kolmapäev, 14. august 2019

Maduussi eksistentsialismist


Nägin metsas jälle rästikut. Kiirustas üle tee.
Miks nad kiirustavad? Kui mõelda, siis looma elu jaguneb laias laastus neljaks. Toidu otsimine, söömine, magamine ja järglaste saamine.
Kui vähem energiat kulutada, siis kuluks ju ka vähem süüa.
Mingil põhjusel tundub paljudele loomadele, et magusam amps on üle tee. Kas see tähendab, et meie põhivajaduste - ja omaduste hulgas on ka lootus. Või siis naiivne optimism.

Selles kontekstis andsid tegelikult inimesed teatud loomadele võimaluse tõusta arengupüramiidis järgmisele tasemele? Sa ei pea enam igapäevast toitu otsima. See toit antakse sulle. Vastutasuks pead sa olema (inimesele) kasulik. Su elule on tekkinud teine tähendus.
Igavus, iseenesest, on ju subjektiivne mõiste. Kes oskab võrrelda, kas tuvide vahtimine aknast on lõbusam või igavam, kui  ellujäämiskursus eksistentsi nimel.

Ja hellitused. Uskudes loomadokumentaale, siis pole mitte ühtegi liiki, kes põlgaks paisid, hellitusi, sõpru ja lähedust. Isegi kalad tahavad silitamist.

Loomad on vanemad kui inimesed. Huvitav, miks siis inimesed ikkagi võtsid end kokku ja loomad mitte. Miks näiteks ei säti rebased end elama kanalasse ja ei kindlusta kanalat ning oma elupaika nii, et nendest toiduahelal kõrgemal seisvad vaenlased juurde ei pääseks. Väga paljud liigid on võimelised ehitama kindlusi. Miks nad siis ikkagi endiselt kütivad, jahivad ja võitlevad eluga?

5 kommentaari :

  1. Ma ei saa aru, miks sa inimesi loomadest eraldiseisvaks pead, eriti veel sellise tunnuse põhjal, mis esineb ka mitmel teisel liigil. Ma sõdin näiteks oma aias aeg-ajalt sipelgate karjakasvatusplaanidega.

    Põlluharimisele üleminekust olen muidu lugenud, et esiteks ei olnud see mingi järsk hüppeline muutus ja teiseks võis see olla kohutav viga, mis sundis meid rohkem tööd tegema, seadis meid paljunemislõksu ja on toonud niiviisi ökoloogilisse katastroofi. Algsete põlluharijate luustikud on kehvemas seisukorras kui kütt-korilaste omad, tähendab, nende toitumus halvenes. Ja isegi tänapäeva kütt-korilased (kelle arvukamad põlluharijad on sageli kehvematele maadele surunud) teevad enda elatamiseks päeva peale vähem tööd, kui tsivilisatsioonide esindajad, kes "end kokku võtsid".

    Kuskil käis nähtavasti see populatsioonikrõks ära, kus rahvast oli juba liiga palju, et korilusega hakkama saada; prooviti paikse eluga söök kätte saada, selle jaoks oli vaja rohkem rahvast, sest nii on naaberhõime kergem oma maalt eemal hoida, ning erinevalt korilastest oli lastest juba suht varakult töökätena asja (korilus on keerulisem kui põllutöö, kuhu võib juba suht noored lapsed peale saata)... no ja nii ta läks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. su varasemate tööelupostitustega on see siin ka huvitavas suhtes. noh, et mis õieti endast "eluga võitlemist" kujutab. tegevuste jaoks, mille tulemus on kiiresti näha, on tglt palju kergem sisemist motivatsiooni leida kui ebamääraseks kontoritööks.

      Kustuta
    2. ei, ei pea inimesi ja loomi eraldiseisvateks, vastupidi. Ma üritangi aru saada, et kuna motiivid ja vajadused on samad ( ning lõpuks ei saa ju inimeste intelligentsuse tunnuseid loomadele laiendada/hinnata, sest võimalik et vaja on hoopis teisi kompetentse)
      siis, miks inimesed nn liikusid edasi ja tegid oma elu mingis mõttes kergemaks, aga loomad pole viitsinud seda teha.
      Või siis, ok, väga paljud liigid pole viitsinud seda teha. Tallinnas jooksevad rebased, jänesed täiesti vabalt ringi. Kuna Eestis pole liinakeskkonnas ka relvad lubatud, siis ei ähvarda neid eriti mingi oht. Söö ja maga ja mõtle elu mõtte üle :)

      Kustuta
    3. nojah, ja ma väidan, et vähemalt põlluharimisele üleminek oli pigem hädalahendus kui elu kergemaks tegemine. põldu harida ei ole kergem kui loodusest taimi korjata. kergem oli ainult neil, kellel oli osavust endale orjad hankida ja lasta neil töö ära teha (aga sellega käivad kaasas omad riskid).

      Sul on praegu vähem vaba aega kui bušmanist korilasel.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!