Suvi on muutnud aktuaalseks jälle soolapuhujate teemad (head artiklid näiteks James Randi intervjuu ja Martin Välliku lugu) + mul on vana võlg, lubasin kirjutada Tervisesõnumite konverentsist. Ma üritan aru saada MIKS me usume? Ja ehk isegi olulisem küsimus- miks on Perekool meie jaoks usaldusväärsem nõuandja kui teadusajakiri?
Üks põhjustest, miks meile meeldib nö tuftolooge rohkem uskuda kui ametlikke allikaid on see, et päris tõde ei saa olla liiga lihtne. Näiteks oluliselt põnevam on süüdistada oma surmas mikrondikku asovärvi kui tavalist suhkrut, mida keskmise limonaadi liitris on poole klaasi jagu. Meie ülekaalus on süüdi kohuke, mitte meie puudulikud liikumisharjumused.
Konverentsil toodi üheks põhjuseks välja, et teadlaste- spetsialistide sõnum on liiga keeruline? Ehk siis, tõde ei tohiks olla ka liiga keeruline? Naisteajakirja artiklit on lihtsam ja käepärasem lugeda kui teadusajakirja. Naisteajakirja peatoimetaja kurtis, et teadlaseid ei saa nn allikatena kasutada- nad ei oska inimesele arusaadavalt asju selgitada. Lisaks pidavat nad kartma oma renomee pärast, kui liiga lihtrahvalikuks lähevad. Siinkohal ideaalne näide on hiljutine A. Kogermanni ilmselgelt autoriga kooskõlastamata redigeeritud artikkel . Karta on, et järgmisel ajakirjanikul saab pr. Kogermanni veenmine arvamuslooks olema väga keeruline.
Ehk siis ühelt poolt mõlemapoolne oskamatus(?) suhelda ja teisalt vastutustundetu faktidega mängimine?
Me elame klikkide maailmas. Lihtsalt pole võimalik panna artikli pealkirjaks "Niiskusesäilitaja üheks koostisaineks on ka propüleenglükool". "Pidurivedelik saia sees" kõlab ju hoopis klikitavamalt? Probleemi poleks, kui me kõik need artiklid läbi loeksime. Aga me ju ei loe. Ei viitsi. Liiga keeruline, Aega pole. Keskmine lugeja loeb pealkirja, sissejuhatuse, paar esimest kommentaari. Aga mis meil sellest meelde jäi? Et saias on pidurivedelik. Ja tekkis uus teooria ja uus "tõde".
Omaltpoolt lisaksin, et teaduses pole sageli absoluutset tõde. Ja inimestele ei meeldi arvamused stiilis- see on nii küll, aga... Otoot kuidas siis ikkagi. Kas see sai tapab mind siis või mitte?
Kolmandaks, miks sõbranna on usaldusväärsem, on ilmselt kogemuse läbi omandatud veendumused. Me usaldame oma ja sõprade kogemusi. Kui ma ikka olen kogenud, et mesi teeb mu käriseva kurgu paremaks, siis ei hooli ma ühestki teadusuuringust või - väitest. Nii lihtsalt on. Selle taustal on muidugi erandlik ja veider vaktsiinide hüsteeria. Nõukaaegne põlvkond on vaktsineerituna üles kasvanud. Meie vanavanemad on oma silmaga näinud lastehalvatuse ja rõugete lõppu. Miskipärast ajalooline kogemus ei loe?
Neljas põhjus on ilmselt usalduses üldiselt. Me teame lugematult lugusid tootjate poolt ära ostetud meediast, usalduse kuritarvitamisest ning manipuleerimisest. Minu ülaltoodud näide arvutiostust-mis pole küll seotud tervisesõnumite teemaga, aga iseloomulik. Müüja, kellelt arvuti lõpuks ostsin, ütles välja mu alateadliku mõtte- "ah, need testid on kõik kinni makstud". Ma ei tea, kas on. Aga see pole ju välistatud. Ma olen õppinud meediat umbusaldama, sest olen ise kogenud, kuidas minu poolt välja öeldud faktid moonduvad ja lihtsustuvad, kontekstid muutuvad ja ülevaatest saab arvamus.
Ahne kapitalist teab, et on maagilisi sõnu, mis aitavad paremini müüa- näiteks astelpaju, öko (lugege öko- Jõhvikajogurti toote koostist. Eesti ainus säilitusainega jogurt??), light jne jne jne. Inimene ostab neid märksõnu kinnisilmi, küsimata, kas selles koostises-koguses jne eeldatav "ime" üldse toimub.
Mul on äärmiselt hea meel, et EFSA tegeleb terviseväidete ja - lubaduste reguleerimisega. See annab garantii, et aastate pärast me siiski võime uskuda seda, mis pakendil kirjas. Ning need reeglid kehtivad kogu EL-s. Ma ootan väga, et antud regulatsioon hakkaks tulevikus laienema ka meediale:)- iga avaldatud terviseväite all peaks olema viide allikale (ja mitte Wikipedia).
Üks põhjustest on muidugi ka lihtne rumalus- ja kui paradoksaalne see ka ei tundu- info puudumine. Mis osati tingitud meie kooliprogrammidest, osati arstide ülekoormatusest. Me tahame diagnoose. Või tegelikult- me tahame olla märgatud ning saada tähelepanu. Kui me seda ei saa, siis paneme selle diagnoosi ise. Üks mu tuttav usub näiteks, et sellekevadised köhad olid tingitud Islandi vulkaanituhast. On see nii? Ma ei tea? Aga kõlab ju loogiliselt? Tekkis uus teooria.
Jensen nimetab infoühiskonnale järgnenu Lugude ühiskonnaks ning Dr Gaya Gamhewage tähelepanuühiskonnaks. Õigus mõlemal. Jensen näeb asja müüja seisukohalt. Tänu globaliseerumisele on tooted ja teenused äravahetamiseni sarnased- võidab see, kel on põnevam lugu. Dr Gaya Gamhewage suund on tarbijapoolne: me oleme infost üleküllastunud- kas ja kelle vahel jaotada oma tähelepanu. Nagu Marvet ütleb- võidab see, kelle lugu on Google otsingus esikohal.
P. Marvet juhib tähelepanu, et fanaaatikud töötavad oma teemaga üldjuhul 24/7, seevastu need, kes peaks "ametlikku" tõde esitama teevad seda tööna 8 tundi päevas (kui sedagi). Me võime võtta suvalise näite ning me leiame küsimusele nii poolt kui ka vastuargumendid. Üldjuhul on nö vastaspoole st mitteametlikku tõde esindavate inimeste argumendid just seetõttu läbimõeldumad ja põhjalikumad.
Marvet pakub välja päris mitu head nippi- aga, tunnistagem, pooltõdedega võitlemine on pagana raske. Sa ei suuda iial välja mõelda ega ette näha milline aine homme mürgiks kuulutatakse. Ma tean inimest, kes usub, et zelatiin on ohtlik. Ning teine, kes arvab, et homogeniseeritud piim on saatanast. Ja kolmas, kes on veendunud, et võrkpalliga tegelemine muudab rühi halvaks. jne jne jne. Samas on vana tõde- kes esimesena ütleb, sellel on õigus. Ja kes kõvemini ütleb, sellel on eriti õigus.
Kuidas panna inimesed vastutama kirjapandu eest? Siinkohal tekib muidugi dilemma tõe ja sõnavabaduse vahel. Kui ma peaksin oma blogi kirjutama kui magistritööd ning kõik väited allikatega katma...? Mis mõnu oleks siis blogi pidada? Kuidas aga tagada, et minu "ilukirjanduslikust" blogist võetud väited ei jõuaks "tõdedena" inimesteni?
Kuidas tagada allikakriitilisus ajal, kui aega on vähe ja infot palju?
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!