kõik liha on kui rohi

Selline kiri oli kirikus seinal ja ma olen terve jõuluaja nii üksi kui erinevate seltskondadega pead murdnud, mida helli see ikkagi tähendab.

Esimene pakkumine oli teemakohane. 

Me kõik oleme mullast ja rohust ja ka liha on seetõttu rohust. Seega, pole ka taimetoitlusel mõtet, liha on nagunii rohi. 

Teine viis jutu kanepile. Liha ei pea olema vaid maine ja maas. Liha on kõrgemal, taevastes sfäärides. Hõljub materiaalsest ja muredest eemal. 

Kahtlemata värvikad ja õiged interpretatsioonid, kuid miski minus kahtles, kas need tõed on siiski väärt aegade lõpuni seinale jäädvustamist.

Kolmas pakkus, et rohi on ravim. Ning füüsiline lähedus, pai ja kallistus, memme musi viib mured. Neljas arvas, et liha võib samuti olla metafoor. Liha näiteks kui sõna. Räägi inimestega, lohuta neid.

Nooremad ei viitsinud midagi arvata, vaid guugeldasid. Ja leidsid vist õige(???) vastuse. 

Rahvas on kui muru. Paljuneb kontrollimatult, kohaneb vaevadeta ja lõpuks koltub ja närtsib.

Muru on vastu maad. Alandlikkus ja võrdsus. Ära tüki esile.

Kõrgemalt vaadates on väga ilus, kui muru on tasane ja ühtlane.

Rohkem kui kord, olen ma jätnud blogipostituse tegemata, sest pole leidnud sobivat väljendusviisi, et kirjutada oma igapäevasest elust. 

Ma pole ei ilus, rikas, kuulus ega tark. Tavaline, keskmine.  Edu on nii lõputult subjektiivne ja suhteline. Isegi, kui sul on vaid käär leiba, on kusagil kindlasti keegi, kel pole sedagi.

Sina võid olla tänulik ja õnnelik, aga sa pead seda olema omaette.

Rääkida sellest, kui hästi sul läheb, nii, et see ei solvaks kedagi, et see ei mõjuks eputamise ja uhkustamisena, on nii pagana keeruline, et lihtsam on seda mitte teha.

 

Ma ei tea, kas see on ainult kultuuriruum ja piiblisõna. Võimalik, et see on loogiline elljäämisstrateegia. Õnn ja heaolu muudab meid hooletuks, me ei märka nurga taga varitsevat ohtu. 

Aga kas see on alati uhkus, mis ajab upakile? Meie valed valikud, otsused  ja ülbus?
Vahel ju lihtsalt on. Välk paneb maja põlema. Mingi idioot teeb vale manöövri ja sõidab meid haiglasse. Rootsis otsustakse, et paneme Eestis putka kinni ja töö kaob...

Lihtsalt läheb nii. 

Ja kas pole siis aeg muretseda ning olla õnnetu?  Miks me peame alati muretsema ette. Miks me kardame oma edu ära sõnada?

Suur osa maailma kunstist ja kirjandusest ja isegi moodsad monotükid räägivad ebaedust. Sellest, et midagi on halvasti. ( Et kõik oleks selge, Hädaliste aitamine on õiglane ja õige, aga see pole selle postituse teema).

See, et kellelgi läheb veel halvemini kui meil, see annab lootust ja lohutust. See annab võimaluse lunastuseks ja moraalse võla tasumiseks, et meil on läinud paremini, kui teistel.

Lugege neid kahte lauset korra veel, ja mõelge hetkeks. Me oleme võlgu, sest meil on hästi.

Aga ehk on hoopis vastupidi. Äkki peaks olema vastupidi? Me oleme ehk hoopis võlgu neile, kel  läheb hästi?

Kuna naabrimehel oli jämedam vihmauss, kui minul, siis sundis see mind pingutama ja rohkem töötama. Naabrinaine on ilus ja terve ja ma kammisin ka oma juuksed ära ja vean end õhtuti trenni. 

Tänu neile, kel on töö, saan ma pühade ajal osta  värsket leiba ja piima ning nende maksude eest koolitatakse mu last ja ravitakse mu vanemaid.

Ja kui siis ühel päeval on halvasti, Jääb vähemalt lootus ning teadmine. Ma olen seal üleval olnud, olen näinud sinist taevast, õhku, avarust ja päikest. See annab jõudu uuesti välja ja üles pürgida, kasvada teistest libledest kõrgemaks.

Ma tahaksin, et uuel aastal oleks rohkem rõõmu. Rõõmu ja tänu igapäevaste asjade eest ja üle. Julgust südamest rõõmustada ja näha positiivset 

ning mitte otsida igast heast asjast kasvõi natukegi halba ja ähvardavat...

-----

Meister lõpetas seinte värvimise. Takseeris tehtud tööd. 

"Midagi peaks vist altari kohale kirjutama?", pöördus ta Pastori poole.

Pastoril olid selja taga kahed ristsed ja ees ootamas veel matused. Ta oli väsinud,
Lappas tüdinult Piiblit ja pakkus siis:

" Kirjuta: " kõik liha on kui rohi"".
" Mis see tähendab, " uuris Meister.
Pastor kehitas õlgu, "ma ei tea. Mis vahet sel on".