Oma 2 esimest praktikakohta leidsin ma tutvustega. Kolmanda kohta rippus kuulutus kooli teadetetahvlil, läksin ja sain ning hiljem selgus, et tollest tutvusest oli kasu tulevikus.
Esimese töökoha lõin endale ise. Teine oli 100% korruptiivne- mind kutsus tuttav enda juurde tööle üht muudatust läbi viima.
Kolmanda töökoha saamiseks uues linnas sooritasin personaliotsingufirmas sahtlitäie teste, vestlesin paar korda värbamisspetsialistidega ning psühholoogiga. Oma otsest ülemust nägin esimest korda, kui olin olnud nädalajagu tööl. Veel hiljem selgus, et ta on mu grupiõe mees. Ja oli soovitust küsinud küll...See firma läks varsti pankrotti.
Järgmise töökoha sain nii, et jalutasin tänaval ning vastu tuli too nr 3 praktikakoha ülemus. Küsis, mis teed- tööle ei taha tulla. Tahtsin. Ses firmas töötas mu õe endine peika ja klassiõde. Ka sellel firmal olid õige varsti väga rasked ajad.
Edasise töökoha saamiseks oli samuti koletu konkurss ning vestlused, testid jne. Kui olin edukalt tööl, sain kuulda, et mu ülemus on mu kodukohast ja teadis väga hästi mu isa ning äia. Kas see mõjutas, ei tea. Aga tervisi saatis neile küll alati.
Järgneva töökoha osas pole ma välja suutnud mõelda ühtki sahker-mahkerit. Mu tööandja oli välismaalane. Tõsi, ala ja valdkond oli sama. Ma olin sel alal juba tuntud tegija ja soovitusi eelmistelt kolleegidelt küsiti küll. Kas soovitus on tutvus?
Ja see, kus töötan praegu. Meie koostööpartner küsis kolleegilt, et kas ta teab kedagi soovitada. Ja soovitati mind. Ma läksingi.
Kas ma olen erand? Kahjuks tundub, et mitte. Esimese töökoha puhul, kui pole veel kogemusi, siis ausalt ei kujuta ette, mis paneks personalijuhi valima su CV. Ilus foto? Kaunis käekiri? Kui mängus pole õnnelik juhus, siis paraku vist ainult ja ainult mõjukas soovitaja.
Hiljem muutub asi keerulisemaks. Kuna Eesti on nii väike, on konkreetsel alal tegutsejad omavahel tuttavad nii ehk naa, teatakse kes mida teeb-oskab ja kui ei teata, siis uuritakse see välja. Ma ausalt öeldes ei oska seda isegi pahaks panna. Taust ju loeb. Kogemused on olulised. Jne.
Mingil perioodil töötasin Eestist väljapool ning üsna varsti sain aru, et Eestis pole ma enam mitte keegi. Mitte kedagi ei huvita su välismaine kogemus, sest keegi ei tunne kedagi ja sina ei tunne kedagi.
Raskem saab olema ilmselt siis, kui üritab pääseda mõnda teise tegevusalasse, teisele ametile. Kuhjaga usalduskrediiti peaks olema tagataskus, et tõestada- see, et sain hakkama alal A, tähendab, et saan hakkama ka alal B.
mnjah. keeruline.
Sa meeldid mulle ka :S , rsk, ja õigust räägid, õigust :)
VastaKustutaMul on tutvustega ja tutvusteta töökohti umbkaudu pooleks, aga tuleb tunnistada, et asi sõltub suuresti alast, kuhu jalga ukse vahele tahad ajada. Poemüüjaks ja lasteaeda sain ise küsima minnes. See siis kunagi-ammu-sada-aastat-tagasi. Hiljem raamatukokku ja tõlkijaks sain ka ukse taga koputades. Tõlkijaid ei võeta ainult CV alusel (õigemini ongi see ainult ülevaateks), seal loeb peamiselt proovitöö. Vahepeal läksin IT-firmasse, sinna sain soovituse ja põhjalike testidega, aga ilma tutvuseta poleks küll pääsenud. Kõik need jalg-ukse-vahele kohad (peale tõlkefirma) on saadud ka tänu sellele, et juhtumisi on keegi just töölt ära läinud, muidu ilmselt olnuks üsna keeruline, kui mitte öelda, et võimatu.
VastaKustutaMul on Eesti tõlkebüroodega läinud enamasti samamoodi- ikka tutvustega - aga välismaa kliendid olen küll puha interneti teel saanud või ametlikul konkursil kandideerides. "Interneti teel" tähendab, et regasin ennast kunagi ühele tõlkijate saidile, et saaks teiste tõlkijate käest terminiabi küsida, aga kuna mu andmed olid seal üleval, siis minu suureks üllatuseks ilmus sealt paar tööpakkumist, üks neist firmadest on jäänud väga stabiilseks kliendiks, kellelt pidevalt midagi tilgub, teine on kah pmst stabiilne, ainult et tööde sagedus on umbes kord aastas.
VastaKustuta