esmaspäev, 12. juuni 2017

kes õpetaks õppima

mul on kolleeg, kes tuli Eestisse elama ja õppis keele selgeks alles 30-dates eluaastates. Kuna tal on keeleeksam tehtud, siis ta teab, et ametlikult on ta keeletase C1.

Väga väga tubli naine.

Vahel, kui tal on vaja välja saata väga tähtis, oluline kiri, siis palub ta mul see igaks juhuks üle vaadata. Harva, kui seal on midagi täiesti valesti.
Ka siis, kui ta saadaks need välja kontrollimata, oleks kõik okei. Arusaadav, mõte selge ja tekst loetav.
Aga on midagi, millest saab aru, et tema emakeel ei ole eesti keel. Lauseehitus, kasutatud sünonüümid. Mingid pisikesed nüansid reedavad.

Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma külma duššina tõdesin, kuidas ma üldse ei oska inglise keeles kirjutada. Üldse. Üldse.
(Eesti keelt ka ei oska, aga see on kuidagi vähem piinlik. Minu keel, ise tean kuidas kirjutan)
Ma loen viimasel ajal ainult inglise keeles. Mu töö nõuab aeg-ajalt inglise keeles suhtlemist. Ma üritan kuulata ingliskeelseid tekste ( see on väga väga raske). Olen uuesti läbi lugenud grammatikareeglid. Aga ikka ja jälle on mul vaja kirjutada hoopis keerukamaid konstruktsioone :)

Olen näidanud oma tekste ja palunud neid targematel parandada. Ja tagasiside on sama, mida mina annan kolleegile. Ma teen temast rohkem vigu, aga need on õpitavad ja parandatavad. Kõik on enamvähem. Arusaadav.
Aga.
Aga sa kirjutad eesti keeles.
Nii lihtsalt ei öelda ja sellist sõna ei kasutata.


Kuidas õppida kirjutamist?
Nagu näitab Marina seis, ei aita ka keelekeskkonnas elamine ja töötamine.
Ideid?

25 kommentaari :

  1. Mina ei tea. Ma just tööle tulles mõtisklesin sama teema üle kohanimede kontekstis. Ma lähen Põltsamaa-LE. Jõgeva-LE. Tartu-SSE. Võru-SSE... ei krt VÕRRU. Kuidas saaks võõramaalane selle selgeks?

    Võõras keeles rääkimine on raske. Isegi võõra keele oma emakeelde panek on raske. Sa loed raamatuid. Pooled tõlked on sellised, et on võetud inglisekeelne lause, sõnad mehhaaniliselt ümber vahetatud ja kogu lause struktuur samaks jäetud. Kui isegi palgalised tõlgid ei suuda, siis miks meie peaks?

    VastaKustuta
  2. Parim inglise keele grammatika tasuta raamat, mida tean:

    http://www.thefreedictionary.com/The-Farlex-Grammar-Book.htm

    Mis võõrkeelte omandamisse puutub, siis mina olen
    enda klassi VILETSAIM võõrkeelte-õpilane ja ma
    õppisin alates 2. klassist kuni 9. klassini
    Saaremaa Ühisgümnaasiumi inglise keele eri-klassis.
    Pärast, 10. klassi teises koolis, Nõo Reaalgümnaasiumis,
    minnes sain sisuliselt loorberitel lausa mingile
    inglise keele olümpiaadilegi, sest õpetajal polnud
    kedagi teist sinna saata. Seega, ma oskan kohe
    eriti hästi rääkida sellest, kuidas totaalsele
    keelte-puu-peale võõrkeelt räägitavamaks muuta.

    Lühike vastus on: õpitu kasutama
    harjutamine (rääkimine ja kirjutamine) kombineeritult
    võõrkeelsete tekstide lugemise ja filmide vaatamisega.

    Teiste pealt aga olen märganud, et enne võõrkeeles
    JUTUSTAMA ÕPPIMIST tuleb osata OMA EMAKEELES JUTUSTAMA ÕPPIDA.
    Kui ikkagi inimene ei tule toime oma emakeeles ülesandega,
    et loe lugu läbi ja jutusta elavalt ja põnevalt see
    oma sõnadega ümber, ilma, et täpseid lauseid ja
    väljendeid ja loetu struktuuri pähe õpiks, siis on sama
    asja võõrkeeles tegemine samuti kui mitte täitsa võimatu,
    siis põrgu. Seega, 1. harjutus: lugeda ema-keeles mingi
    lugu läbi ja jutustada see OMA EMAKEELES, OMA SÕNADEGA,
    nii kellelegi sõbrale ümber, et põnev kuulata oleks,
    ILMA, ET KRAMPLIKULT LOO STRUKTUURIST KINNI PEAKS.

    Näiteks, oma väike-õe sain niiviisi inglise keele
    tunni kodutööna inglise keeles lugu ümber jutustama,
    et palusin tal lihtsalt oma enda vaimusilmis luua
    loos kirjeldatu kohta 3D-tseen ja siis seal 3D-tseenis
    omas, vabas, vormis ringi jalutada ja oma sõnadega,
    vajadusel uut sõnavara juurde meenutades, seal nähtut
    kirjeldada. Kirjeldatavate asjade ja sündmuste järjekord
    pole oluline, aga lihtsamate tekstide korral on enamasti
    see pilt üpris staatiline. Sisuliselt kasutasin ära
    mälu-võtet, kus hulga juhuslike sõnade meelde-jätmiseks
    tuleb nende sõnade abil luua mingi 3D-pilt, tseen ja
    siis pärast, nende juhuslike sõnade esitamisel sealt
    tseenist asju vaadata ja ette loetleda. Lisainfo:

    http://www.kiirlugemine.ee/


    (Kommentaar jätkub Blobberi idiootse kommentaari-pikkuse
    piirangu tõttu eraldi kommentaar-postituses.)

    VastaKustuta
  3. (Bloggeri idiootse kommentaari-pikkuse
    piirangu tõttu asub kommentaari algus
    eraldi kommentaar-postituses.)

    Meil, Saaremaa Ühisgümnaasiumis, oli lisaks
    inglise keele tava-tundidele, kus grammatikat õpetati,
    ka lausa inglise keele suhtlustunnid ja mingil perioodil
    õpetati meile geograafia tunde inglise keeles,
    ühe britist daami poolt, kelle emakeeleks oligi inglise keel.
    Tol ajal oli Eesti piisavalt eksootiline, et igasugu
    eesrindlikud maailmarändurid olid huvitatud
    Eestis õpetajana õpetama. Oletan, et tänapäeval on raskem,
    kuigi, inglise keelt emakeelena kõnelevaid inimesi on ehk
    eestis rohkem, aga nad ei ole see intellektuaalne tipp,
    kes omal ajal eestisse tormi jooksis. Näiteks üheks
    inglise keele suhtlus-õpetajaks oli meil endine
    Briti panga-ametnik, kel sai kogu sellest pangandusest
    totaalselt kõrini, et ta oma kohvritäie "poolte kokkuleppel"
    saadud "koondamisrahade" eest hakkas mööda maailma reisima,
    tegi õpetaja-paberid ära ja Kuressaares elas nii, et
    töötas täiskohaga õpatajana ja vahepeal oli ka kohalikus
    raadiojaamas diskoriks. Sisuliselt oli meie inglise
    keele suhtlustund, KURESSAARES!, sõna otseses
    mõttes stand-up-komöödia, nõnda, et me teismelised
    sõna otseses mõttes lõkerdasime enam-vähem tunni algusest
    tunni lõpuni, õppides samal ajal sõnavara, briti slängi,
    mida viisakasse õpikusse keegi iial ei kirjuta.
    Vestlus tiirles peamiselt tema erinevate reiside, rännakute
    ja muude huvitavate tseenide ümber, kusjuures ta ei olnud
    lootussetu naljavend, vaid ta oskas ka äärmiselt empaatiliselt
    ja tõsiselt vestelda. Näiteks, mingil perioodil, kus
    ma ei mäleta, kas paljud olid gripiga haiged või midagi,
    nõnda, et klassis oli vaid paar õpilast, sai ka lihtsalt
    väga heasüdamlikult elust-olust räägitud. Tema muidugi
    eesti keelt, praktiliselt sõnagi ei osanud, aga
    meie peamine inglise keele õpetaja, Reet Lulla, kes
    siia maani peaks seal veel õpetajana töötama,
    tegi nii head tööd, et me saime ilusti hakkama.
    Nagu ma ütlesin, ma olin Reet Lulla KÕIGE VILETSAM ÕPILANE
    ja ta sai minuga hakkama!

    Aga kui rääkida üldistest õpioskustest, siis on vastuseks

    http://www.brainrules.net/about-brain-rules


    Tänan lugemast.

    VastaKustuta
  4. keeletunnetus kas on või seda pole. kui pole, siis on puhas tehniline õppimine nagu eelmistes kommentaarides kirjas on. kindlasti on aluseks eneseväljendusoskus emakeeles, mis on Sul ju suurepärane.

    ja kui pole selles õpitavas keelekeskkonnas elanud, siis ongi eneseväljendus kohmakas. minu jaoks kadus barjäär siis, kui ma keelekeskkonnas elasin ja töötasin. eemalt õppides ongi vaja palju tööd ja ka siis jääb keel kohmakaks ning kohati mõtled, et kuidas nüüd siis õigesti end väljendada, et teised ka aru saaksid.

    kunagi üks sünkroontõlkija soovitas, kui uurisin, et kuidas paremaks saada, et loe selles keeles ilukirjandust, mida omandada soovid ja võimalikult kaasaegset. seda siis igapäevakeele osas. kui on vaja erialast keelt omandada, siis loe erialakirjandust. aitab. kogetud. ja kui keelt jupp aega aktiivselt pole vaja kasutada, siis loe või vaata filme või räägi kodus. keel muutub üsna ruttu passiivseks.

    ja eks tegelikult ole iga inimese jaoks just talle sobiv kombinatsioon metoodikatest, millega keelt omandada (ja mitte ainult).

    igal juhul edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul tuli kah esimese variandina ilukirjandus pähe.

      Kustuta
  5. Grammatilised nüansid ja piltlik mõtlemine selles keeles imetakse emapiimaga sisse. Kui keelt võõrkeelena kasutatakse, siis pole mõtet peensusi taga ajama jääda, peaasi, et aru saadakse. Oma emakeele grammatikast on väga raske lahti saada ja mitteteadlikult kiputakse kasutama selliseid piltlikke väljendeid, mis teises keeles otsetõlgituna on lihtsalt absurdsed ja ei anna mõtet edasi. Parem hoida kõik lihtsana ja ilma võrdlusteta. Mu enda viga kirjutamisel on, et teen liiga pikki lauseid ja üritan kogu mõtet ühe lausega edasi anda. Inglisekeelsed raiuvad mu lauseid kolmeks või neljaks eri lauseks alati korrigeerimise ajal, et mõte selgem oleks. Mu pojad, kes on suurema osa elust inglise keele sees elanud, üritavad jällegi inglise keelseid väljendeid otsetõlkida eesti keelde ja see on samasugune absurd. Üks keeltest jääb alati tugevamaks peas, mis siis teiste keelte rääkimist mõjutama hakkab. Isegi kui kakskeelsena üles kasvatakse, siis ikkagi üht keelt räägitakse vigaselt, teist korralikult. Mina räägin inglise keelt vigaselt ja noh, eesti keelt ka tegelikult päris vigaselt juba. Mu pojad räägivad eesti keelt vigaselt. Hääldamine on nagu päris, aga kasutatavad sõnad, väljendid ja grammatika reedavad kohe, et tegemist pole nende peamise keelega. Emakeel on siin praegu keeruline öelda, ma ju ikkagi olen nende ema ja mul on teine keel peamiseks keeleks...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh. Aga ikkagi. Isegi kui kõnekeelt valdad, siis on mingid žargoonid ja need vajavad omaette oskust. Ma püüan aeg-ajalt imiteerida euroopa bürokraatide liblikakeelset sädistamist ja no ei tule üldse välja. Ei oska pidulikke jaburusi nii ritta panna nagu peaks või oodataks!

      Õnneks on näha, et ma ei ole ainus. Just sain kätte kirjakese, kus ilmselt saksakeelne onu või tädi on minu jutu "oma" inglise keeles ümber kirjutanud ja no see on veel palju hullem.

      Aga puu-inglise keeles kirjutamine ei ole hea. Sa jätad endast automaatselt tohmani mulje. Kui loeb teine samagusune, siis on ilmselt okei. Aga üldiselt on igal kirjapandud sõnal või lausel mingi eesmärk: anda infot, anda nõu, mõjutada. Kui see eesmärk jääb viletsa keele tõttu saavutamata, siis on ju halb.

      Kustuta
  6. Minule on sakslased öelnud, et nad kirja teel ei saanudki aru, et ma sakslane ei ole, alles rääkides on natuke aktsenti. No aga mis eriliselt rasket keelt nendes sohvasurfi-kokkuleppekirjades ikka on, eks ole.
    Ilma konkreetse võõrkeele sees elamata peaks tunnetuse kättesaamiseks tõesti lugema hästi palju selles keeles välja antud raamatuid ja vaatama telekat ka selles keeles, kui võimalik. Kõhutunne ütleb, et uudistest, dokumentaalidest ja vestlussaadetest on rohkem kasu kui filmidest - filmis räägib näitleja päheõpitud teksti, vestlussaates inimesed, noh, vestlevad nii, nagu tuleb. Lauseehitust tuleb mõne keele puhul küll eraldi õppida, me kooli ajal saksa keele süvaõppeklassis veetsime kohe mitmeid tunde sellega, et ära õppida, kuhu tegusõna millise kõrvallauset alustava sidesõna puhul käib.

    Tegelikult tuleks tunda rõõmu sellest, kui inimene võõrkeelt oskab ja pingutab, et saaks suhelda. Mitte nagu ... ei ole vist viisakas öelda, kes.

    VastaKustuta
  7. Ja paljukultuurses töökeskkonnas on veel see häda, et õpid teiste keelevead ka ära või siis need lihtsalt jäävad külge.
    Mul puudub keeletaju või siis on see väga kehv. Keeleõpe käib ilgete piinadega aga elu on õpetanud mitte põdema. Oluline on see, et teine osapool aru saab, mingi selleks siis kasvõi topeltaeg ja hunnik lihtlauseid.
    Ideaalset keelt räägivad ikka need, kes on keelekeskkonnas sündinud või titest peale õppinud. Lapsed haaravad loomulikumalt, nii hääldust kui loogikat.

    Meenus ka üks kunagine TTÜ õppejõud, kes raamatukogus ajaviiteks naistele käis inglist andmas. Tema soovitas imiteerida eesti keeles rääkides väliseestlaste intonatsiooni ja lauseehitust, et siis saab vähemalt mingi nõksu kätte :) Ja lapsehoidjana välisriigis (või võõrkeelses peres) soovitas ka töötada, et tited korrutavad sõnu miljon korda ning kel kehvem mälu, õpib seeläbi tite kõrvalt paremini. Eks selles oma iva ole muidugi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. > Oluline on see, et teine osapool aru saab, mingu selleks siis kasvõi topeltaeg ja hunnik lihtlauseid.

      No ei ole ometi. (Kui me ikka tööalasest suhtlusest räägime, sohvasurfaril tõesti on kama.) Kirjutad sa projekti, aruannet, mingit eeskirja või juhendit, esitled oma ideed või küsid oma tegevusele toetust - kui sinust ikka korrektselt aru ei saada, siis on kuri karjas ja su eesmärk jääb täitmata.

      Kusjuures mul on tunne, et korrektne kirjutamine võib olla kergemini õpitav kui korrektne rääkimine. Aktsent on üldiselt kogu eluks. Aga ametikeele, eriti ühe konkreetse valdkonna kirjastiili, õpib ära üsna kiiresti.

      Kustuta
    2. Oleneb tööst ju? Ma ei pea kirjutama projekte, eeskirju või juhendeid, selleks on meil emakeelsed inimesed olemas. Mul on pähe kulunud fraaside hunnik, mida on kogu aeg vaja. Lisaks pisut improt juurde ja täpsustusi, täiesti piisav. Sohvasurfariga jään jänni, sest teemad on teised ja mul puudub sõnavara (st kasutan harva ja pean enne ettevalmistusi tegema).

      Mul ilmselt on see ühendatud anumate teema. Mida kauem olla võõrkeelses keskkonnas tööl, seda kehvemini ma räägin emakeelt (kirjalikult on teine teema, siis mul on aega mõtelda) ja ka seda sama võõrkeelt. Ok, ladusamalt jah ja tööjutud saavad aetud aga selgeks ma seda ei saa kunagi.
      Nii et mida aeg edasi, seda reaalsemad tunduvad mulle nüüd need lood NL armees teeninud sõduritest, kes koju naastes olid emakeelega hädas. Mul on nt sageli lauseehitus paigast ära, kiiresti rääkides tulevad mingid fraasid, mis eesti keeles kõlavad kohutavalt. Alati pean end parandama, kordama lauset uues versioonis. Ja ma loen ilukirjandust nt ainult eesti keeles ja blogin eesti keeles aastad, et püsiks harjumus ja keel oleks aktiivne. Muidugi ma ei õpi keelt süstemaatiliselt (koolis, kursustel, õpikutega jne), vaid pigem loomulikus keskkonnas aga mul lihtsalt tuleb kõik nii vaevaliselt, et motivatsioon kaub ära.

      Kustuta
    3. Motivatsioon kaob, ma ei tea, kust see "u" tuli.

      Kustuta
    4. No ma oletan, et siin on kõik inimesed mingil määral valgekraed ja üldiselt ikkagi kirjutavad (projekte, eeskirju ja juhendeid siis).

      Jah, välismaa keel tapab eesti oma. Kõige õudsam, jubedam eesti keel oli mu üle-eelmise tööandja (üks eesti pank) admin-osakonnas. Inimesed (puha eestlased, karjääris väga edukad, kõigil kõrgharidus) olid inglise keele nii üle võtnud, et ka suuline suhtlus kirendas inglise keele fraasidest ning lauseehitus läks käest. Jäle.

      Ma mäletan, kui Ene Ergma tuli Moskvast tagasi. Tema loenguid ei saanud jälgida, sest ta keel oli vene keel eesti sõnadega. Aga tema õppis end küll uuesti eestikeelseks.

      Kustuta
    5. ma olin omal ajal pool aastat, ainult pool aastat Ungaris ja tagasi tulles oli juba eesti keelel väike tõke ees.

      Koha peal peeti meid-eestlasi enamasti Rumeenia ungarlasteks, sest meil olevat olnud transilvaania aktsent. st eestlastel ongi ungari keelt rääkides transilvaania aktsent.

      Kustuta
  8. Aktsendist saab lahti hääle coachi abiga. Vähemalt 'Muricas saab LA-sse/NY-i kolides oma hillybilly lõunaosariikide aktsendist hääleharjutuste teel vabaks küll. Iseasi kas nüüd eurooplasel on vaja nii peensusteni laskuda.

    VastaKustuta
  9. üks välismaalane, keda ma olen kuulnud niimoodi eesti keelt rääkimas, et kõik, kõik on paigas - intonatsioon, fraseologismid - on Éva Toulouze. täiskasvanuna õppis. nii et pmst on võimalik. ta oli küll selleks ajaks, mil ma teda kuulsin, ka hulk aega Eestis elanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Éva on filoloog ja ei puutu asjasse. Sest siin on juttu tavalistest inimestest. See oleks nagu Ämblikmehe vastunäite toomine trepi laiuse arvutamise arutellu - "miks meile trepp, sest on teada, et saab ka otse seina pidi üles".

      Kustuta
    2. see, et ta on filoloog, ei puutu kah asjasse. filoloog on keelteadlane, tema suhtluskeele oskus - isegi selle keele oma, mis on ta eriala - ei pruugi olla sugugi parem kui zooloogi loomade keele oskus. uurid kirglikult gerundiume ja keda see suhtlemine huvitab.

      Kustuta
  10. Ma vastan kõigile korraga.
    Ega ma väga palju lootust juurde ei saanud :) Millisena sünnid, sellena ka sured :) Eks ma lugemist ja rääkimist ja kuulamist jätkan. Aga mul on täesti mure kirjutamisega.
    Loen teie kommentaare ja mõtlen, et äkki ongi hilja? Ma olen seda keelt juba liiga palju õppinud, nii et kõik vead on juba kinnistunud.

    Vaatan tehtud parandusi ja ma ei saa aru, kuidas ma järgmisel korral oskaksin seda vältida või muuta.

    Mine või tõesti, veel vanas eas, Inglismaale lapsehoidjaks :) ;)

    VastaKustuta
  11. Klassikalistel kontorirottidel on vist see probleem,
    et nad on oma harjumustes nii kinni, et nad kasutavad
    ingtingimata just mingit sellist teksti-kirjutamis-tarkvara,
    millega nad "harjunud" on, mistõttu mingi kobedama
    töövahendi kasutuselevõtt on välistatud, aga
    tarkvara-arendajatel on elu selles mõttes lihtne, et
    esiteks ollakse valmis erinevaid töövahendeid
    kasutusse võtma ning tihtilugu on
    olemasolevadki töövahendid üpris täiuslikud.
    Näiteks, kui mina kirjutan inglise keelset teksti,
    siis mul nii tekstitoimeti, veebilehitseja kui ka
    tarkvara-toimetid kõik joonivad kirjavigu alla,
    mistõttu igapäevaselt kodeerides ("tarkvara kirjutades")
    möödaminnes muudkui märkan oma vigu.
    Sedasi on mul tarvis peamiselt vaid
    stiilivigade ja grammatikaga tegelda,
    sest muud kirjavead parandab arvuti minu eest ära.

    Mõnikord on küll probleem, et arvuti ei jooni
    alla õieti kirjutatud vale sõna, näiteks "male" versus "female",
    "car" versus "cart", "cool" versus "fool", jne.
    Ehk siis, paar tähte, kogu tähendus, mõnikord
    toon, muutub, ilma, et ma märkaks.
    "Stiiliprobleemi" näitena toon ka sellise teksti:

    It can be accepted that in the case of the
    English langoage people will notice the spelling
    mistakes of short words, but despite how the
    words are pronaunced, peopte tend not to
    notice spelting mistakes that reside at the
    middle of relalively long words.

    Meelega tehtud vead siis:
    langoage, pronaunced, peopte, spelting, relalively.

    Kui on tegu sõnaga, mida pole olemas, siis
    joonib arvuti vigase sõna alla, kuid kui on tegu
    korrektsete sõnadega, milles on vaid natuke erinevusi, näiteks
    "countermand" versus "contraband" versus "contrabass",
    siis arvuti ei aita.

    Põhjus, miks idee, et inimene dikteerib ja
    arvuti häältuvastuse põhjal kirjutab (juba ammu Windowsis standard-tarkvarana
    olemas) põhimõtteliselt kunagi korralikult tööle
    ei hakka, on see, et samu erinevaid sõnu hääldatakse
    sama moodi ja arvutile tuleb ikkagi eraldi ette öelda,
    et kumba varianti inimene soovib.
    Eesti keelne enäide:

    Komast sõltuv tähendus 1:
    "Leivale pandi, või tomatile, midagi lisaks."

    Komast sõltuv tähendus 2:
    "Leivale pandi või, tomatile midagi lisaks."

    Antud juhtumil on sõna "või" kahes eri tähenduses ning
    arvutile tuleb lisaks etteütlusele kuidagi juurde öelda,
    mida komaga teha. Inglise keelne näide sõnast, mida
    kirjutatakse täpselt sama moodi, aga mille tähendus
    sõltub vaid hääldusest, on: "object". Ühel juhul on
    tähenduseks eesti keelne "objekt", teisel juhul "vastu väitma",
    nagu USA filmidest kohtu tseenides keegi jurist
    väidab "Objection!". 2 üksteisest erinevalt
    kirjutatava, aga sama moodi hääldatava, sõnapaari
    näide on: "male" ja "mail". Erinevalt "object" juhtumist
    tuleb siin arvutile eraldi ette öelda, mida mõeldakse.

    Võiksin sel teemal veel pikalt kirjutada, aga ma ei usu,
    et keegi minu kommentaari lugeda viitsiks. Nii et,
    seekord tõmban oma praegusele kommentaarile joone alla
    ja kirjutan:

    Tänan lugemast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina ka viitsin. Ja tegelikult Sa võtadki kokku minu probleemi.
      Kirjavead parandab arvuti ja/ või sõnu saan ma sõnastikust vaadata.

      Kust ja kuidas, aga, õppida seda kas õige on
      (täiesti suvaline näide)

      The first one /problem/ is that we just do not have fish
      või
      Firstly, there just aren’t any fish

      Millises koolis või kursusel seda õpetatakse? Kas on mõni tarkvara, mis sellised konstruktsioone parandab?

      Kustuta
  12. Ma käisin paar aastat Roosikrantsis ühes keeltekas, kus emakeelsed õpetajad. Mu lemmik oli üks britt, kellel õpetamisele annet (see on muidugi omaette teema) ja kolleegid ütlesid, et õpingute ajal läks asi paremaks, et ma kasutasin fraase ja konstruktsioone, mida nad teadsid aga kunagi ei kasutanud. See motiveeris. Õpetaja oli sügisest kevadeni Eestis ning suvel Oxfordis õpetas suvekoolis lapsi. Tõeliselt lahe ja mänguline kuju, hea huumorimeelega ja pööras detailidele tähelepanu. Samal ajal ise täiendas end pedagoogika alal ehk et ei olnud seda tüüpi, kes kappaks läbi elu "vana rasva pealt".

    Aga siis vahetus õpetaja ning aussie, kes meile sattus, elas Eestis vaid lõbusat elu. Kool tundus talle teisejärguline, õpetamisstiil selline klassikaliselt igav. Nii et leia äge õpetaja, kes viitsib ja ise end ka pidevalt täiendab :) See annab jube palju juurde!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli siis minu kommentaar, ma ei saa telefonis kuidagi end google´i kontoga sisse logitud.

      Kustuta
  13. Aga ehk mõni selline idee?
    http://www.betteratenglish.com/practice-speaking-english-free#list

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!