3. august

Otsustasin kopeerida Killukese ideed kõrvutada erinevate aastate sama päeva. Need, mis juhuslikult olemas on. Kuna mulle tundub, et kõik mu elus kordub, siis.. oleks huvitav teada, kas "tundub" või "on".

3. august 2019
ei teagi, olla kurb või rõõmus. Mul läheb nüüd kolmas nädal järjest, kui mind kutsutakse juhatuse ette. Üks teema on arusaadav, suur investeering. Loogiline, et kogu juhtkond peab kursis olema. Miks, aga mu tavatööst ei saa rääkida nelja silma all, see jäi arusaamatuks.
Kõik teised on saanud individuaalkohtumised.

kokkuvõttes. Jäin rahule ning jäi hea tunne. Ma väga väga loodan, et see polnud petlik ja nad olid tõepoolest siirad. Nad on toetavad ja positiivsed, Ma tunnen selles firmas esimest korda, et mu osakond on oluline ja mind toetatakse.

samas, minuni jõudis täiesti juhuslikult üks protokoll, kus on kirjas pea kõikidele osakondadele uute inimeste otsimine. Näis siis, millal minu osakond sinna kirja saab…:)

rohu osas. Tuju on väga hea. aga higistan öösiti kui loom. Ja uni!!! ma ainult magaks ja magaks ja magaks. Mees oli ükspäev külapeal ja läksin kell pool 10 magama. Hommikul olin virk ja erk. Ehk siis, ma vajangi rohkem und.


3.august 2018

rääkisin eile perega, ja endalegi üllatuseks rahunesin maha. Loomulikult ütlesid nad – jah jah… muidugi mine ja vaheta töökohta! mida muud nad saakski öelda.

aga igal juhul olen ma hetkel oma otsuses kindel. Ootan nüüd nende töölepingut, enne siin ei lõpeta.

Susani lugesin ka läbi, aga seal on raske midagi öelda. kuni 18 ei soovita ta lepinguid allkirjastada. ja alates 27 august algab pidu ja pillerkaar ja karjäär läheb ülesmäge ja september ka veel otsa. Kuidas seda siis nüüd tõlgendada? selleks, et septembris oleks lahe, peab paraku augustis otsused tegema…

Ma panen kirja ka oma suurima soovi. Hind, mis ma kaotatud vabaduse eest tahan. Ma tahan oma inimesi, ma tahan, et seal töötaks Anna, Kristi, Ivo, Vahur, eda, Piret, Kaja, Argo ja Peter jne.. Et oleks nii äge ja lahe, et kontorisse minek ei oleks kohustus, vaid ma ei raatsi sealt koju tulla.

3.august 2017
Laps käis kodus…:)

Ma ei tea, mis ema ma olen, aga mul on hea meel, et ta nüüd tagasi läks. Ja suur mure ja hirm, kui ta nüüd uuesti tuleb, Mis tast siis saab.
Kõik oli nii nagu enne. Tuba nägi hetkega välja kui lahinguväli. Vann oli pikki musti juukseid täis, ja ma ei tea mida ja kuidas keegi sööb.  Ja tuleb ja läheb ja…

jah. lastel ja vanematel peab olema erinev elu.

Isa ütles, et ema on oma ema moodi. Et Leida oli samasugune, miski ei sobinud ja kogu aeg võttis Peetri kallal. Naljakas, sest minu mälestused on hoopis teised. Mu mälestustes ei osanud mu vanaema üldse rääkida…

3.august 2013
täna on nüüd see päev kus ma tahaksin lihtsalt nutta. Ma ei tea mida teha ja kuidas edasi minna. kellega ma peaksin nõu pidama ja kes aitaks teha õige otsuse.

lisaks kvaliteedile otsitakse uut ekspordijuhti. Esialgu lisaks, aga vihjega, et tulevikus asemele… et siis millal minu kord on ja kas oleks eetilisem anda ise lahkumisavaldus.

Eile oli I agentuuriga kohtumine.  Me läksime ikka päris nugadele. nende väide oli, et nad on kõike teinud siiani projektipõhiselt.   Põhimõtteliselt oli nende sõnum, et mina teen oma tööd halvasti. Ma isegi ei vaidle neile vastu,  Jah ilmselt teengi. Aga see veelgi kinnitab mu otsust, et meie koostöö ei sobi.
mida ma peaks tegema. Täna on N kontos ainult mulle tehtud asjad. Muu seal on rämps. Nad on teinud head tööd, aga miks ma üldse kõrvale hakkasin vaatama: nad jooksid kinni ja  nende naljad ei ole naljakad.  Kas anda  neile siiski veel üks võimalus ja olla ise oma soovidega täpsem. või teha kardinaalne kannapööre ja helistada eesti parimasse agentuuri, teised, agentuurid, keda ma tahaksin (st  kelle tööd mulle meeldivad) teevad või on teinud paraku konkurentidele. Eesti on natuke liiga väike. Ma pärast vaatan ka, mida horoskoop ütleb. Aga päriselt ka, ma EI TEA: Ja tegelikult olen ma niigi juba mitu nädalat lihtsalt passinud, aeg hakkab liiga tegema.

ehk siis mu probleem on et ma usaldan liigselt ja sellest tuleb jama. Ja mu probleem on, et ma ei usalda ja see ei vii ka mitte kuhugi.

3.august 2006
jee… hommik algas ilusasti. Ch helistas ja ütles mitteametlikult on töökoht minu! Et ta olevat personaliinimestega ja Dacega rääkinud ning kõik andsid positiivse tagasiside ja lisaks leidnud, et olen parim sellele kohale :)! Et ta lihtsalt pidi mulle sellest rääkima, sest ta usub, et mul on nii nõme niimoodi teadmatuses oodata.

See on muidugi hetkel mitteametlik info, järgmisel nädalal on mingid tähtsad onud puhkuselt tagasi, siis kinnitatakse ära.

Üks hirm on sõidud. Lapsega rääkisin ja ta väitis, et see pole poos- teda tegelikult ka häirib, et ma niipalju komandeeringutes käin. Mees ütles, et tema meelest on Ok- nad saavad kahekesi suurepäraselt hakkama ja kui see mulle meeldib, siis pole ju probleemi. .Esiteks muidugi tuleks suhtumist muuta ja mitte iga kord õhata, et “… jälle” ning lapsega veelkord rääkima. Kui ta näeb, et ma “naudin” neid sõite, siis ilmselt suhtub ta ka leebemalt. Ja vahel võiks ta kaasa võtta.  Mul enamik sõite on ju max kahepäevased….hotellis saan ma messengeri ka kasutada ning perega suhelda.

Teiseks pean kindlasti trenni minema. Mitte ühtegi ettekäänet- ma pean selleks aega leidma, vastasel juhul olen paari aasta pärast invaliid. Ma olen praegu 2 nädalat laua taga ja roolis istunud ja ma olen jälle seljast kange ja valudes. Tervist ma rikkuda ei tahaks ning kui mul lennukiga käia ei lasta, siis ilmselt pean ma ikkagi uue töökoha tulevikus leidma.

No vot. Need kaks asja. Muus osas olen rahul ja hakkamist täis. Mu ideaaltöö nimekirjast ei ole täidetud 4 punkti- nii et tore. Vähemalt on mul järgmiseks nädalaks tegevust- ennast ette valmistada ja läbi mõelda, kust ja kuidas ma pihta hakkaksin.

Lugesin eile ühe blogipidaja hinnangut oma töökaaslasele – “ ta ütleb, et on vana ning seetõttu paistab vanemana”. Selles mõttes pole midagi uut, aga ikka ja jälle hämmastab mind see, kuidas inimesed näevad ainult ühte poolt asjadest. Seda millesse nad usuvad. Ühiskondlik märk on uskuda, et “vana”, see on midagi paha, väsinud, haiget…Samas, “vana” võib ju tähendada – elutark, kogenud, tasakaalus, oma sisemise mina leidnud… miks me siis eeldame, et inimene, kes ütleb enese kohta “ olen vana”, mõtleb sellega just seda esimest. Et öeldes nii, ta alandab ennast, mitte ei väärtusta?

3.august 1996
on veider, et kaks viimast korda, kui olen käinud poes, olen näinud surma.

Esimene kord nägin pealt, kui kaks varest ajasid tuvi taga. Tagusid nokaga ja katkusid sulgi, kuni tuvi väsis ja katuselt maha surnuks kukkus.

Täna oli vist trollis keegi vana naine surnud. Kohal oli kiirabi ja politsei.

Huvitav, on see mingi enne? ei tea, mis järgmine kord juhtub?