kolmapäev, 13. aprill 2016

Väga segane jutt

Mu tark õde ütles selle jutu peale, et joo vähem.  Olen isegi hämmingus, kui kerge on mind mõjutada ja ajusid pesta. Paar kuud kord nädalas doos üheotsapiletit ja seejärel selgeltnägijaid- ja näe, mu elus on eelmised ja järgmised elud, nõiad, vaimud, inglid, needused ja karmad.
Õnneks said mõlemad saated läbi, ehk ma ajapikku vast ikka taastun.
Aga selgelt muudab selline elufiosoofia elu natuke lihtsamaks. Sa annad mingi osa vastutusest ära- nii pidigi minema, see oli ette nähtud, mis mina teha saan...

Raskeim osa on hoopis selle kõige defineerimine, Mis siis on see elu eesmärk ja ülesanne ja tee. Mida mulle tahetakse öelda, millisest vihjest ma aru saama peaksin.


Mingi hetke ajel otsisin üles oma lapsepõlvesõbrad. Kurjad ametnikud lahutasid mind mu lasteaia 24/7 bestikast ja kooli minnes pidin leidma uued sõbrad. Me olime kamp eeskujulikke hästi õppivaid tüdrukuid. Aktiivsed oktoobrilapsed ja ka muidu. Ma ei mäletakse neid, kui mul poleks pakk pilte kus me laulame, tantsime, esineme, võtame vastu vimpleid ja medaleid.
Nad kõik lõpetasid keskkooli, õppisid nn kutseeriala. Täna elavad kodulinnas, või selle lähedal. Kõigil mitu last. Kellel esimene, kel juba teine mees. Ja paistavad õnnelikud.
Ma ei tea, kas meie sõprus oleks kestnud. Kas ma oleksin täna õnnelikum, kui ma oleksin sinna elama jäänud. Kes ma täna siis oleksin... Aga olulisem küsimus on, et need lahkumised olid esimesed. Edasi läks kõik täpselt sama moodi. Said kellegagi lähedaseks ja elu viis lahku. Ja jälle ja jälle...Harjusid, leppisid. Lähedased jäid. Ja nüüd ka nemad. Õnneks on nad elus ja terved ja alles, aga elu on keeranud niimoodi, et neid pole enam minu jaoks sellisel viisil, nagu minu jaoks oluline oleks....Nagu ütles Sarah Winman oma geniaalses raamatus "Kui jumal oli jänes "
Ma olen siin, aga sa ei saa mind endale.

Miks? Kas ma saan enne surma seda teada, miks see on vajalik olnud. Miks on oluline olnud mul elada see elu nii, et ma olen oma otsuste ja mõtetega üksi. See pole ebameeldiv, ega raske. Aga põhimõtteliselt.

Paarkümmend aastat tagasi oli kadedus okei. Kadedus pani mind tegutsema, liigutama, püüdma. Vahepeal polnud see üldse teema. Ja nüüd tuleb uksest ja aknast olukordi, et ma pean olema kade.
Ma tean, et kadedus annab suuna arusaamaks, et milline on su tegelik soov ja vajadus. Ja see on täpselt see, mida ma täna otsin; mida ma tahan. Ma ei tea seda. Ehk siis tegelikult on kadedus praegu vajalik.
Aga ma ei saa sõnumitest aru.
Kas see on viisakuskadedus, kas see on- vau, austusekadedus, nii tubli inimene. Kas see on kadekopsukadedus, puhas õelus.
Või on see päris päris kadedus. Ma ei saa aru, kas see on see mida ma päriselt, südamest ja kirglikult igatsen ja tahan. Või ei ole? Miks ma pean seda kõike taluma, miks ma ei võiks lahendusi näha näiteks unes või kohtuda mõne inspireeriva inimesega, kes avab mu silmad ja ma saan homsest aru, mida ma tahan.

Või miks on mu ellu ette nähtud praegu kaks väga keerulist inimest. Nagu mõnituseks: sa võid küll unistada ja arvata, et oled soe pehme roosa ja rõõmus inimene. Aga ei saa. Sa lihtsalt pead olema vastik, kuri, ennast kehtestav.
Miks ma pean. Ma ei taha. Ma tahan ka olla  tore ja armas inimene.  Ja ma pole valmis nende inimeste pärast muudest (headest) asjadest loobuma. Seega jäävad variandid, kas kannatada või siis muutuda samasuguseks. Vääriliseks.

Ja nii võib lõputult jätkata,

Minu meelest ei ole see aus. Kui meile on tõepoolest kaasa antud mingid ülesanded.  Siis peakas me neid ülesandeid ka teadma. Mis mõte on sellel, kui enne surma saan teada, et  näe... täiesti valesti said asjadest aru, tegid valed valikud ja otsused. Ei võtnud õigel ajal riske jne.

Kõige rohkem ärritab mind praeguses eluetapis see, et ma ei tea.
Ma ei tea mida ma tahan.
Kus ma tahan elada, millist tööd tahan teha, milliste inimestega suhelda, milliseks inimeseks muutuma.
Süda ja tunded ütlevad- nii nagu seni, ei ole hea, pead muutma. Pead, aga me ei ütle sulle kuidas ja mida. Ei ilmu mu vanaema vaimu, kes hoiataks ; hoidu Zenja eest ja ütle Mašale, et ta lille kastaks.

Ratsionaalne mõistus ütleb: mida sa rapsid. Kõik on hästi. Seni kuni sa pole veendunud, et suund, mille valid on õige, pole põhjust  muretseda.  Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem. Või ei tulegi.

Kõik on väga hästi.

19 kommentaari :

  1. Keskeakriis vol sada, eks :).
    Ma kohati nagu tean, mis eesmärgid, kes, miks ja milleks. Kuni järgmise kriisini. Ma usun, et iga korraga saab midagi natuke selgemaks. Kas päris selgeks saabki, ei tea.

    VastaKustuta
  2. Aamen selle peale. Ma saan täpselt aru, millest sa räägid :) Mul piisas viimaseks kriisiks sellest, et nägin kunagise parima sõbranna (ei, tema ei tea, et ma talle selle tiitli omistanud olen) pulmakleidis pilti (ma ei tea isegi, kas see oli lihtsalt lavastus või midagi enamat) ning algas pihta see "miks olen mina siin ja niimoodi, miks ei ole ma seal ja teistmoodi".

    VastaKustuta
  3. Ma käisin eile ajajuhtimiskoolitusel, mis neid teemasid kergelt käsitles. Mida me tahame oma elu, 5 aasta, 6 kuu perspektiivis. Kas see, mida me teeme, viib meid sinna. Mis viiks? Mis järjekorras?

    Aga pmst olen ma pealkirjaga nõus.

    Mul on tunne, et alates mingist vanusest on meeste elu ikka meeletult lihtsam kui naiste oma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A miks meeste elu lihtsam on? Kas mehed siis tõepoolest teavad, mida nad tahavad? Kas naiste hormoonid on kuidagi kangemad, et nad normaalselt elada ei lase ja igasugu jama peale mõtlema sunnivad?

      Kustuta
    2. Ei, mehed ei tea, aga ühtlasi nad ka ei mõtle selle peale. Mida näitab kasvõi blogide statistika, ükskõik kas teisme-ea maailmavalu või keskea kriisi kajastamise lõikes.

      http://www.et.byu.edu/~tom/jokes/Differ_men_women.html, eks.

      Kustuta
  4. Mul on vahel endistest klassikaaslasteast kahju, eriti nendest, kellega ma olin koos põhikoolis. Nad näivad mulle nii kulunud ja ära kulutatud ning ma vahel mõtlen, et kas nad ikka on õnnelikud või lihtsalt järginud pimesi seda rada, mida kõik nende esinvanemad on siiani järginud (vara mehele, lapsed, töö, lahku, uus mees, uued lapsed, lahku või mis iganes nende tee on siis olnud). Et palju on neil oma sellise elu jooksul üldse olnud aega mõelda sellele, mida nad tegelikult teha tahaksid ja kas see elu on paratamatus või õnn. Vähenõudlikud ongi vist õnnelikumad?
    Eriti suure shoki sain ma siis kui veebi pandi koolikokkutuleku järgselt fotod, klasside kaupa. Ma esiteks ei tundnud osasid ära, teiseks olid inimesid nii vormist väljas, ära joonud ja vanad. Näitasin seda pilti oma exile ja küsisin, kas mina ka nii vana välja näen (ta pidi enne vanduma, et ei valeta). Õnneks reaktsioon oli nii ehe, et ma ei kahelnud tema vastuses :D
    Kõige selle taustal pean ma omale ikka meelde tuletama KUI hästi mul elus on läinud, siiani siis. Need kriisiteemad käivad mul ka läbi aga siis ma lähen taas ema juurde maale, külastan külapoodi ja näen neid inimesi ja tuletan taas meelde, et...
    Tuleb olla õnnelik selle üle, mis antud. Ja ma mõtlen seda praegu kohe täitsa tõsiselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga millest see nii on?
      Meil oli paari aasta eest pirakas klassikokkutulek, kus kõik rääkisid oma eludest. Jube põnev oli. Ühtlasi tuli välja palju asju minevikust, mida NÜÜD, 25 aastat lõpetamisest, enam ei häbeneta.

      "Kulunud" on küll viimane sõna, mida ma oma klassikaaslaste kohta öelda saaks.

      Kustuta
    2. Ma käisin väikses maakoolis, kus paar tüdrukut ei jõudnud isegi 8. klassi lõpetada, jäid enne lapseootele. Nad näevad praegu välja ca 20a vanemad kui nad tegelikult on. Väikses kohas kõik teavad kõiki ja need lood on kohati väga sünged.

      Kustuta
  5. Ei, elu ei ole õppetund. Eesmärki pole püstitatud. Kõrgemad jõud ei jälgi sinu sooritust. Ja raskuste korral vihjeid ei anta. Lihtsalt on, nagu on.
    Aga et sa tunned rahutust, kuna sa ei tea, mida tahad -- see tuleb inimese jaoks evolutsiooniliselt väga uuest ja harjumatust olukorrast, et on üldse võimalik tahta ja teha erinevaid asju :)

    VastaKustuta
  6. Tegelikult ei anna vastutust kellegile ära elades selle nn üheotsapiletifilosoofia järgi. Igal teol ja valikul on tagajärg ning sellest kujunebki saatus. Saatuse valime ikka ise vastavalt enda valikutele ja otsustele.
    Mis puutub ebameeldivatesse inimestesse, siis on üks tõenäoline vastus, et aktsepteeri end täielikult koos oma negatiivse poolega, sest see on meil kõigil.
    Teatud rahutuse tekkimine on ok. Hing tahab areneda ja pole nõus olema pikalt nn mugavustsoonis - mõnus olla, aga elu seisab. Elu ongi pidev muutus, konnatiigis on igav. Muutus ei pea olema väga drastiline, kasvõi väike. Ja tegelikult elu pakub kogu aeg uusi väljakutseid, tuleb ainult märgata.
    Aga see lapsepõlvesõprade teema võib olla lihtsalt selleks, et elus pole mõtet kellegi ega millegi külge klammerduda, kõik on laenuks, terve meie elu.Loobumisõppetund.

    VastaKustuta
  7. Lihtsam on oma elu elada õnnelikult, kui ei võrdle ennast teistega. Iga inimene elab oma elu lähtuvalt oma algpunktist ehk kodust-perest-esimesest koolikogemustest-lapsepõlvesõpradest ja sel viisil, millise iseloomuga ta siia ilma sündis. On inimesi, kes on tugevad ja tulevad igast raskest olukorrast naeratades välja. On inimesi, kes jäävad oma meeleheiterattasse keerlema, et miks just neil kogu aeg midagi juhtub ja miks teised kõik oma elus kergelt kätte saavad, aga neile keegi midagi kuldsel kandikul kätte ei too. Enda teistega võrdlemine on saatanast, ma ütleks. Õnnelikud inimesed ei hooli teiste arvamusest ega tunne ennast puudutatune sellest näilisusest, nagu kellelgi läheks paremini-kergemini. Nad lihtsalt elavad oma elu ja teevad asju, mis neid huvitavad. Inimesed meie elus peavadki vahelduma, kaua sa ikka ühte raamatut ainult loeksid? Inimesed on nagu uued raamatud, mida vahel võib kaane järgi hinnata, aga vahel võib sisu vägagi üllatada. Ja mida rohkem loed, seda targemaks saad ehk mida rohkem erinevaid inimesi tundma õpid, seda targemaks saad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma eelistaks, et mõned inimesed siiski võiksid mu elus mittevahelduda. Abikaasa ja vanemad näiteks. Ja mõni sõber, kes tunneb mind 30 aastat.

      Kustuta
    2. eks me oma lemmikraamatuid alati hoiamegi enda ligi, aga neid on piiratud kogus. kõiki raamatuid me endaga kaasas ei kanna, osadest kasvame välja ja osad on ühekordsed lugemised, teist korda neid lugeda ei taha. sama siis ka inimestega, parimad jäävad, suurem osa on vaid korraks.

      Kustuta
  8. Tuue kuuega tuleb elada, millega oled sündinud, ütles Kaika Laine ja õieti ütles. Ma olen päris rahul, et mu elu praeguses faasis on mulle tulnud teadmine - see teine pool, teispoolsus on siiski olemas.
    Lihtsalt inimene on liiga väike sipelgas selles suures maailmas. Kuid talle on antud võime saada tasapisi suuremaks. Enne aga ei saa suuremaks kasvada, kui ei osata olla õnnelikud. Mulle tundub, et õnnelik on kunagi osatud olla veel maal, linnaelu tõmblemised sellise asja välistavad ...
    Ja mida maksab see pikk elugi. Üks New Yorgi supermodell (vist maailma esimene) tuleb meelde, 20. sajandi alguses elas. Elas vist üle 100 asta vanaks, aint et viimased 60 aastat vaimuhaiglas...
    ...

    VastaKustuta
  9. Kui äkki tulebki mingi tööisu või kohustus peale, siis viska kohe pikali.
    Mõne aja pärast, silmad kinni ja siruli, tajud, kuidas see kõik möödub...

    VastaKustuta
  10. Ajusid pestakse meil kõigil igal päev. Lihtsalt meil on kombeks ühte nimetada teaduseks ja teist pseudoteaduseks. Samas ei maksa unustada, et mõlemi on välja mõelnud inimesed - mõlemi levitajate seas on omakasupüüdlikke ahveriste ja mõlemal rindel leidub ka tõelisi heategijaid. Iseasi kui palju üks teist aidata saab - kui rääkida tõelisest abist - abist, mis kustutab kõik edasised abivajamised ;)
    Aga jah, ma ei tunneks end liiga kehvalt ajupesu pärast :)
    Mis puutub teadmatusse, mida edasi teha, siis olles aus iseenda vastu, siis mis on TEADMINE? Mida tähendab "teadmine" ma TAHAN, midagi teha? Kes või mis on see, mis selle TAHAN soovi esile kutsub? Tõsi, vahest on see see tõeline mina, mida on raske kirjeldada. Kuid enamasti on see siiski ratsionaalse aju välja arvutatud keskmine. Seejuures toetub see kõikvõimas ratsionaalne aju millele? Minevikule ja olevikule - arvates, et võttes mineviku ja oleviku on võimalik ennustada tulevikku. Mitte vähem ajupesu, kui mis tahes reklaam, soolapuhuja või kapa-kohila Elfriide(fiktsioon - ei ole minu teada reaalselt kedagi säärast). Kui mitu miljard korda ka teadlased ei arvuta minu hommikust tööle jõudmist ei saa nad kunagi öelda, et mma jõuan järgmisel nädalal õigeks ajaks tööle või kooli. Samuti ei tea me ka seda, kas järgmisel sekundil on elektrikatkestus ning töö tegemine osutub võimatuks ka kõige hoolsamal töötajal. Lühidalt - me ei tea tegelikult midagi. Me arvame, et me teama ja nii arvab ka aju, et jaaa ma tean, mida ma TAHAN. Ja siis vahest harva tekib see tunne, et aju ei tea. Me peame seda anomaaliaks, kuigi tegelikult, on see ehk ainumas kord, kus aju on lõpetanud meile soolapuhumise ning hindab hetkeks tegelikku olukorda. Teadmine on näiline - mulle tundub. Samamoodi on suvaline matemaatiline teoreem kellegi välja mõeldud - nii nagu ka see, et soolavesi aitab ühel või teisel puhul. Ja omamoodi ei ole kumbki vale ja samas on need mõlemad väited vägagi valed. Ühiskonnas, kus elame, on matemaatiline teoreem kõige aluseks. Seda muidugi hetkeni, kui tuleb keegi ja lükkab selle ümber ja siis on kõige aluseks järgmine teoreer. Omamoodi viib see inimsugu ju edasi. Kuid edasi viib iga liigutus siin ilmas - kui tahes tühisena see tol hetkel tunduda võib. Lihtsalt üks väikene harjutus - mõelda sellele, mitu asja peab homme olema, et ma saaks minna tööle :)?
    Ja soovitav on vaadata laia pilti. Ja kui vajaminevate asjade loetelu lõputuks osutub, on paslik küsida endalt - kui mitut neist kontrollin mina?
    Ja nüüd panna see kõik "ratsionaalse mõistuse" võtmesse. Et mida too tahab, arvab tahtvat ja mis on sel pistmist tegelikkusega :)

    VastaKustuta
  11. Mulle meeldis see kirjutis. On natuke teemasse. Nagu lohutaks veidi või nii. Mind lohutas. https://www.facebook.com/GilbertLiz/photos/a.356148997800555.79726.227291194019670/1002190543196394/?type=3&theater

    VastaKustuta
  12. See on nüüd see juhtum, kus ma igatsen " Like" nuppu. (aga olen nüüd välja urinud, et blogger ei lase oma kommentaaride koodi muuta, seega ei saa)

    Tänan kõiki tagasiside eest!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!