Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Teateid elust

Iga kord, kui olen koos oma tädide lastega, ei väsi ma hämmastumast, kui suhteline on elu ja kui palju sõltub juhustest.
Meil on sarnased geenid, ühine minevik ja ühised lapsepõlvesuved, vaheajad, peod ja pühad. Meil on siiani sarnane huumorimeel ja ometi on meie elud nii erinevad.


Üks laps elab Tallinnas. Ta käib reaalkooli eelklassis, tegeleb tennise ja robootikaga. Nüüd leidsid vanemad, et nende tihedasse graafikusse mahub ka logistiline põige motokrossiringi. Koolivaheaegadel käiakse perega surfamas ja suusatamas. Loomulikult ei lase keegi väikelast Tallinnas üksinda kondama.

Teine laps elab Läti piiri ääres. Kuigi asulas on algkool, otsustasid vanemad anda lapsele parima hariduse. Nii käis ta liinibussiga  13 km kaugusel koolis. Kooli juures oli muusikakool ning kergejõustikutrenn. Nüüd selgus, et selles koolis pole enam matemaatikaõpetajat, seetõttu käib laps alates sellest õppeaastast liinibussiga teises, 20 km kaugusel koolis.
Ka selles koolis on muusikakool, aga kergejõustikutrenni pole. Õnneks on üks kohalik entusiast, kes õpetab lapsi vibu laskma.
Koolivaheaegadel aitab laps vanematel kanade ja mesilastega toime tulla. Lisaks põllumajadus ja meejääkidest napsi ning jahisaagist vorsti valmistamine.


Miks siis mitte kohalik kool?
Selgus, et kaugem suurlinn on ostnud selles asulas peotäie kortereid ning "küüditanud" oma probleempered sinna elama. Kas pole geniaalne?
Teoreetiliselt ja paberil kõlab see nagu plaan.
Miks ei võikski väikekool spetsialiseeruda aeglasemate laste õpetamisele. Tööd saaks mitu tugispetsialisti, see omakorda tekitaks nõudluse muude teenuste järgi.. ja linn hakkks õitsema ja kasvama.
Päris maailmas, kuigi omavalitsus võiks igale spetsialistile kinkida tühja maja, pole siiani õnnestunud saada ka lihtsalt õpetajaid. Tänaseni annavad tunde need, kes õpetasid ka tänaste laste vanemaid.
Väikeasula on saanud endale kulud, kuid tulusid ei teki.



Mõisted- "olen edukas ja mul läheb väga hästi", "hoolin oma lapse haridusest" ja " annan parima tema arengusse" saavad vastavalt kontekstile ja elukohale täiesti erineva tähenduse.
Ja üks elu pole halvem, kui teine. Ja me tegelikult ei tea, milliseid kompetentse tuleviku elus tegelikult vaja läheb ning kummal on 20 aasta pärast tänu omandatule konkurentsieelis.

Pigem on küsimus selles, kui erinevad on meie võimalused tänu juhusele ja meie otsusele valida oma elukoht, Lõuna-Eesti laps ei jää millestki ilma, aga surfata on tal tänu geograafiale väga keeruline. Samuti on ujumisvõimalustega napilt. Ning kool tuleb valida mitte kauguse, vaid õpetajate arvu järgi.

Ma usun, et olen samal teemal ka varem kirjutanud. Ehk siis, ei midagi uut.
Aga jälle kui sellega kokku puutud, teeb see mu kurvaks.


16 kommentaari :

  1. Mu suurema lapse klassivend, klassi priimus, tubli, tark, viisakas poiss kolis sellel aastal Lõuna-Eestisse Läti piiri äärde väikeasulasse ja jätkas oma kooliteed sealses koolis. Mu ema ohkas seda kuuldes - mis vanemad need küll sellised on, et oma lapse tuleviku niimoodi metsa keeravad?! Sealt pole ju mingit lootustki kuhugi jõuda!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No.. president tuli ju "AbjaPaluojalt " :) Kes tubli, sel pole vahet. Kõige haavatavamad on keskmised. Olla aeglasemate hulgas parim ei arenda just väga. Parem variant on siiski olla tublide hulgas kehvem.

      Kustuta
    2. Kas see viimane variant ei keera tuksi kogu lapse psüühikat ?
      Olla jätkuvalt vilets.

      Kustuta
    3. Ma julgen olla üks näide sellest. Meil oli klassis umbes 35 õpilast, ja olin oma keskmise hindega, mis oli 4,3, terve gümnaasiumi tagant teine. mulle isiklikult ka tundub, et alati küll ei mõju psüühikale hästi. vähemalt pikka aega olla nö aina teistest "kehvem".

      Kustuta
    4. sõltub ilmselt lapsest. Mind näiteks paneb selline olukord pingutama.
      samas, kui kõik lihtsalt kätte tuleb, muutun laisaks.
      Ideaal oleks olla omasugustega.

      Kustuta
  2. Millalgi saab 2. lapse vanematel villand ja nad kolivad samasse suurlinna ära. Ja asulasse jäävad ainult probleempered. Suurlinna jaoks win-win.

    Ehk, kui see olukord omapead jätta, siis ta ainult süveneb. Kõik, mis on paarist linnast eemal, muutub getoks.

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. näis. Sest kinnisvara hind on kommiraha., Selleks, et suurde linna kolida on vaja laenu võtta. Lihtsam on vanaduspõlve veeta. lapsed lähevad nagunii

      Kustuta
  3. Defineerige probleemne. Sugulane kolis maale ja kuni selle hetkeni oli lapsega pidevalt probleeme. Praegu õpib väikses maakoolis ja saab häid hindeid. Ka käitumine on parem. Suurkombinaadid ja linnaf ei sobi kõigile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mhmh, ma olen kuulnud paarist juhtumist, kus peen linnapere kolis lapse huvides omal algatusel maale. Kuulsad koolid ei kaalu üles seda, et saab käia klassis, kus on 10 last (isegi siis, kui paar klassi on kokku lükatud).

      Kustuta
  4. tsiteerides meie pere kolmandat olles 15 aastane (sündinud 1987) : õppida saab ju igal pool.
    Kui ei pürgi poliitikasse, mis tähendab lisaks soojale kohale eliitkoolide sõpruskonda, siis töö tegemiseks ja rõõmus olemiseks piisab kogukannakoolist ja ametikoolist. Ülejäänu on juba elukestev õpe ehk enda pidev areng. Pooldan viimast variant teemasse: aga mida sa tegelikult teha oskad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nii ja naa. Kindlasti piisab rõõmus olemiseks sõpradest:) Aga kui tahad nt arstiks saada, pead õppima laia matemaatikat, keemiat ja bioloogiat. Kui õpetajat pole, pead ise ülimotiveeritud olema, et ise kõik endale selgeks teha.
      (mis ei ole võimatu, kui väga tahta)

      Kustuta
    2. Kui sa lapsena matemaatikat ei õpi, siis "elukestva õppe" käigus ammugi ei õpi. XXX ametikooli spiinorarvutuse kursused? -- ärge tehke nalja. Matemaatika õhtuõpik on ilukirjandus, selle lugemine sulle leiba lauale ei too.

      Juba praeguses maailmas on ilma kõrghariduseta töö leidmine raske. (Praegune Eesti on erand, ligi 100% tööhõive ei kesta kaua.) Järgmise põlvkonna maailmas - võimatu.

      Kaur

      Kustuta
    3. Kaur, aga meil oli ju alles hiljuti juttu, et lapsed koolis (reeglina) nagunii matemaatikat sisulises mõttes ei õpi, vaid ainult mingeid "loitsusid". Suurem osa inimesi paistabki matemaatika omandavat alles sellesama õhtuõpikuga.

      Järgmise põlvkonna maailm võib olla nagunii praegusest nii erinev, et seal vbla polegi praeguses linnastunud ühiskonna mõttes tööd. Kukume tagasi kiviaega nt hoopis.

      Kustuta
    4. Seda ka.

      Ma arvan, et maailm läheb kolmeks.
      Autokraatiad, kus kõik on täiesti pekkis. Umbes nagu seal juba on.
      Ja meritokraatiad, kus on siis omakord kaks teravalt eristuvat poolt: valitsev ja teenindav.
      Ehk siis 1984 ja hea-uus-ilm kõrvuti.

      Kui loota, et Euroopa jääb meritokraatiaks, siis haridus ja sidemed otsustavad, kummal pool su lapsed või lapselapsed on.

      Kustuta
    5. (filmiuniversum, mitte kommentaator.)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!