reede, 6. juuni 2014

kui sind kuulatakse

Olen enda jaoks täna defineerinud selle blogi, kui väljundi kirjutada asjadest, mida inimesed mu ümber ei viitsi kuulata.  Noh, võib ka pessimistlikumalt, et pole kellelegi rääkida, aga see kõlab traagilisemalt, kui see tegelikult on, sest ega ma väga ei tahagi rääkida.
Sest suurem osa inimestest reageerib valesti. Viga on kindlasti minus, mitte teistes. Aga ma ootan alati teistsuguseid reaktsioone, kui ma oma juttudele päris elus saan.

Mul tõesti pole ümber inimesi, kes loeksid selliseid raamatuid kui mina. Kes viitsiks kuulata heietusi mu eneseotsingutest ja seisukohti elust ja asjadest. No tõsi, need viimased on pigem teistmoodi. Nende puhul ma siiski reeglina ei küsi, kas huvitab, vaid esitan oma kirgliku monoloogi nii ehk naa. Küsimata. Ja tänu blogile, ehk läbimõeldumalt ja argumenteeritumalt kui varem.


Nüüd on mul kaks teemat- ma tahaks kritiseerida üht seadust ja loodavat arengukava, aga ma ei leia väljundit. Mul on tunne, et peaksin tegema veel ühe blogi. Kuigi ma kirjutan ka siin liblikatest ja tuumaprotsessidest, on siiski mingi tunnetus, et väga professionaalsed tekstid sellesse konteksti ei sobi. (ilmselt lõppeb see teema muidugi nii, et ma ikkagi kirjutan, aga mingis teises võtmes). Ma olen pakkunud neid teemasid ajakirjanikele, aga ma tean, et mul endal on rohkem kompetentsi, kui neil; see tegelikult pole lahendus, mis rahuldaks.
Ma pean ise sekkuma, õiendama, õpetama...
Ma võiks kasutada selleks postimehe arvamusrubriiki, aga ma ei saa. Lihtsalt ei saa.

Ma olen varasemalt kirjutanud ja ilmselt kirjutan ka tulevikus oma identiteedikriisist. Kuid sel kevadel sain ma ootamatult aru, et valdkond, milles ma tegutsen, meeldib mulle väga. Isegi niiväga, et ma suhtun sellesse, endalegi üllatuseks, kirega, uurin ja loen täiesti vabatahtlikult sellega seotud materjale. Ma olen järjest olnud hämmingus, kui üllatavalt palju ma sellest valdkonnast tean. Ja see on meeldiv tunne.
Mis mulle endiselt ei meeldi, on mu elukutse. Kui ma suudaks välja mõelda samal alal mingi teise väljundi, oleks ideaal.
See peaks mind rõõmustama, aga see tekitab hoopis hirmu.
Ma olen alati nautinud oma oskust ja võimalust ja võimu lüüa ühel kenal päeval uks enda järel kinni ja anda endale hoopis teine võimalus. Ma olen endale aastaid sisendanud, et kõik teed on (veel) lahti.

Tunnistades ja aru saades, et valdkond on "minu", ma seda teoreetiliselt enam teha ei saaks. Ma kinnistaks end sellega. ( Selle nartsissistliku monoloogi kergendamiseks sobiks ideaalselt tsitaat klassikast "Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid..." Haa,). 
Te küsite nüüd, et miks. Miks ei võiks üks kompetents täiendada teist jne. Vastus on tegelikult praktiline. Mulle ei meeldi need teised alad. Ma olen proovinud.
Ja samas valdkonnas tegutsemiseks, teises firmas- Eesti on liiga väike. Ma ei saa sellest firmast, kus töötan, enam vabalt ära minna, sest nüüd on see keeruline ja mu valikud on minimaalsed. Ma ei taha, et mulle meeldiks üks asi.

Need mõlemad näited on sama mündi kaks poolt.
Ma avaldan tänagi oma ja ettevõtte nime alt vastulauseid, seisukohti ja arvamust. Aga see on teisti. See on ettevõtte seisukoht minu kui makstud isiku suu läbi. Esikohal on firma, mitte minu isik.
Võimalik, et ma ei suuda seda korralikult selgitada, aga ma näen selles suurt vahet.
Ma tahan avaldada nö tsenseerimata ja kooskõlastamata, oma isikliku arvamust. Mille puhul vastutus möödarääkimiste ja vigade osas langeb mulle.

Ma kardan kirjaliku teksti avaldamist, sest see on jääv. Ma ei saa oponeerida, ma ei saa ümber lükata ja mis kõige olulisem minu jaoks: oma arvamust hiljem muuta. Sest mu arvamus muutub. On alati muutunud.

Ma ei taha, et ma oleks "see naine sellest firmast ja selle teemaga". Ma tahan, et jääks nagu praegu. Mul on oma roll tööl, teine kodus, kolmas lapsepõlvekodus jne.

Ma kardan kaotada kontrolli ja sõltumatust. Ma lihtsalt ei usalda firmasid. Ma olen õppinud, et firmade ja kolleegidega ei tohi end samastada. Mu lühike elu on pakkunud rohkem kui tahaks, kurvastavaid näiteid sellest, kuidas firmad ja inimesed tulevad- lähevad, neid ostetakse ära, ühinevad, lähevad pankrotti, kolivad. Siis muutuvad struktuurid ja inimesed, kes on olnud olulised, lahkuvad.
Ma tahan võrdset tehingut: ma müün firmale oma aega ja teadmisi ja vastu saan selle eest raha. Kui üks neist pole ühel päeval aktuaalne, siis pakin oma kolm asja ja astun edasi. Ma ei ole valmis müüma täna enda lojaalsust ja 100% pühendumist.

Jah, muidugi, ma kardan ka kriitikat. Aga see pole hetkel peamine. Peamine on mu hirm kaotada vabadus, kaotada võimalus muudatusteks ja muutusteks. Kaotada vabadus olla mina ise- vahel rumal, ebaloogiline, naiivne midaiganes.

Ma tajun seda kirjutades, et ma ei paista väga loogiline. See on tegelikult mõttetu teema, mis ei muuda ei mu elus ega maailmas midagi, ma peaks selle lihtsalt unustama.

Kirjutan seda sissekannet, et aru saada, kas mu nö hirm on pragmaatiline ja mõistlik, või on see mingi tobe lapsik kompleks, sisemine ebakindlus, argus ja aeg oleks suureks saada.
Normaalsed inimesed ehitavad niimoodi üles oma isiklikku brändi: vajadusel on lisatud alla märge
"autori isiklikud seisukohad" ja sa kujundad enda, kui eksperdi, mitte kui ettevõtet esindava töötaja
mainet.
Aga ma ei saa. Ma kardan.
Ju ma siis olen selline häbelik inimene

6 kommentaari :

  1. Selle postituse sisejuhatust lugedes tekkis tunne, et need read olen mina ise kirja pannud. Pean oma blogi väga sarnastel põhjustel.
    Ja sinu hirmust saan hästi aru, kuid soovitan ikkagi liikuda selles suunas, kuhu süda kutsub. Liigse analüüsiga kaasneb sageli ka liigne ettevaatlikkus ja muretsemine.

    VastaKustuta
  2. Vahel tuleb lihtsalt anda võimalus...ei või iial teada, kuhu esimene tehtud samm viib ;)

    VastaKustuta
  3. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  4. Ma ei taha viimasel ajal ennast, endaga seonduvaid nähtusi või väljundeid, ÜLDSE mitte kuidagi defineerida.
    Päris hirmus on vahel kuulata, kui keegi ütleb: "mina olen selline inimene..."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Identiteet ei peaks olema jäik asi, identiteedikriis ei olegi ehk vajalik, mõnikord on mõistetav eesmärgikriis, vms.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!