Õigus olla hull

Mu lemmikseepides on järjest olnud kaks juhtumit, mis on pannud õhku ahmima. Ühes seebis jättis üksikema lapsed ööseks üksi ning loomulikult võttis sotsiaalamet "laste heaolu nimel" emalt lapsed ära. Teises seebis ujus meeskangelane natuke liiga kaugele, mispeale paigutati ta hullumajja.

Ma ei tea kas Ameerikas on ka päriselt nii (ei viitsi otsida) või olid need stseenid pigem intriigi huvides. Aga ka lähemal toimub. Suhkrumaks nimelt. Oma seisukoha selles küsimuses olen juba kirja pannud, ei hakka kordama.

Pigem ma mõtlen taaskord sellest, kas mul on õigust elada nagu tahan? Õigus minna hulluks, juua end surnuks? (eelpool toodud laste- näide, ehk ei haaku) Kas ja kui palju on riigil õigus minu enesehävitusse sekkuda ning kas minul kui kodanikul on kohustusi riigi ees?
Kaaskodanike ees on vist kohustus olla piisavalt kepsakas, et rahvusriik saaks säilida(aga kui ma oleks hiinlane?) Nö võlg riigi ja teiste kodanike ees tekib siis, kui minu enesehävituslikust käitumisest tekivad lisakulutused tervishoiule ja korrakaitsele teiste kodanike arvelt. Hiljutises Päevalehes tundis üks kaaskodanik muret selle üle, et võimekamad saavad ka kõrghariduse teiste arvelt. Nii et mitte ainult enesehävitus vaid ka liigne eneseareng on taunitav?
Ehk ikka raha-raha-raha on see, miks riik minu tegemistesse sekkub.

Eesti rahvaarvu ja e-suutlikust silmas pidades poleks ju võimatu luua privaatkontod, kus kodaniku kulud ja tulud kenasti kirjas.
Näiteks kui ma olen lastetu alkohoolikust ülekaaluline kolme kõrgharidusega kodanik, siis võib riik mulle öelda, et .. ups, oled meile küll kõvasti maksutulu toonud, aga näe, pensioniks enam ei jätku. Samas näiteks üheksalapseline, asotsiaalne ja permanentselt töötu kodanik võib tänu piisavale taastootele oma alkoholismi ja pensionirahaga kenasti plussi jääda.
Ning kui kaugele põlvkondadega minna? Kui mul on geneetiliselt kaasa antud viletsad hambad ja vähirisk- siis tasuks laps kodus kasvatada-koolitada ja riigile kõvasti  makse maksta, et ikka raviks ka jätkuks.
Ja lahendada tuleks muidugi ka küsimus, et mis vanuses tasaarveldus teha. 80- aastast enam reisisaatjaks, et võlga tagasi teenida, ei saada.  Võlg pärandatakse järeltulijatele?
Mõtteainet seaduseloojatele piisavalt:)