laupäev, 17. august 2019

17. august

2019
ema sünna läks suht koht hästi. Sõime õhtusöögi ja läksime laiali. Mis seal ikka.
Aga üle pika aja sain jälle oma lapsega kokku. Ta on ikka nii.. tema:) See on hämmastav, kuidas temaga kogu aeg juhtub. Või siis pigem, et ta märkab et juhtub ja suudab seda ka vaimukalt jutustada. Ma ei tea mis vahendiga ma suudan ta kirjutama panna. Kui ta oma ITst tüdineb, siis humoreskide kirjutamine on täpselt tema töö :)

Isa prognoos on praegu samuti hea. Kuu lõpus on opp, siis eemaldatakse üks neer. Loodetavasti läheb kõik hästi. Ta ise on vitaalne ja optimistlik nagu alati.

Kolmapäeval käisin jälle loomaaaias kontserdil, seekord oli kohutavalt külm. Aga kontsert ise oli isegi parem, kui eelmisel korral. Kaks noormeest klarnetite ja saksiga. Väga huvitavalt rääkisid lugude vahele ja viskasid nalja. Seekord oli elevantide juures. Erinevalt karudest, elevantidel tundus olevat suva :) :)


Töö. Hästi töine on olnud. Reedel oli uue ülemusega esimene neljasilma kohtumine. 2 ja pool tundi rääkisime ja tegelikult jäid paljud teemad käsitlemata, sest aeg sai otsa.


Käisin uuesti arsti juures. Seekord oli teine arst, naisterahvas. ja … supsti… ma olen jälle tubli tüdruk, ma ei ole haige, ma olen terve inimene. Mis tegelikult on ju õige suhtumine ja nii peabki.
Ma lihtsalt ei saa, häbenen?
õnneks (ei lasknud ta ennast petta?) küsis ta väga otseseid küsimusi, seega tuli muu hulgas välja ka mu nohuteema. Kirjutas ühe retseptiravimi, ja tegime kõik vereproovid. lisaks soovitas paari eneseabiraamatut.
Nohurohtu olen nüüd võtnud nädala, ja .. ei aita. Lugesin igaks juhuks läbi nii nohu- kui ka AD infolehe. Ja naljakas on see, et kõik " sageli esinevad kõrvatoimed" olid mul olemas enne ravimitega alustamist:)  Huvitav. Kas nüüd ravim kompenseerib selle või süvendab ( ptüi ptüi ptüi, praegu on kõik hästi)


2018
ma olen mingil arusaamatul põhjusel muutunud valuutaks, väljapressimisvahendiks.

Kga oli teisipäeva õhtul kohtumine. 2 tundi rääkisime, suud puhtaks. Tegi pakkumise, ei saa salata, et rääkida ta oskab, ära tulles olin üsna äratinistatud. Õnneks on mul jagunud tarkust kõigile öelda, ma mõtlen… Ja natuke mõeldes sain aru, et ta pakub mulle sedasama tööd, mida ma 10 aastat teinud olen.  Ehk siis. Sellele tuleb minu poolt kindel ei. Lubas et paneb struktuurid lõpuks kokku  .. ja kõik sõltub minust. Sama sõnum oli ka V-l.

Värdjakari. Mina ei määra teie saatusi, te ei saa vastutust minu kaela veeretada. Ise peate otsustama. Peale müügikoosolekut rääkisime veel pikalt, meie soovitus talle oli, et ära nõustu jätkama Kga koos. Eks ta ilmselt nüüd samuti, rahuneb maha ja näis, mis ta tegelikult hommikul arvab.

Aga minu süda on rahul. Pall on omanike käes. Kui nad valivad V, siis hüppan kaelani sita sisse, aga loodetavasti raha kompenseerib selle. Ja olen rahul. Kui valivad K, siis lähen ise. Loodetavasti saab kõik olema  tore, aga ju ma ühel päeval nagunii kahetsen…:) Aga ma tahan edasi liikuda, on suund siis mis on.
Kõik on saatuse, tähtede ja jumala käes.

Saatuselt ja universumilt olen saanud kiir- intensiivkursuse suhtlemises, enese vajaduste ja soovide väljendamises ning kuhjaga enesekindlust. Ma olen siiralt tänulik ja loodan, et ma ei unusta seda paari nädalaga.

2017
Mul on üks soov.
Ma tahan, et järgmisel aastal sama ajal saaksin ma öelda:
see oli parim asi mu elus, mis sai minuga juhtuda.

2010
Eelmisel nädalal juhtus nii palju, et ma lihtsalt pean postituse tegema.

Esmaspäeval sõitsin Tartu kaudu Jurmalasse. Seiklused alagasid Tartus, kus parklas tagurdades riivasin möödasõitvat autot. Tõele au andes, oli vanamees minu meelest samuti süüdi- aga  nagu ikka, kargasin ma autost välja ja kukkusin kohe vabandama. Vana oli päris kuri- kuidas küll naised load saavad?- sel nädalal juba kolmas kord mingi jama naistega. Seepeale oleks muidugi tahtnud uurida, et äkki on viga hoopis mehes endas, kui niipalju juhtub.  Peale seda kui olime pool tunnikest passinud ja oodanud, kuni “sõber toob kindlustusblanketid”, tuli A-l hea mõte, et äkki on blankette ka Statoilis- ja oligi! Täiesti tasuta!

Täidan siis blanketti ja järsku vaatan, et olen oma auto numbri valesti kirja pannud…. minu käes oli I kindlustus!!! Kuna vanamees oli nii vihane ja blanketid peaaegu täidetud, siis ei hakanud asja muutma- isikuandmed olid ju õiged ja auto omanik nagunii sama firma.

Lahku minnes oli vanamees natuke leebunud ja lausa lohutas mind kui ma veel vabandasin.

Jurmalas oli järgmine ekstreem. Võõrustajad olid meile välja mõelnud privaatspa Või igaljuhul, olid saunad- basseinid ainult meie kolme käsutuses. Ja et kas me massaazi tahame. no okei. Kupatati meid siis kõigepealt sauna- tulikuum, ma suutsin seal vast viis minti olla. Tulen saunast – ja ilus musklites noor läti adonis, ainult käterätt ümber niuete juhatab mind eraldi tuppa. Annab mulle paberist stringid ja palub riidest lahti võtta.  Heidan siis kõhuli, kutt mätsib mind soola ja mee seguga sisse ning palub ümber pöörata.

ee et siis mis mõttes. Ma mõtlesin algul, et kuulsin valesti. Kutt jäi ikka enda juurde kindlaks. mis siis ikka. Lasin ennast siis igalt poolt patsutada ja ise mõtlesin, et huvitav, millal viimati mind nii noor võõras mees silitas. Ei mäletagi. Mehed on koos minuga kuidagi vanemaks jäänud.

Siis mässiti mind kilesse ja jäeti 20 minutiks relaksima. Ma suutsin vast viis minutit rahulikult olla. Kohutav. Palav. Umbes selline tunne on ilmselt viineril hot dogi vahel. Vesi voolab.

Igatahes, ootasin ma pikisilmi, et kutt tuleks tagasi ja mind sellest vabastaks.  Ei ole ma spa inimene.

Hakkasime siis Jurmalast tagasi sõitma. Kuna mul oli vaja ju veel Tartust Tallinna saada, siis palusin A rooli. Tema jaoks esimene kord automaatkäigukastiga.  Enne Riia pööret pani ta täiesti lambist piduritega blokki ja tagant lätlane sõitis meile sisse. Täpselt sama koha peale, kus eelmisel päeval onu oli mu autot kriimustanud.  Uskumatu. Lätlane süüdistas muidugi meid. Aga kuna ma tean, et vahet pole- süüdi jääb ikka tagant otsasõitja, siis palusime politsei kutsuda.

Politsei jõudis kohale kahe ja poole!!! tunni pärast. Õnneks A  väga meeldis neile, onu hakkas kohe külge lööma ja andis 100% õiguse meile- õpetas veel Ad, kuidas seletuskirja kirjutada,  Nali oli selles, et kui meil Eestis on vinged blanketid jms, siis mina sain sealt kaasa ainult rebitud äärtega pastaga kritseldatud paberilipiku kinldustusseltsi nimega.

Üllatus- aga see lipik sobis kenasti. Naljakas oli see, et arvutisüsteemist tuli välja mu eelmine avarii- aga mul polnud ju õrna aimugi- kas äkki vaatas kindlustaja samuti auto numbrit valesti- ehk siis ütlesin ausalt, et oli jah. Mis tähendab, et kogu summat ma ei tarvitse saada. Aga eks näis. Hoiatati, et selliste rahvusvaheliste asjadega võib minna väga kaua.

Nädala keskel kutsus boss mind kaasa kohtumisele, kus selgus- et me plaanime ühinemist/ära ostmist ühe läti kompaniiga.  Uskumatu, eks.  Seekord läks siis 2 aastat esimese muudatuseni. Eks näis, kas sellest miskit välja tuleb- projekte ju ennegi tehtud. Ühest küljest kurb, sest karta on, et sama meeskonnaga jätkata ei saa. teisalt – firma seisukohtast on mul väga hea meel. See näitab, et omanikel on huvi ja ambitsioon kasvada.

Nädalavahetusel käisime ema sünnipäeval. Terve nädal on mul pea meeletult valutanud ja seal kohapeal muidugi ka. Laman seal siis vaevatuna. Ema astub tuppa, heidab mulle pilgu ja teatab- sul on neeruhädad. Silmadest näha. See on suguvõsa värk.

ee….

siis tuli isa. Küsitles natuke. Ja pani diagnoosiks, et ilmselt tänu sundasendile on valu- ja ma vajan kiiresti ergonoomilist autoistet. Kiirelt mingid kõned. Eile helistas ja andis arsti numbri.
Rohkem tüüpilisemat olukorda pole olemas. Miks arvatakse, et inimesed muutuvad?


Kui avarii ajal politseid ootasime, helistas Silja- et tahab minuga intervjuud teha. Pikalt kahtlesin ja lõpuks nõustusin. Edevus. Praegu meeletult kahetsen. Kui see oleks olnud tööintervjuu, siis poleks ma seda kohta saanud- täiesti erineval lainel. Tema tahtis rääkida teemadel, millest ma kas ei tahtnud või ei saanud rääkida ja mina oleks tahtnud rääkida teemadel mis teda ei huvitanud. Näis, mis ta lõpuks alles jätab- ootan drafti ja loodetavasti saan suuremad kahjud ära muuta:(

Ja muidugi oli sinna juurde vaja fotot. Tegi sada tükki, aga no teadagi. Vaatan ennast peeglist ja aru ei saa. Ma olen ju täiesti ok, kuidas ma siis pildil alati nii kohutav välja kukun?? Ei saa talle öelda ka, et kuule- kasuta teist pilti, mul lihtsalt pole talle asenduseks midagi saata.  Ma pole pildistatav….:(

2007
Niisiis teema tervis. Hakates ülevalt pihta. Meil on täid. Jube. Laupäeval üritan teha kordustõrje, sest pea endiselt sügeleb. Ema väitis, et tütrel polnud  esimesest korrast mingit kasu. Kusjuures lööve tähendavat seda, et asi on juba pikalt olnud- nii et ma ei tea millisest staadiumist alates peaks asju hakkama desinfitseerima. Ja kust need üldse tulid? Lennukist? poest? Kalipsost? Jumal seda teab.

Siis valutab jälle kurk. Hamba teema pole lahenenud, sest ma leian ikka ja jälle ettekäändeid, miks ma seda aega kinni panna ei saa…siis on üldine masendus ja uimasus. Väga tahaks kogu aeg magada, energiat üldse pole. Siis täna millegipärast keerab kõhus- kõhulahtisus ja iiveldus.

Siis on vist hemorroidid või ussid. Pepu sügeleb ja valutab. Täitsa valus ja vastik on istuda, aga kuhu ma ikka kõndima lähen. Kõhulahtisus, nagu juba eelnevalt  mainitud, nagunii. No ja jalad on vana probleem.

Nii et ma ei teagi, millele eelkõige keskenduda ja mille pärast muretsedaJ

Tütre järele igatsen. Ei kujuta ette, kui ta nüüd suureks saab ja oma elu elama hakkab. Siis peab küll palju tegevust leidma, et mõtted mujale läheksid.

Kohuke on täielik kohuke, nagu nüüd uus moesõna on. Rumal ja  kompleksides veel peale selle. Ma ei mäleta, kas olen sellest kirjutanud, aga oli mingi juhus, et arutasime juhatjate koolitust. Ja täiesti pahaaimamata pillasin ma lause a la „… nad kõik on ju kõrgharidusega intelligentsed inimesed“. Oo jee, kuidas ta põlema läks. Ma ei saanud esiti arugi, milles probleem. Et kas mina võtaks tööle pigem haritud või pigem kogemustega inimese. Vastasin, et see sõltub ametikohast ning et minu elus on kahjuks juba liiga palju ilma hariduseta inimesi olnud. Pärast mõtlesin sellel teemal ja jõudsin järeldusele, mis neid eristab. Vastutus- ja kohusetunne ning järjepidevus. Nendel inimestel on olnud piisavalt tahtejõudu ning püsivust et mingi projekt oma elus lõpule viia. Haridus kas on või mitte, see sõltub juba sellest kas ja mida keegi viitsis omandada.


1996
Mul on Tütrega raske. Ma ei saa vahel aru, kumb meist on ema ja kumb laps. Tema arukus ja loogika on hirmutav. Mind ärritab tema kamandamine. Ei teagi, kas peaks seda võtma naljana või kurjaga,

Igaljuhul on ta väga tundlik ja ära hellitatud. Iga väikse asja pärast hakkab nutma. Samas ei oska ma teisiti olla. Ma vist ootan talt liiga palju.  Aga teda on raske võtta lapsena. Ma lihtsalt ei usu, et ta minust aru ei saa.  Ma tahan, et temast kasvaks hea inimene. Ja vahel ta on. Nii armas, hoolitsev, vaimukas. Ja siis viskab mingi vedru üle.

Ehk on see mingi vanusega seotud probleem? Olla suur, vajadus olla tähtis, esimene. Kas seda peaks alla suruma või aktepteerima.

6 kommentaari :

  1. Kui nüüd mingi asjaga (privaatsus, eetika vm) vastuollu ei lähe, siis eneseabi raamatute pealkirjade eest olen küll väga tänulik.

    VastaKustuta
  2. Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma. Barbara DeAnglis
    Õnneotsingute lõks


    Palun :)

    VastaKustuta
  3. Varasemad postitused oleks nagu mahedama filtriga ja rohkem detailsed. Uuematel rohkem analüüsi ja enesetsensuuri vist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Distants võtab tsensuuri maha. Mis olnud see olnud :)

      Kustuta
  4. Hei, Indigo, kas Sa tead kes see KK on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi tean. Kuldsete käte ja ladusa sulega blogija, kellel on üliarmas koer :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!