätkub, siis lähen kohe töölt tulles magama.

Lisaks uus asi, et ma mäletan hommikul oma unenägusid. Ja kuna unenäod on reeglina napakad ja ajuvabad, siis ma pigem liigitaks selle negatiivse kõrvalmõju alla :)

Teine huvitav kõrvalmõju on alkohol. Ma reaalselt tunnen, et tahan alkoholi. Ma pole muidu suurem asi alkoholitarbija, see teeb mu veel unisemaks. Tükk aega juurdlesin, et miks selline vajadus on tekkinud. Et kui organismil on vajadus kiirete kalorite järele, siis võiks ju niisama suhkrut tahta vms?  Ma oletan, et põhjus on see lendamise ja eufooria tunne, mis enne uinumist tekib. Et Ad siiski pole maha võtnud pinget ja stressi aga alkoholi mõju ma tean- see vabastab hoobilt pingetest.
Aga kuna mul kahjuks või õnneks kodus alkoholi pole, siis pole must ka alkohoolikut saanud :)
( ja ma saan nüüd väga hästi aru, miks Ad seostub ülekaaluga)

Muudest mõjudest tundub, et vist natuke on tunded rohkem sordiini all. Taas, väga raske on võrrelda. Sellist energia ja enesekindluse laksu, nagu maikuus näiteks oli, ma kindlasti ei tunne. Ehk siis need asjad ei ole omavahel kindlasti seotud. Energiatase sõltub millestki muust. Ja keskmine meeleolu samuti sõltub millestki muust. Nagu ma infolehelt lugesin, siis see rohi peaks tõstma serotoniini taset, ehk siis tegema õnnelikumaks. Mingit selget muudatust ma päris kindlasti ei tähelda.

Eile oli kaks negatiivset juhtumit, mis tegelikult mingit muutust siiski näitavad.  .
Tavaolukorras oleks ma neid mõtteid kedranud ja end piinanud, see et ma neist kirjutan, näitab, et need lähevad mulle korda. Aga rohu mõjul??? on mõttemüra vähem ja mõtted on kuidagi lühemad. Mulle ei teki sellist korduvat mõtet. Ma endiselt analüüsin juhtunut ja töötan peas läbi tulevikustsenaariumeid, aga
ma  nagu hooliks vähem. Olen rohkem tänases päevas. Või kuidas seda sõnastada.

Või siis teine näide. Tuli meile uus kolleeg, minujaoks ebameeldiv, agressiivne, kellele meeldib karjudes suhelda. Kuna mul pole ammu sellist polnud, siis seda ärritavam.
Ja nüüd olen lausa kahel korral temaga suhelnud samuti karjudes- "kessasellineoled, ettuled..." 
Mina? Kes on vaikne, vagane, tasane hiireke...
ja kummastaval kombel ei tunne ma isegi praegu seda kirjutades end kuidagi süüdi või ülekohut teinuna vms. Nii ükskõik.

Ja ma ei teagi, kas see on hea või halb, sest (üle)muretsemine on üks osa minu identiteedist ja isiksusest.

ehk siis kokkuvõtteks. Mulle tundub, et a. kas see rohi ei sobi mulle või b mul tegelikult ikkagi pole depressioon.
Või c, on seda ikkagi kõrvalt raske hinnata.