Täidetud tühimikud

Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt  postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."

Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.

Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.

Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse  ja uskmatute  (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.


Ma ise olen ka pigem selline " elu mõtte otsija", aga täiesti päriselt on mu ümber inimesi, kes isegi ei saa aru, miks peaks sellisel teemal arutlema. Ning kui neilt küsida erinevate uskumiste kohta, siis loomulikult nad mõtlevad vastuse välja, aga see on sama tähendusega, kui küsida, kas sa usud nt kliimasoojenemisse, sellessse et palmiõli tootmine suretab liikide rikkuse ja rikub infrastruktuuri; võimisiganes muude erinevaid arvamusi tekitavatesse teemadesse.

Jumalalugu pole ei tähtsam  ega vähem tähtis kui kõik ülejäänud maailma lood, mille osas me kujundame või ei kujunda arvamust. Maailmas on miljardeid lugusid, miks valida just see üks. Ja kui see peab tingimata olema lugu jumalatest, miks just siis selle jumala lugu.

Meiesugused ei saa aru, millised on küsimused või vastused, mis meil tänu sellele jäävad vastamata. Või mis on see põhjus, miks just see lugu on selles konkreetses geograafilises punktis teistest olulisem.

Miks me oleme siin maailmas - evolutsiooni tulemusena. Miks ma sündisin- sest mu vanemad seksisid ilma kaistevahendita. Elu mõte on elamine. Tahad lisaks tähendust, võta jalad tagumiku alt välja ja loo see tähendus. Mis saab peale surma- algab oksüdatsiooniprotsess.
Õnnetused, haigused, katastroofid juhtuvad kas tänu inimeste hooletusele ja rumalusele või pahatahtlikkkusele või loodusnähtuste tõttu. Kui elad seismiliselt aktiivses piirkonnas, siis pead arvestama, et mingil hetkel see juhtubki.

Okei, siin on kindlasti "joodiku lapse efekt". Kui sul pole teistsugust kogemust, siis sa ju ei saagi teada, et ka teisiti saab. Ja kindlasti on selles suhtumises parasjagu arrogantsust, tänu ümbritsevale foonile, mis sunnib võtma seisukohta. Aga endiselt. Miks? Mis on see motivatsioon? Mis on täna puudu, mis siis oleks?


Mmurca viitab mitmel korral sellele, et täiskasvanu elus tekib paratamatult millalgi üksildus ja tühjus,
ma tean, et meile kõikidele meeldib laiendada omaenda kogemusi ka teistele. Oletame, et tekib. Kõikidel.
Ühiskond on andnud meile selle täitmiseks tööriistad. Töö, pere, abistamine, alkohol, hobid, ekstreemsport ja enese proovilepanek, religioon jne jne jne. Miks on üks parem kui teine ?
Ja kas uskumine rahvapärimusse on ebausk või pigem aastasadade kogemuste kaudu omandatud tarkus ellujäämiseks.

Ma nüüd üldistan, sest mulle tuttavate usklike inimeste hulgas on nii konservatiive kui ka liberaale. Aga rääkides religioonist kangastub mul paratamatult esimesena väga konservatiivne inimene.
Ja see on taas asi, mille osas minu ajus puudub sobiv neuronite side. Ma ei saa aru, kuidas saab inimene täiesti siiralt ja südamest tahta, et "kõi oleks nagu kogu aeg on olnud, sest muidu..." läheb maailm hukka??. Tegelikult siis on selle tõlge, et minu positsioon ühiskondlikus struktuuris muutub ja  ma kaotan oma praeguse võimu.
Ma ei tea, kas vaatate sarja "Üle parda". Kus venelane keeldus purjetamast paadiga, millel on vikerkaarelipp.
Nagu päriselt??? Kuidas tekivad inimestes nii jäigad, fanaatilised veendumused. Nii paaniline hirm oma autoriteedi pärast. Ja võimetus võtta asju huumoriga ning enda üle naerda. Sa osaled mingis tobedas realitis ja mõtiskled oma "hea nime" pärast???
Kust üldse võtavad inimesed selle aja ja viitsimise kogu aeg teiste inimeste elu üle mõtiskleda ja mitte ainult arvata, vaid lausa seisukohti kujundada?
Tegelikult on see ju kurb. Kas pole?

Tegelikult on see huvitav paradoks. Inimesed, kes usuvad ideoloogiatesse, soovivad igapäevaelus korda, stabiilsust ja rutiini, aga nende maailmavaade, sisaldades vajadust suure targa venna järele, sisaldab rohkes koguses müstikat ja vastamata küsimusi.
Samas minusugused eeldavad oma maailmavaates korda, rutiini ja konkreetseid vastuseid, miks mingid asjad juhtuvad. Samas igapäevaelus tahan ma üllatusi ja muutusi ( ja müstikat :)) Minu jaoks ei ole õnnelik elu, kui kõik soovid täituvad ja kogu aeg on hästi. Ning austama peaks iga elusolendit sh floora ja fauna, ning laskma tal lihtsalt olla.
ehk siis, elus on kõik tasakaalus :)




Ma olen oma elus kogenud, et kui keegi midagi usub, siis on võimatu teda ümber veenda. Nii nagu mina ei suuda veenda inimesi, et ilma ükskõik millisesse ideoloogiasse uskumata on väga okei elada, ei suuda ka nemad mind veenda, et elu tühimike täitmiseks on vaja mingeid vanu lugusid,