Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 28. veebruar 2019

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


Ma olin üsna kindel, et seks ajaks, kui ma psühholoogi juurde jõuan, on pea tühi. Seega tegin endale spikri oma pobleemidest.
Esiteks tahtsin ma nõuandeid, kuidas mitte kaotada pisikeste asjade peale enesekindlust ja tasakaalu. Kuidas säilitada rahu ja stabiilsus.
Teiseks soovisin abi, kuidas vabaneda mustritest. Ma sattun järjest ja järjest oma elus olukordadesse, kus ma olen juba olnud. Need olukorrad ei sõltu minust, ma ei saa neid muuta, valida ega vältida. Ja kui ma siis olen taas deja vu situatsioonis, siis mingil hetkel saan aru, et ma käitun ja reageerin täpselt nii, nagu varasematel kordadel. Et ma pole kogemustest mitte midagi õppinud. Aga loomulikult, aru saan ma sellest hiljem, kui on tekkinud distants.
Ja kolmas teema. Kui mõned inimesed elavad väidetavalt minevikus, siis mina elan tulevikus, või kusagil väljamõeldud maailmas. Mu aju töötab pidevalt mingi teema kallal. Parimal juhul on selleks Aafrikasse põgenikekeskuse loomine, laste kehalise kasvatuse tunni planeerimine. Aga halvimal juhul nagu praegu, kui mu elu keskmeks on uus töökoht, stsenaariumitega, mis kõik hakkab juhtuma. Ja üldjuhul kipuvad need olema negatiivsed.
Ja ketrab ja ketrab. Ma kutsun end korduvalt korrale- see ei ole oluline, sa ei pea sellele mõtlema, mõtle mingi asjaliku teema peale.. aga minutid hiljem avastan ma, et olen raamatus vaid lehti keeranud, mul pole aimugi mis filmi vaatan või kuhu oma matkadega jõudnud olen :)
ma ei saa neid kirja panna, sest mu aju töötab 10 x kiiremini kui pliiats ( st näpud) ja ma ei saa neid ka diktofoni lugeda, sest kuuldes hakkan end korrigeerima ja sõnu sättima. See on kohutavalt tüütu, mõttetu ja väsitav.

Ja probleemi tuum on selles, et mu ambitsioonid ja olemus ei ole korrelatsioonis. Ma ei leia õiget kohta.
Ma arvan, et kõik mu tavapärased kommenteerijad saavad seda listi lugedes aru, sest te olete mulle seda korduvalt öelnud, et point on mujal. Ma tean seda ise ka, aga ju mul ei jagunud julgust, et otse öelda. See oligi mu ootus, et professionaal osutaks tuumale.

Ok. Tõe huvides, paar nippi ma siiski sain.
Et probleem tuleks kirja panna. Mida ma ju tegelikult teengi. Niivõrd- kuivõrd. Viimasel ajal olen ma valinud pigem selle variandi, et negatiivseid asju kirja ei pane- sest see tsementeerib, kinnistab ja muudab selle tähtsaks.  Need asjad, mis on kirjas, jäävad meelde, sest mul on läbikirjutamismälu.
Nii et targem on neid mitte kirja panna, siis lähevad varem või hiljem meelest.
või siis ei ole mul piisavalt tõsised robleemid. Ja tegelikult ju polegi. Varem või hiljem asjad lahenevad.

ja teine oli käitumismustrite kordamise teemal. Et peaks oma käitumist jälgima ja fikseerima selle momendi, kus ma lähen nn vana rada. Ega ta tegelikult ei osanud mu küsimusele, et mismoodi ma sellel emotsionaalsel hetkel, kui reeglina olen kurb, vihane, pettunud vms, aru saan, et nüüd. Just praegu käitun ma valesti st tavapäraselt. Sest see, et ma käitun tavapäraselt, ongi ju probleem. Jah, mõnikord saab nn vigu parandada. Aga vahel on ainult üks, õige hetk.

Ja kolmas soovitus oli utreerimine, draama. See, mida ma tegelikult kasutan, aga teises kontekstis. Ehk siis, sa lepid endaga kokku, et probleemide peale mõtled näiteks kolmapäeviti kell 10. Kui mõte hakkab tiirlema, paned selle kirja ja ütled ajule, et kolmapäeval tegeled. Ja siis kolmapäeval tegeledki, aga üsna usutavasti vaatad kolmapäeval teemale otsa ja naerad selle üle, et pead kohustuslikus korras asjaga tegelema.
Seda tasub proovida, ma usun, et see töötab.

naljakal kombel tuli juttu ka väsimusest ja väsimisest. ma isegi ei mäleta miks me selleni jõudsime. Ju ma nägin siis nii kurnatud välja:) Ehk oli see ka kuidagi seotud enesekindluse ja tasakaalu säilitamisega. Ja siis täiesti out of box soovitus… tuleb rohkem puhata.

vabandust, ma olen jälle sarkastiline. Mis oli üks probleemidest, millele ma lootsin tegelikult lahendust leida. Sarkastiline olen ma aga sellepärast, et ma pole piisavalt enesekindel ja piisavalt enesekindel ei ole ma sellepärast, et ma ei tea kes ma olen ja mida ma tahan. nõiaring.



ehk siis, ma sain taaskord kinnitust teadmisele, et inimesed on erinevad ja ka nende professionaalsed oskused on erinevad. Mul oleks vaja sellist tüüpi, kes ei laseks mul vestlust kontrollida ja küsimusi küsida, vaid kes ise kontrolliks olukorda.

Ma pole kunagi unistanud elukutsetest nagu psühholoog, politseinik, jurist... kuna mind hirmutaks igapäevaselt negatiivsete asjadega tegelemine.
See kohtumine andis aga täiesti uue nurga. Ma ei saa peast mõtet, et kas ka tema tundis end hiljem halvasti, kuna ei suutnud minuni jõuda. Et psühholoogi töö traagika pole mitte see, et oled negatiivsete probleemide ja mõtete mõjuväljas, vaid see, et sa ei saa hakkama ega jõua inimeseni.
Sest ma ei kujuta ette, et tal tavapäraselt käivadki patsiendid nalja viskamas. Usutavasti võtab inimene ikka pikalt hoogu ja kui surm silme ees on, siis alles otsib abi?

Või, vastupidi, mõtles tüdimusega, et .. jälle üks heast elust lolliks läinud keskealine oma pseudoprobleemidega. raiskab mu aega, samal ajal kui tõeliste muredega inimesed kannatavad?..

20 kommentaari :

  1. See enese jälgimine toimib. Mul on päris mitme asjaga läinud paremaks, ühel hetkel hakkad taipama, et "oot-oot, ma saan nüüd otsustada, kas olen reaktiivne või mitte". No kui ma tean, et näiteks näljasena hakkan pahurdama, saan sõnasabast kinni ja lähen otsin süüa hoopis, et suvalist lihtsat näidet tuua - ja mida rohkem end jälgid, seda kergem on märgata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oehhh.. :) eks ma proovin, kuigi see tundub keeruline. Aga selleks ju väljakutsed ongi :)

      Kustuta
  2. Mnjah. Psühholoogina näedki hästi palju negatiivset ja keerulist, aga eks sellest peabki huumoriga üle saama ja kui tekib võimalus nalja visata, siis tuleb seda ka teha. Õnneks käivad koolipsühholoogi juures lisaks hirmsatele lugudele ka nunnud esimese klassi lapsed ja ägedad hüperaktiivikud, see teeb rasketel päevadel rõõmu.

    Sinu kolmas mure tuleb mulle väga tuttav ette. Mina olen niisugusest asjast vabanenud palvetamisega, tähendab, tabades ennast eiteamisjama peale mõtlemast, hakkan parem palvetama, teinekord ilma igasuguse sihipärase soovi või mureta. Ja vist mitte kunagi selle probleemi pärast. Kujutan ette, et äkki aitaks mõtteid paremini kontrollida ka meditatsioon või mingid meditatsioonitüüpi harjutused. Tuleb ette kunagi ürgammu loetud raamat: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20847
    Pole aimugi, kas seal tegelikult on midagi Sinu jaoks kasulikku, aga millegipärast tekkis mul seos… ja võrreldes terve hulga umbluu-eneseabiraamatute autoritega Pulver tegelikult teab, mida räägib, teadis siis ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan soovituse eest. Loen kindlasti !

      Kustuta
    2. Tuleb meelde, et uues Star Trekis kasutab peategelane "Alice imedemaal" teksti - kui ta on olukorras, kus ta peab keskenduma ja rahulik püsima, tsiteerib ta endale peast seda raamatut. Ilmselt täpselt samasugune tehnika, sel ajal ei saa muudele asjadele mõelda.

      Kustuta
    3. praktilisest kogemusest - kui ei ole palvetamise või mediteerimise jaoks piisavalt vaimne olek parajasti, siis võib aidata ka peas meelepärase pornofantaasia jooksutamine. Või noh, tglt töötab mis tahes eskapistlik fantaasia. Just nimelt eskapistlik. Mitte mõtlemine, mis võib juhtuda, vaid mingisugust naudingut pakkuvate situatsioonide peas läbimängimine.

      Kustuta
    4. Aga muidu on see olukord mulle tuttav: lähen psühhoterapeudi juurde, aga ei ava ennast, olen sarmikas, hakkavasaav jne. Ja hakkan piinlikkust tundma, et kindlasti oleks tal vaja tegelda inimestega, kellel on päris probleemid. Ja ühtlasi vihastan, miks psühhoterapeut läbi ei muugi - pmst ongi üks mu probleem ju see pidev fassaadihoidmine. Ja see on olemuslikult selline probleem, mille sees olles ma ise ei saa ennast avama hakata.

      Kustuta
    5. Ma tegelikult üht lahendust tean. Palvetamise asemel. Tantsimine. Kuna sa pead meeles pidama sammud, kuulama muusikat ja rütmi jne. siis muudeks mõteteks ei jää ruumi, muidu kukud lihtsalt käpuli.

      Kustuta
    6. Jah, miski meditatiivne tegevus, millele keskenduda ebasoovitavate mõtete asemel. Ainult et tantsida vist päris igas olukorras ei saa, pornofantaasia on selles mõttes vist lihtsam mõte. :D

      Kustuta
    7. Muide, KÕIK ronijad, keda ma tean, kinnitavad kui ühest suust, et see on üks põhjus, miks nad ronivad - pead keskenduma ja ei mõtle millelegi muule.

      Kustuta
    8. mõni, kes mu trupis tantsimas käib, räägib jah, et aitab mõistust tervena hoida.

      Piisav füüsiline pingutus aitab ka, nt kui pingutad, et lauas (plangus) püsida.

      Kustuta
  3. Mul on praegu selline mantra, vist miskisest filmist hiljuti üles korjatud : “alati on kuskil keegi, kellel on kordades halvem kui sinul.” Kui ma seda omale mõttega ütlen ja mõnd näidet ette kujutan, suudan end ratsionaalseks kohandada. Kerge on langeda mustrisse, enesehaletsusse, draamadesse. Siis samm tagasi ja olukord proporrsioonidesse.

    Mustrite algpõhjus võib olla esivanemates, me ei teadvusta neid asju ja meil ei tegeleta inimestega sel määral, et nendest lahti murda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitte võib vaid on :) ma olen oma ema koopia. Ja kuna ma näen kuidas ei tahaks, siis seda suurem on enesekontroll ja surve muuta...

      Kustuta
    2. Sama siin. Aga mul psühholoog võttis pinge maha öeldes, et ma siiski pole oma ema ja meil on erinevad toimetulekumehhanismid. Suguvõsa mustrite lahtiseletamine aitas mind küll natuke.
      Ja murede vastu aitab peale palvetamise mul kohalolu kontroll. Panen kirja, mis on mure, mida saan teha ja siis teen. Ülejäänu jätan jumala hooleks. Igasuguseid mindfulness-harjutusi on vist selle jaoks.

      Kustuta
    3. Soovitan ühte väga head lugemist mustritest : ma tean, et ameerikalik ja natuke meestekeskne aga mind pani küll teatud teemadele süvitsi järelemõtlema. https://www.goodreads.com/book/show/26887738

      Kustuta
  4. See mustrite teema on iseenesest põnev. See ei ole sugugi nii mustvalge, et vaatad vaid ema ja mõtled,et oled koopia. See on laiem, põhjalikum. Analüüsi ema ja tema isa vahelisi suhteid kui võimalik. Samuti isa ja tema suhteid omakorda oma vanematega. Sageli tulevad mustrit vastassoost vanemalt ja tema suhetest oma partneri ja vanematega. Need korduvad põlvest põlve. Nagu tolle raamatu autor ütleb, et kui sul ei ole kapis luukeresid, siis sa pole veel õiget ust avanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no just. Lisaks on kõik asjad kontekstis ja suhtes millegagi. See mis minu puhul nt hea, ei tarvitse see olla teise osas jne.
      See on üks keeruline teema

      Kustuta
  5. Hmmm... Aga ma siis küsin. Mitte "Miks?" vaid "Mida?"
    Mida Sa, inimene, kardad? (loomulikult ei pea siin vastama, mõttekoht endale).
    Kui oled oma hirmu üles leidnud, siis küsi "miks?" Küsi seda "miks?" kohe nii palju kordi, kuni oled põhja välja jõudnud.
    Siis vaata oma hirmule näkku ja tunne seda nii kaua, kuni kollist saab armas koduloom. Siis oled saanud vastuse ja nõuande oma esimesele küsimusele.
    Teisele ja kolmandale aitab vaatlemise ja teadvustamise harjutus. Pesed nt. nõusid ja küsid: "Mis on mu järgmine mõte?" Ja siis ootad ....kuni mõte nurga tagant piilub. Teadvustad, ahaa, selline mõte ("näe, jälle siunasin mõttes ämma, kolleegi, ülemust, krt. jälle püüan maailma parandada":)). Lased minna. Esitad küsimuse uuesti. Lõpuks jõuad kohta, kus mõtete vahe muutub päris pikaks ja meel ongi tühi. Vaat see on mõnus.
    Situatsioonid: harjuta äratundmist ja mittereageerimist, lihtsalt vaatle, ole selles, aga teadlikult, vaata ennast kõrvalt. Alguses võib juhtuda, et tabad selle ära alles poole pealt, aga ka see aeg hakkab lühenema kuni tunned olukorra ära kohe.Siis hakkavad mustrid muutuma.
    Viimase juures on kihvt see, et ümbritsevad satuvad segadusse, võivad isegi vihastada, sest kuidas siis nii, sellele ei tasu tähelepanu pöörata. Kuulad, noogutad, vaatled nagu näitemängu teatris. See, mis on teiste, on teiste, las ta jääb nende juurde.
    Ole enda vastu hell, kõik, mis pika aja jooksul on külge harjutatud, harjub ka maha pika aja jooksul. Anna enesele aega.

    VastaKustuta
  6. Soovitaks uurida midagi nimega skeemateraapia (Eestis tegelevad sellega mitmeid spetsialiste, vt https://skeemiteraapia.com/). See tegeleb just selliste käitumismustritega ning tagapinnale järele jõudmisega. :-)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!