reede, 5. detsember 2014

statistika

9 kandidaati, neist 5 naised.
Naised küsivad palka ca 40%, so keskmiselt 970 eurot vähem kui mehed.
Eranditeta.

kui sa loed mu blogi ja oled naine.
Siis ava oma CV ning kirjuta soovitavale palganumbrile juurde 1000 eurot.

Sinu kogemused, oskused, töösse suhtumine ja haridus on seda väärt.








Loe ka seda http://indigoaalane.blogspot.com/2011/01/diskrimineerimise-kroonika.html

17 kommentaari :

  1. Eks see sõltub ikka ametist ka. Olen ühest töökohast jäänud ilma sellepärast, et küsisin 500.- palka. Sinna sai tööle väiksemate nõudmistega kandidaat. Ma ei kahetse.

    VastaKustuta
  2. Masendav. Minu kogemus kinnitab täpselt seda sama.

    VastaKustuta
  3. Kui palju mehi kandideerib üldse töökohtadele, kus makstakse 500.- palka? Meil väitsid 3 magistrikraadiga naist, et nende jaoks on 500.- hea palk, oleksime nõus olnud rohkem maksma, aga kui ei taheta, mis siis ikka.

    VastaKustuta
  4. Kas on ka teistpidiseid eksperimente?
    Et kui panna sarnase töökoha jaoks üles kaks kuulutust, kus palk ette antud, näiteks
    otsime inimest, nõuded A-B-C, palk 1500 eur
    otsime inimest, nõuded A-B-C, palk 2000 eur
    et kas esimesele kandideerib suhteliselt rohkem naisi ja teisele suhteliselt rohkem mehi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see oleks huvitav eksperiment.
      Kuigi, kui palk on numbrina ees, on ehk ka neil naistel, kes muidu ei söanda nii palju küsida, kergem? Ja konkreetne number võtab selle pinge maha?

      Kustuta
  5. Ja kes siis teile tööle võetakse, kas palju palka küsiv mees või tagasihoidlikuma palganumbriga leppiv naine? Kui tegu riigiasutusega, siis on ilmselt palgakäärid ette antud ja erafirmast suurem palgaga priiskamine enesestmõistetav, aga erafirmas tööle saamiseks on küll väiksem palganumber konkurentsieelis. Ehk peaks seda nõuannet veidi modifitseerima, et naised, riigiasutusse tööle kandideerides küsige suuremat palka :P

    VastaKustuta
  6. huvitav, kas see õpetajate puhul ka kehtib? kas leitakse pappi juurde, et veidigi mehi kooli meelitada?

    VastaKustuta
  7. Kauri kommentaar 12 points, kirjeldatud kaasust täiendavana eksperimendina oleks päris huvitav.

    Ma saan aru, et feministidelt saan litaka :), kuid kas tegemist pole meeste (soost tingitud) suurema riskivalmidusega. Palga küsimisel mängib mees nn. täispangale - jään sellest töökohast ilma, riskin järgmises kohas - kuni reaalsus toob soovid madalamaks. Naised ehk on alalhoidlikumad, lähevad töökohale kandideerimisel nn. kindla peale?

    VastaKustuta
  8. Ma pole täiesti kindal, et kuidas seda õigesti palgaga seostada, aga ükskõik, kas erafirma või riigiasutus, naist nähakse ohuna (kui on lapsed siis on palju lastega hoolduslehel, kui last pole küll siis varsti jääb rasedaks ja istub siis lapsega kodus, seejärel hakkab laps haige olema). Puhtalt seetõttu eelistataksegi mehi. Ehk just selle tõttu, et naised tunnevad ja teavad seda, et pigem eelistakse mehi (ei jää lapse puhkusele, harva lapsega hoolduslehel, mõni isegi ei lähe oma lapse jõulupeole) ja, et kuidagigi konkurentsis püsida siis küsibki naine madalamat palka (et saada eelis) või lihtsalt ongi nõus valikute puudumise tõttu madalama palgaga leppima.

    VastaKustuta
  9. No aga ütleme nüüd, et ma kandideerin tööle ja tean, kui palju naised tavaliselt küsivad. Ja tean, et on tõenäolisem, et mind palkab tavainimene mitte feminist - kui tal on nüüd neli naist, kes küsivad tuhat eurot, üks naine (samade oluliste "näitajatega"), kes küsib 1500 ja neli meest, kes küsivad 2000 - kui suur on tõenäosus, et võetakse see naine, kes tundub teistest põhjendamatult rohkem palka küsivat? Kui valitakse naine, sest talle peab vähem maksma, võetakse tõenäoliselt ta sealt madalamast kategooriast.

    VastaKustuta
  10. Jaa.. Meenub, kuidas tööl kandideerijate palgasoove läbi vaadates keegi (naiskolleeg, muide) ühe naiskandideerija palgasoovi kohta karjatas, et "selle raha eest saaks juba mehe!".

    VastaKustuta
  11. mu mäletamist mööda kirjutas Indigoaalane kunagi ka ise paarist sellisest "selle raha eest saaks juba mehe!" juhtumist.

    VastaKustuta
  12. Notsule:
    Võimalik. Ise blogi ei pea ning kellegi ajaloo ja hingeeluga peensusteni kursis ei ole :)
    Tegelikult köitis mind hoopis rohkem töövägivalla/-kiusamise teema, ja täpsemalt seaduste (töölepingu seadus vs avaliku teenistuse seadus) ebavõrdsus. Kui töötajal on õigus halva finišini jõudes tööleping erakorralisest üles öelda tööandja poolse töölepingu rikkumise tõttu + õigus küsida hüvitiseks kuni 3 kuu palk (teatud tingimustel ka rohkem) + õigus töötuskindlustushüvitisele, siis ametnikul on ainult õigus omal soovil lahkuda ja/või nõuda töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Viimane ühik "sätestatud ulatuses" pole mingi kindel number või numbrite vahemik, vaid tervisekahjustuse rahalise väärtuse tõendamine. Olen sellel teemal rääkinud rahandusministeeriumi avaliku teenistuse inimesega ja ta selgitas, miks nii juhtus, et ametnikud uue avaliku teenistuse seadusega töötajatega võrreldes halvemusse jäid.
    Vot nii, notsu. Ütlege nüüd üksteise võidu, et töövägivalla kohta tegi Indigoaalane eraldi postituse, miks ma sinna ei kirjutanud :)

    VastaKustuta
  13. kena keik ja huvitav kommentaar, ainult sellest ei saa aru, miks see kommentaar kuidagi espetsjaalselt just mulle peaks adresseeritud olema.

    (leidsin Indigoaalase kunagise postituse üles, asjassepuutuv koht oli see "Ja palgasoov on teil naisterahva kohta ka väga kõrge?")

    VastaKustuta
  14. Ma julgen arvata seniste kogemuste põhjal, et meil võetakse siiski üsna subjektiivselt tööle- st inimene ise peab sobima, küsitava palganumbri järgi ei otsustata. Eks varsti näeb.

    Meie bossi filosoofia on selline:
    mees peab teadma mis ta väärt on, Milline on see number, mis paneb silma särama ja inimese innu ja hingega tööle. Kui see on meie jaoks liiga kõrge, siis teeme omapoolse pakkumise ja üritame kokkuleppele jõuda.

    Aga ilmselgelt. Kui keegi on küsinud 1500, siis kapitalist talle 2500 pakkuma ei lähe. Ikka nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu esimene täiskohaga töökogemus. 1994, kui ma ei eksi. Töölevõtjaks kapitalistid - Eestis end avav välisfirma esindus, projekti vedasid Euroopast kohale tulnud kogenud spetsialistid. Kandideerisin koos kahe sõbraga arvuti-tehniku kohale. Küsiti meie palgasoovi - ma sõprade kohta ei tea, aga minu oma oli selline üliõpilaslikult tagasihoidlik. Järgmisel kohtumisel tehti mulle paberil pakkumine, mis oli poolteist korda suurem kui minu pakutu...

      Läksin tööle, aga püsisin seal alla aasta. Itikate palgad tõusid sel ajal vist 2x aastas või umbes nii...

      Kustuta
  15. töö sai parim kandidaat, teistest tõesti peajagu üle. Naine, kes küsis naistest kõige kõrgemat palka...:)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!