Mul oli kinost väljudes reaalselt süda paha.
Ja ma sain aru, miks soovitatakse neid filme vaadata koos. Ilma Barbieta oleks Oppenheimer lihtsalt üks järjekordne eluloofilm, milliseid on tehtud kümneid tuhandeid. Ja ilma Oppenheimerita oleks Barbie lihtsalt üks ühiskonnakriitiline komöödia, milliseid on tehtud.. kümneid (?). Koos annavad nad konteksti ja ühiskondliku mõõtme.
Järjest vaadates on kahe maailma kontrast ülimõjus. Ühelt poolt happy family/rebjata davaite zit druzna- pidu, rahu, rõõm, päike, meri, rand ja eneseteostus. Teiselt poolt mustvalge, tuli, rafineeritud vägivald ja piinamine, üle laipade minek ning vaenlase tühistamine. Kontrast ka helikeeles- kui Barbiel oli megahea playlist, Oppenheimeri taust on kurdistav vaikus ja plahvatused. Meil õnnestus seda filmi näha lausa 3D, heli oli nii tugev, et plahvatuste ajal toolid vibreerisid ja värisesid. Väga mõjus.
Oppenheimer on tehtud tõsielusündmustel põhineva raamatu põhjal. st siis päris elu ja ka Barbie filmi mõjusaimad kohad olid nn päriselu. Sry. Parandan. Mitte - nn, vaid päris elu. Oppenheimeri filmis, rõhutan- päris elu + tollane ajastu, oli kolm naist, neist üks magamiseks, ülejäänud kaks tegid suurepärased ja meeldejäävad kõrvalrollid.
Kui paljud arvustajad ( ja ka mina) heitsid Barbiele ette, et lõpp oli veidi vale, Ken oleks tulnud võtta mängu, sest poliitkorrektsus, arvestamine, kaasamine, tasakaal. Siis kahe filmi koosmõjul pole millestki rääkida. Kenid on mängus olnud 2000 (KAKS TUHAT) aastat. Mitte ainult mängus, vaid loonud reeglid ja keeranud selle maailma .. sse.
Sest ego, lühiajaline vaade, konkurents, alaväärsuskompleks, võistlus, ülbus, puud, mitte mets..... Kenidel on aeg minna tagavarameeste pingile ja hoida suu kinni ja väga väga kõvasti pöialt, et Barbied suudaks midagi veel päästa.( Aga ilmselt enam ei suuda).