kolmapäev, 13. veebruar 2019

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.


Mu eelmine raamat oli norrakas Horst ja tema " Talveks suletud". Ja niimoodi järjest lugedes tuleb võrdlus eriti hästi välja. Mõlemas on laibad, veri ja seks. Viimati nimetatu on kirjutatud 2008, ja seal on Leedu vaene ja räpane post-sovetlik riik, kus ellu on võimalik jääda varastades, kerjates või prostituudina.
Venelase raamat on rohkem päris. Tõsi, see on värskem ja aktuaalsem. On nii Krimm, Ukraina, kui Trumpi presidendiks valimine.
Otse sündmuspaigast. jah, me oleme vargad, kerjused ning prostituudid, aga see pole haletsemisväärne, see on valikute küsimus ja osa elust.
Minu jaoks on vene raamat  suurema samastumisvõimalusega. Mina ise olengi see vaene leedulane. Ma elan täna samas kontekstis. Ma tean neid lõhnu, seda pori, helisid, trepikodasid, Kui nad ütlevad, et käituma peaks "ristiinimese kombel" või " aumehena", siis ma saan sellest aru. Norrakad isegi ei vaja selliseid meeldetuletusi. sest nad on ilma jumala abita ristiinimesed niigi?
Vene raamat on minu jaoks rohkem ehe ja päris. See defineerimatu " päris elu", millest mittearusaamist me oma lumehelbekestele ette heidame.


Täiesti omaette teema on identiteedivargus... ma lugedes tänasin vist korda kolm õnne, et mul on uus telefon. Vähemalt ei ole seal ajalugu. Ma olen ilmselgelt diletant, aga mulle tundus mu koduarvutis kasutatav paroolikaart kordi turvalisem kui täna telefonis olev smart. Kogu mu raha on rasvaste näpujälgede tuvastuse kaugusel...
Hoolimata mu paroolidest, kahtlustan, et profil on sissemurdmine  rohkem kui lihtne. Ja telefonis on meie Elu. See osa raamatust oli väga hirmutav ning mõtlemapanev.

Maal on elu nii seatud, et kõik inimesed satuksid tingimata põrgusse. Eriti Venemaal.

Naljaka nüansina tuleb välja, et mitte ainult Palahniuk ei pea prussakaid ja tarakane põrgusaadikuteks, vaid ka Gluhhovski. Peaks natuke internetis surfama, kas nad on teineteiselt inspiratsiooni saanud, ehk on mõni ajakirjanik taibanud seda küsida. Või on tegemist mingi üld- teada-tuntud tõega, mis on mul lihtsalt märkamata jäänud :)

3 kommentaari :

  1. Ära ahvatle! Mul on lugemist vajavate raamatute list meeletu, kuidagi nii hullusti vähe aega on hetkel.
    Leedukatest on jube hea lavastus hetkel draamast, soovitan. Kaasaegne draama "Väljaheitmine". Sarnane teema aga emigreerumise võtmes. Uus elu ja uued lootused, naiivsus, hirmud, häbi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!