Lühikesed jalad

Manjana kirjutas valetamisest.

Ühes seebiseriaalis oli stseen. Lesbipaar valmistus abielluma. Pruudi vanemad tulid teisest Ameerika otsast kohale ja just enne altari ette minekut pruudi ema murdus: see on ikka tema põhimõtete ja arusaamiste vastu, see on talle vastumeelne ja vale ja tema pulma ei lähe,
Pruut nuttis, ahastas- kuidas mu ema on nii väiklane ja isekas. Minu õnne nimel ei saa end kokku võetud. Ta ei armasta mind sellisena nagu ma olen jne jne.

Lõppes muidugi, kõik õnnelikult.
Aga see stseen on mu meelest imeline näide sellest, kuidas valetamine on muutunud osaks meie elust. Me nimetame seda viisakamalt poliitkorrektsuseks, diplomaatiaks, diskreetsuseks, suhtlemisoskuseks.

Alles me siin jagelesime teemal anonüümsed kommentaatorid. Jättes kõrvale anonüümsuse teema, siis paraku on nii, et kõik inimesed ei ole head ja ei mõtle ega arva ega tunne õigesti. Defineerides sõna " õigesti" = nagu ühiskond eeldab ja ootab.
Mina olen üks selline inimene. Väiklane, õel, kade, isekas... Kui ma ütleksin välja kõik mõtted ja tunded, mida ma tegelikult arvan ja tunnen. Valitseks mu ümber kilomeetrine sanitaartsoon.
Ja milleks oleks see vajalik. Lihtsam ja säästlikum on kasutada ühiskondliku filtrit. Öelda nagu peab või jätta täiesti ütlemata.

Valetamise esimene reegel on see, et sa pead 100% uskuma seda, mida sa räägid.


Kas sa magad temaga?
Ei
(sest, see mis juhtus, oli uskumatu. Ma nägin seda tegelikult unes, see ei juhtunud päriselt. Ja kui ka oli päriselt, siis " magad" on kestev tegevus, see oli vaid kord jne)

Teine, sa ei peagi valetama. Maailmas on väga vähe asju, mis on lihtsalt must- valged. Enamikel on mitu otsa ja tahku. Ning reeglina küsivad inimesed täiesti valesid küsimusi.
Nagu meediaga suheldes. Vasta täpselt ja ainult sellele, mida küsitakse. Ja räägi kogu loost vaid seda, mis on tõsi.

Kas sul on temaga suhe?
Jah, me oleme väga head sõbrad.

Loe edasi siit.

Meile tegelikult ei meeldi inimesed, kes räägivad ainult tõtt. Mulle ei meeldi. Ma õpin aja jooksul tolereerima ja taluma ebaviisakust, jõhkrust, matslikust jne. Aga tegelikult tahan ma olla inimestega, kes on ilusad ja head.
Ma ei oska vastata, kas mulle valetajad meeldivad. Isiklikus elus pole ma neid kohanud. St ilmselt kindlasti olen, aga ju ma ei oska seda tähele panna, ära tunda või siis probleemiks pidada.
Tööalaselt on suurim probleem valetamine, mis on seotud lubaduste mittetäitmisega. Jah, see on ebameeldiv, aga alati on suhtlusel kaks poolt ja nõmedad koostööpartnerid on võimalik välja vahetada.

Kogu aeg valetades  elada on halb. See lõhub sind ja sa küsid ikka ja jälle endalt, kes ma tegelikult olen.  Kaotad iseenda ja ilmselt osati seetõttu ei jõua mitte iialgi inimesteni, kel võiks olla sinuga sarnased väärtused ja tõed.

Kui jätta kõrvale mängu ilu ja enda või teiste säästmine, siis valetamise põhjus on ju hirm. Hirm karistuse, kiituse, tähelepanu, hülgamise, hukkamõistu, kriitika jne jne jne ees. Ehk siis lihtsas eesti keeles. Sisemine ebakindlus.

Soovituse- jää alati iseeendaks asemel peaks propageerima hoopis õpetusi, kuidas muutuda sisemiselt paremaks inimeseks, kes on helge, positiivne, sõbralik, südamlik...

Kui sa oled sisemiselt endas täiesti kindel, siis sa ei hooli sinu ümber tekkinud sanitaartsoonist ja murtud hingedest tekkivast mustast maast. Kui sa oled lisaks oma sisemiselt ka hea südamega ning tore inimene, nagu näiteks minu mees. Ja mulle tundub, et ka nt Ristik ja Iibis, siis seda sanitaartsooni ei tekigi. Sa oledki sina ise ja aus ja kõigil on hea.

Aga inimesed on erinevad ja kõik ei ole head. Ja selleks, et meil oleks parem maailm on vaja vahel valetada.