Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 9. november 2015

Minu elu esimene dieet

"43-47 aastaste meeste meelest oleks sinu ideaalkaal 61 kg."
Ma jõllitasin ekraani umbes 10 minutit püüdes aru saada, kes on need mehed, miks neid huvitab mu kaal ja kes on küll sellise teenuse sihtgrupp. Õnneks on mu oma mees vanem, Seega probleemi ju pole. Ja panin selle lehekülje kinni.

Ma pole mitte kunagi elus dieeti pidanud. Lapsena olin nii kõhn, et mind aeti närvi küsimustega " kas sa sööd ka midagi...". Nüüd olen piisavalt kosunud, ja mulle meeldib nii. Konflikt tekib ainult rõivapoodides, kus selgub, et disainerite ja nüüd selgub, et siis ka mingite võõraste meeste meelest olen ma siiski  liiga paks. Õnneks käin ma poes harva ja niimoodi elan rahus.
Paar seelikut on mul siiski indikaatorina käigus, Kui nendega pole võimalik prae kõrvale magustoitu süüa, siis on aeg hoogu maha tõmmata.
Viimasel reisil lisandus aga 2-3 üleliigset kilo- rootsi lauad, alkohol, maiustused, puuviljad, lisaks veel mitu mitu pidu ja kuna piparkoogiaeg läheneb, siis tegi see mind pisut murelikuks,

Ma kohe kardan neid dieete. Esiteks, pole mul tahtejõudu. Teiseks, ka iga loll oskab nälgides kaalust alla võtta. Dieediks pean ma siiski toitumise korrigeerimist. Kolmandaks, ma tunnen ennast- kui süüa ei saa või ei tohi, just siis tekib mul nälg. Ja neljandaks olen ma väga tundlik veresuhkru osas. Kui on nälg, siis ma lihtsalt suren ära, olles eelnevalt kõik enda ümber hävitanud.
Need dieedid, millest ma olen meedia ja blogide vahendusel lugenud, tunduvad mulle hirmutavad. See, mida süüa tohib, on väga ühekülgne. Tundub nii.


Aga prooviks. Äkki, näiteks, saan mingi hea õhtusöögiidee? Ja lisaks on mul puudu tegevusi " tegin seda esimest korda sel aastal". Otsisin reklaami uuesti üles, maksin vajalikud 10 eurot ja alustasin.

Suhkrut, soola, alkoholi ja rasvaineid tarbida ei tohi. Kuna ma kasutan soola ja sahharoosi niigi väga minimaalselt, siis nädalane nulltolerants pole probleem. Ma saan aju funktsioneerimiseks vajalikud suhkrud kätte puuviljadest ning nende puudumine... saab olema probleem...

Esimene päev
Esimene päev koosnes jogurtist, kartulist, tomatist ja porgandist. Sidruniga jook, mesi.
Kõik head asjad ja ka kogused tundusid täiesti normaalsed. Aga. Mul oli kõht tühi, pea käis ringi.

Esimese päeva nimekirja nähes kärpisin ootused tulemuse osas kohe vähemaks, kuna ilma sohita pole võimalik. Mul pole võimalik nälgida, sest ma pean olema töövõimeline. Ning kuna mu keha on toru, milles  puudub kogumiskaev, siis pole reaalne nii palju juua. Kõik mis ma sisse kallan, siriseb kohe muutusteta välja. Milleks neere koormata ja nagu öeldud, ma pean tegema tööd, mitte vetsus passima. Õhtul lubasin endale üle normi peotäie tatart.
Vett jõin vähem, kui ette nähtud.

10 154 sammu (sh 4226 kepikõnd)+ 20 min tantsimist

Teine päev
Hommikul ärkasin maru näljasena. Ankeedis oli ainult 2 valikut, kas eelistate süüa pigem õhtul või hommikul. Ma vastasin õhtul. Reaalselt söön ma nii hommikul, lõunal, kui ka õhtul. Ja vahepeal ka. Seega mängin nüüd menüüd ümber. Ja jagan normtooted päeva peale laiali.

Porgand, tomat, kurk, jogurt, greip ja õun. Sidruniga jook. 35 min jalutamist.

Ma ei suuda välja mõelda neist mitte ühtki sooja toitu, Toortoit ei ole minu teetassike. Suvel  poleks viga, aga tänasel aastaajal vajan ma sooja sööki. Samuti jookseb mu loogika kinni selle koha pealt kuidas peaksin ma saama rasvlahustuvaid vitamiine, kui närin vaid toorest,
Larbin kuuma taimeteed, et pisutki sooja saada.
Eilsest olen õppinud 2 tarkust. Esiteks, nii vähese kraami puhul peab sööma keskendunult, selleks aega võtma. Porgandi söömine võtab meeletult aega ja eile närisin seda muuseas ja muude asjade kõrvale. Ühel hetkel oli see porgand otsas ja mul tunne, nagu poleks midagi saanudki.
Teine tarkus. Panin kõik fruktid kaussi, silma alla. Kui tekkis tahtmine hädaldada, et nälg või midagi. Vaatasin seda kausis olevat hunnikut ja isu läks ära.
Massi on tegelikult palju ja need asjad maitsevad mulle. Aga tahaks midagi tahket vahele. Ja toortoitumisel on oma, khm, kõrvalnähud....
Enesetunne on täna täitsa ok.
Õnneks hakkab õhtul kõht valutama, isu pole.
10 342 sammu (sh 4226 kepikõnd)

Kolmas päev.
Kurk, pähklid, tomat, jogurt, kohupiim. Mesi, sidruniga jook
Olen päev otsa majast väljas ja asendan kohupiima viienda päeva kanaga.
Jõudsin nii hilja, et unustasin kaaluda.
Liikumine null. Või tegelikult uksest autoni ja tagasi.

Neljas päev
piim, mahl, tomat, tuunikala, porgand, jogurt. Mesi, sidruniga jook. 5 km jalutamist vähemalt tund aega.
Terve päeva iiveldab. Kass oksendab, kui saaks, teeks sama.
Olen päev otsa - kui irooniline, tervislikust toitumisest rääkival üritusel. Tuunikala ei pakuta ja enda oma kaasavõtmine tundus kummaline. Söön selle asemel hoopis porgandikotletti.
Saan teada, et olen õnneliku 40% hulgas, kel minu vanusegrupis on normaalne kehamassiindeks. Ja et  tegelikult piisab vaid 150 minutist mõõdukast liikumisest nädalas.
Kas ma olen hulluks läinud ? Mida põrgut ma ometi teen....
Hämmastav, kui kiiresti harjub inimene, st mina näljaga. Ei tahagi süüa.
Pargin auto väga kaugele- olgu tänatud Tallinna tasuline parkimissüsteem, ja saan hädised 3620 sammu kätte.
-1,4 kg  Ma olen nüüd tegelikult umbes selles kaalus, mis oli minu eesmärk. Programm sunnib mind veel maha võtma 2 kg....

Viies päev
muna (jee!!!), apelsin, sidrun, pähklid, tomat, hiina kapsas, seller, brokkoli, kana, sidruniga jook
Kana sõin ma juba kolmandal päeval ära, selle asemel söön kohupiima, mis kolmandal päeval jäi söömata.
Olemine on okei. Õige pisut iiveldab.
Aga ma tunnen ennast süüdi. see, mis ma teen, ei ole õige, pole normaalne. See, et toit kontrollib mind, ei ole mina.
Mina olen vaheldus, maitsed, struktuurid, lõhnad.
Hull tahtmine on pooleli jätta, aga 2 päeva on ju ainult jäänud....
11 890 sammu (sh 4226 kepikõnd)
- 1,3 kg vs eilne.

Kuues päev
Lillkapsas, peet, kana ja tuunikala. Sidruniga jook. 40 min jalutamist

Ärkan hommikul. Hall on taevas ja must on maa.... Söön hommikust kala ja ... pilt läheb eest ära.
Silme eest on must, olen ülen higine ja süda peksab kui meeletu...
Olen niivõrd harjunud oma puuviljadega, et keha lausa kisendab glükoosi järele.

Tõelise naisena võtan end kokku. Joon turgutuseks klaasi keelatud tomatimahla ja lähen, nagu plaanitud, metsa.  Kui surra, siis väärikalt. Metsas patustan paari peotäie pohlade, üleküpsenud mustikatega ja isegi 2 jõhvikat leian sooservast!

Jalutan ja mõtlen. Mida ma ometi teen. Ma olen oma liikumis- ja tervisenäitajate poolest vanusegrupi tipus, Aafrikas lapsed nälgivad... ja mina? Mina mängin oma tervisega mingite näruste kilode nimel.
Otsustan, et 7. päeva enam ei tule. Edasi jätkan omal meetodil.

19493 sammu metsakõndi + tubade koristamine
- 0,6 kg

Kokkuvõte ja järeldused.
Kokku kaotasin 3,3 kg, kui arvestada, et ma päris täpselt reegleid ei järginud, siis kõik oli ok. Aga millise hinnaga?
Koguseid ja teenusepakkuja nime ei pane ma meelega. Äkki mõni hull proovib veel järele.  Ma kindlasti ei saa seda soovitada, sest minu meelest on juba ainuüksi lubadus võtta nädalaga maha 4 kg, äärmiselt ebaprofessionaalne.
Õnneks on toitumisnõusatajate kutsestandard  välja töötatud ning ka hindamiskomisjon moodustatud. Loodetavasti turg korrastub järgmisel aastal oluliselt. Eesti ja minu eufooriat kärpisid meetmete tutvustamisel viibinud Soome ja Taani professorid, kes väitsid, et neil saab eriala õppida koolis, samuti on neil kutsetunnistus ammu kasutusel. Aga turg on endiselt täis posijaid ja šarlatane. Sest minusuguseid idioote jagub.

Ma lootsin, et saan häid retseptiideid tervislikuks toitumiseks. Paraku polnud see ette nähtud. Nt viimase päeva keedupeedi ja toore kapsa oleks pidanud niisama ära krõbistama. Ometi piisaks peedile killukesest sidrunist, köömnetest ja petersellist. Ja kapsas visata tomati ja küüslauguga ahju jne jne jne... et saada söödav toit. Kui ma maksan teenuse eest, siis ma ei peaks sellise mõtlemisega ise tegelema. Toit, olgu või dieettoit, peab minu arusaamise järgi rahuldama kõiki meeli.

Kui mind just häda ja õnnetus ei taba, siis midagi sellist ma enam ei tee.
Ma jätkan oma dieediga " kuula oma keha". Ja luban sajandat korda, et

  • söön 3 korda aeglasemalt ja naudin iga suutäit
  • ostan koju poole vähem puuvilju
  • joon  vähemalt natuke rohkem vett
Elu on liiga lühike, et süüa maitsetut toitu....



5 kommentaari :

  1. Anna andeks, aga sul on viirus sees*, nagu arvutitel.
    Sa oled hooletult lappanud veebilehti ja... nii sa saidki,
    selle dieediviiruse, mis mis laastab elujõus naisi.
    Täitsa kobedad mutid lähevad äkki lolliks?
    * algselt arvutiviirus, aga tänapäeval puhas turundus.

    VastaKustuta
  2. uhh, kui hirmus.

    see tundub olevat nii väikese kaloraažiga, nagu oleks kohe jo-jo efekti saavutamiseks leiutatudki.

    vitamiinipuudusest pole mõtet rääkidagi.

    muidu - mu ema märkas, et üks tõhusamaid kaalukontrollimisnippe oli see, kui ta loobus õhtul, kui tal erilist isu enam polnudki, isaga koos näksimisest. (isa on tunduvalt öökullim ja seetõttu hilisema söögiisuga). et kui süüa ainult siis, kui isu on, annab juba tunda.

    jalakäimine on muidugi kah hea harjumus.

    (apropoo, mina kaalun 65 ja pole nagu häda kedagi; kõhu mahtumine seelikusse oleneb kõige enam hoopis sellest, kas kõht punnitab või mitte, ja see ümbermõõt kõigub mul päeva jooksul 5-10 cm.)

    VastaKustuta
  3. esimese nelja päevaga läks ainult 1,4 kg? Jube vähe. Kui ma tegin veepäevi, siis ühe ööpäevaga läks nii palju. aga ma tegin aint ühe ööpäeva nädalas, rohkem ma küll poleks suutnud. mul hakkas jube külm. süda pahaks ei läinud.

    aa igasugused dieedid on pahad, ma enam ei taha veepäevi ka. ma su lõpusõnadega olen nõus. täiskasvanud inimene peaks ikka elu nautima ja endaga nii suur sõber olema, et poleks tuju end liiga täis õgida.

    VastaKustuta
  4. Nädalaga ei teki mingit vitamiinipuudust. Jo-jo efekti saab kindlalt kätte
    Kui tahta huvitavaid ja tervislikke retsepte, mis sisaldavad sooja ja tasakaalustatud toitu siis võin Erik Orgut soovitada

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!