Kasutud inimesed

Me otsime töötajat.
Laekunud on seitse avaldust, aga pea ükski neist ei kõlba. Räägib otsija.
Kõigil on ainult B1 keeletase, kaks tundusid enam- vähem. Need kutsusin intervjuule, Loodetavasti vähemalt üks neist sobib.

Kuidas nii, imestan mina. Me ju käisime töömessil, saime sadu cv-sid. Ise rääkisin päris mitmega, olid täitsa tegusad ja normaalsed.

Usu mind, räägib otsija. Ma olen need cvd sada korda läbi lapanud, sealt ei ole mitte kedagi võtta.
Ja enamik on üle viiekümne.

Kui vana sa ise oled, narrin.

46, vastab ta.

Mida sa arvad, mis sinuga nende nelja aasta jooksul nii pöördelist juhtub?

Aga ikkagi.


Ma olen täielikult alahinnanud paljureklaamitud ja räägitud koolitust, kuidas kirjutada oma cvd. Aga tuleb välja, et see on kunst.
Vana tarkus on see, et sa ei peaks mainima oma ega laste vanust. Hea ei ole ka info selle kohta, et oled olnud pikalt töötu (puudub tööharjumus), et oled vahepeal teinud oma ettevõtte ( ei keskendu tööle), oled töötanud ühes Eesti rikkamais ettevõttes (harjunud kõrge palga ja vähese tööga). Keeleeksami tulemuse võiks jätta kirjutamata, vaid kirjutada cv eesti keeles ja lasta mõnel tuttaval eestlasel see üle vaadata, et poleks vigu.

Nädalajagu hiljem kuulasin ühe uuringu tulemusi. Muuhulgas, nagu ikka, tutvustati metoodikat. Valim oli vanuses 15- 60.
Aga edasi, küsin mina.
Vanematelt ei saa adekvaatseid vastuseid, ütleb ta mulle.

Kas te teate, kui palju on Eesti elanikkonnast 37+ vanuses inimesi.  Mina tean. 52%
Kas teate, millist vanuserühma on kõige rohkem? 52- 70 aasta vanuseid. Ja  see on vanusegrupp, kes kulutab kõige rohkem.
Need andmed on pärit avalikust Statistikaaameti andmebaasist.

See on nii naljakas ja arusaamatu, kuidas meie eelarvamused ei jäta meid ka siis, kui me ise need oleme. Naised ei vali naisi. Keskealised ei vali keskealisi.

Ilmselt on muutused olnud kiiremad, kui me suudame neid tajuda.
Neljakümneviiestel on täna täiskasvanud lapsed. Kolmekümneviiesed pole veel lapsi saanud, või on nad koolieelikute vanemad.
Eakamas grupis ei oska ma piiri tõmmata, kuna seal hakkavad mängima ka tervis ja hoiakud.  Kuid väita täna, et 65-ne on tudisev surmaeelik, saab väita vaid rumal või pime.

Ma loen ja kuulen ja näen sellest, kuidas ettevõtted otsivad inimesi, aga ei leia.
Ja ma loen ja kuulen ja näen, kuidas inimesed töötavad valel kohal. Kuidas inimesed ei leia tööd. Kuidas inimesed töötavad välismaal, sest Eestis ei saa. Kuidas inimesed on saanud hariduse, ja kogemused välismaal. Ja mitte keegi ei vaja neid.
Kuidas neid ei võeta tööle, sest nad ei... sobi.

On töö. On inimesed, kes tahaks seda teha. Aga nad ei saa omavahel kokku. Miks see niimoodi on?
Ma olen praegu kirjutanud peamiselt eelarvamustest. Aga see ei saa ju olla ainult see.

Kes meil siin kirjanikud olid. Kirjutage üks ulmekas sellest, kui tehtaks nullpunkt. Kõik inimesed Eestis läbivad IQ, EQ, kutsesobivus- jne testid. Ja nad paigutatakse  õigetele kohtadele.
Sina ei sobi poliitikuks, sest oled rumal ja ahne. Aga sinust saaks hea müügimees.
Sina ei ole hea tippjuht, sest sus puudub empaatia ja vastutustunne, aga masinate peal oleksid ideaalne.
Sina ei peaks keevitama, vaid sul on annet ja ressurssi hoopis muuks.

Huvitav kas siis muutuks maailm paremaks.
Ma ei usu, et kõik noored unistavad  ja sobivad ainult pehmetele valdkondadele. Ma arvan, et nad lihtsalt ei tea. Et neil on olnud nõme õpetaja. Või pole üldse olnud õpetajat. Või pole neil aimugi, mida mingi valdkond endaga kaasa toob ja pakub.

te toote mulle nüüd kindlasti näiteid klassikast, kreekast. Et ei toimi. Ei toimi see, kui igale inimesele leitakse võimetele vastav rakendus. Sest lisaks on meil ka unistused, ambitsioonid, kired.
Mis ei ole korrelatsioonis võimetega. Ei tarvitse olla.

Aga ma ei tea.
Mul on nii kahju endast ja väga paljudest oma tuttvatest. Kes tahaks ja oleks, aga pole võimalik.
Ja neist, kes vajavad ja otsivad. Aga ei leia.

PS. kas te mäletate blogijat Ieska. Mul on tema lugu siiani väga hingel. Ieska, kui Sa loed seda. Anna teada, kuidas see lugu lõppes. Kas leidsid oma võimetele rakenduse?