Tallest ja lillest 4, D.Rogdgers ja R.Wolf Püha lehm

Me elame huvitaval ajal. Ajal, mil peab välja andma raamatuid,  mis veenavad- vaja on magada, vaja on normaalselt süüa ja nüüd siis, süüa nii, et saad toidust kõik toitained, ilma et vajaksid toidulisandeid. Ja need raamatud pole suunatud koolieelikutele vaid täiskasvanutele ning vajadust sellisteks teadmisteks tõestab kõikide nende raamatute müügiedu.  

Raamatu stiil on ameerikalikult pisut hüsteeriline, aga lugedes saad ka aru, miks. Näited, mida ta toob, on kohati uskumatud. Meil Eestis on seni(?) veel hästi(?). Vastavalt maailmavaatele oleme me kas mahajäänud provints või jäänuk ratsionaalsest talupojamõistusest. Olen jälginud, kuidas TAI vaidleb veganitega, kas ja kustmaalt on "normaalne".  Nende seisukoht on kõikvõimalike enesepiiratud toitumisviiside pealesurumine imikutele ja väikelastele, samuti rasedatele, ei ole millegagi õigustatud ja on tõsiselt ohtlik. Tänaseks on nad leppinud ja 2020 oma kodulehel andnud välja juhised, kuidas toituda veganlust valides teadlikumalt ja jääda terveks.

Fakt 1 Loomsed valguallikad ( liha, piim, munad, kala ) on kõrge bioväärtusega täisväärtuslikud valgud, Sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates kogustes ja sobivates vahekordades

Fakt 2 Mäletsejad ( ja teised loomad, linnud) on mulla tervise, liikide mitmekesisuse ja keskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast hädavajalikud. 

Isegi radikaalsed veganid on ilmselt nende väidetega nõus. Aga ikkagi.
Nagu tellitult oli eile uudis, et 1000 TalTech tudengit nõuavad kampuse sööklasse odavat taimetoitu ( eriti irooniline, et need on tulevased toidutehnoloogid ja majandusinimesed, kes Nõuavad. Odavat. Aga see on juba teine lugu).
Mul on omalt poolt lisada raamatus toodud numbritele, et Kantar Food360 study  2022 leidis, et 41%  Euroopa vastajatest tunneb end liha süües süüdi. 

Minu jaoks kõige huvitavam küsimus on, kuidas me selleni oleme jõudnud. ( uskudes, et magamine pole vajalik või) et liha söömine on midagi lubamatut, vanaaegset.  

Praktilised küsimused

Esiteks, kui mul on villane sokk katki. Ma korjan üles silmad, koon kuni nn augu lõpuni. Aga kuidas seda lõpetada, et sinna ei jääks nn kõrgendikku. 
( Ma ei saa minna kapi juurde ja otsida välja raamatut Silmuskudumine või Käsitöö V klassile. Sest ei saa. Sry :))

Ma olen nüüd vilksamisi vaadanud Anna Pihli suguvõsa saadet. Ma saan aru selle saate pointist, leida kuulsad ja sama tegevusala teinud sugulased. Mis mind aga alati mõtlema paneb on- "meie esivanemad". keda tegelikult sellega silmas peetakse ?
Igal isal on ju ema ja isa ja igal emal isa ja ema. Minu isiklikus sugupuus on neid nelja sajandi jagu, ma hetkel ei viitsi isegi üle lugeda. Minu sugupuu liikmed on õnneks(?) elanud ühes kohas. Ema omad Hallistes ja isa omad Harglas, seega mul on kerge öelda, et mu esivanemad on pärit sealt ja sealt.. aga nt mu mehe sugupuu on nii kirju ja segane, et tema puhul ühe koha välja toomine on väga keeruline.
Ma saan aru sellest, miks inimkond on hakanud sugupuud esitama isaliini pidi. Aga kas tegelikult päriselt, ei peaks ma pidama oma esivanemaks ikkagi emaemaemaemaema jne jne?  Ning esiisaks. isa emaemaemaema jne?

Ja kolmas küsimus. Olen nüüd käinud uisutamas, see nii meeldib mulle, nagu ka tantsimine. Ma olen omas elemendis ja mul on mugav seda teha. Kas see on nüüd see koht, kus " peaks kuulama oma keha", "jumal on mind loonud selliseks", " mu geenid ei taha, et mu käed oleksid tugevad", " peaasi, et liigud" jne. Või vastupidi, ma peaksin ikkagi punnitama ja pingutama ka neid alasid, mis on ebamugavad ja mõjuvad neile lihastele, mis on nõrgad, ja mida mul on paha ja raske liigutada?. Mul on praegu füsioteraapia pooleli ja ma olen arstiga seda teemat arutanud. Tema- täiesti õigesti, sest muidu ma ju ei käiks seal- arvab, et ikkagi peaks end pisut ületama. Ta sunnib mind isegi rattaga sõitma, et jah, põlvedel on valus, aga peab neid töös hoidma ning ettevaatlikult koormust andma.  Aga ikkagi.
Kuidas ma siis oma keha kuulan?

 

2022 Kiri Jõuluvanale

Kallis jõuluvana.

Saadan selle kirja natuke hiljem, kui Sul peaks suur kiire juba möödas olema. 

Ma ei saa öelda, et kirjutan Sulle esimest korda.(Või Näärivana ei loe? Siis kirjutan. ) Ja ma ei kirjuta samuti üle pika aja esimest korda- vastupidi, sel aastal olen kirjutanud ikka väga mitu korda. Ma arvan, et kiri armsale Cranberryle oli üks kõige raskemaid asju sel aastal (teisel kohal oli relvaga roomamine, nii et pea pole näha). Nii pikka teksti pole paberile ja pastakaga vist aasta(kümne)id kirjutanud... käsi oli täiesti krampis, aga veel suuremaks väljakutseks sai postkasti leidmine.. aga lahe kogemus oli :) Tänan!

Lisaks keirjutasin ma sel aastal päris mitmele ametkonnale. Ilmselt olen jõudnud sellesse ikka. Khm. Sina, vanema taadina ju mõistad mind, eks. ( kus viga näed laita jne)

Me oleme, muuseas, varem kohtunud. Sa kohtud ilmselt miljonitega- tea, kas Sa ikka mäletad. Me käisime tükk aastaid tagasi Sul külas. See pisike tüdruk, kes jättis sulle tookord oma luti, on tänaseks suur. Ja täiskasvanud.

Igatahes. Inga Lunge soovitas raadios, et me kõik peaksime veel uskuma Jõuluvanadesse ning talle kirjutama. Ma siis proovin.

Mulle tegelikult meeldib eestlaste komme, et millegi saamiseks, tuleb natuke pingutada. Et Jõuluvana tooks kinke, peab olema hea laps. Enne töö, siis lõbu. Näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas sina külale, nii küla sulle. Kuidas töö, nõnda palk....See on aus kaup. Sa tead, mis on oodata ning mida oled väärt. No ilmselgelt mina hea laps polnud..:)

Targad

Kass jalutas ja pikutas klaviatuuril ning ühtäkki hakkas meeldiv naisehääl mulle selges eesti keeles ette lugema ekraanil lahtiolevat meili.
Kass ei nõustu enam tehtut kordama ja ma ei suuda iseseisvalt välja nuputada mis funktsioon see oli ja kuidas see tööle läks.

Põrnitsesin Vikerraadio aastavahetuslaulude top 100, suutsin sealt positiivselt märkida vaid 5 ning tänasin õnne, et raadios on muusikatoimetajad. Kui tulekski vaid kuulajate valik, siis oleks see  retrofm? starfm? mis pole ju ka paha. Aga mul endal on  pisut teistsugune arusaam. Ma isiklikult aastavahetusel suvelugusid ja 80-date poppi ei kuulaks.

Mu selle aasta kõige loetum ja kommenteeritum postitus rääkis haridusest. Täna oli LPs artikkel, kuidas Reaalkool sunnib lapsi õppima ja pingutama. Muidu oleks võinud olla nagu on, aga konteksti andis see, et ajakirjanik oli võtnud lisakommentaari psühholoogilt, kes nõustus, et pingutamine võib kaasa tuua psüühikahäireid. Ju toobki. Aga miks tänapäeva lapsed nii vähe jaksavad? Selle küsimusele ma vastust pole saanud.

Head pühadeaega ja ärge siis üle pingutage ! :)

2022 raamatud

Oi, kui närb lugemisaasta oli. Poole vähem, kui eelmisel aastal. Ja õigustuseks polegi midagi öelda. Lihtsalt nii oli.
Keskmine hinne oli 3,7 ja vaid 7 loetust olid eestikeelsed. 

Piisavalt mõtlemisainet, et teha ka postitus, pakkusid Piper Kerman "Orange is The New Black"
ja Waal "Different"., mis rääkis ahvidest ning sellest, kas ja kuidas me saame nende käitumismustreid üle kanda inimestele. "Different" oli ka üks raamatutest, mis vääris 5 punkti.

Kui ma vaatan loetut, siis mis meeles on ja mida ma soovitaksin.
Loomulikult on meeles viimased- 
Mytting- The 16 Trees of The Somme" Mingil põhjusel oli mul tunne, et ma olen seda varem lugenud, aga pole. Ju siis midagi varasemalt loetust oli ka selles raamatus.
Flecheri Poiss ja tema koer maailma lõpus. See raamat oleks saanud 5 punkti, kui toimetajad oleks maha tõmmanud laused ,,, ja siis ma veel ei teadnud, et tunni pärast..." Milleks sellised tulevikuvihjed??? Muidu, kuigi nunnu ja natuke naiivne, tõeline page-turner . Põnev ja lõpus oli hea pööre ka.

Huvitava kolmiku- unest ja leinast, moodustasid järjest juhuslikult loetud raamatud, mis kokku moodustasid kummalise terviku- Bohjalian " Uneskõndija", Stewart " The Goodbye Storm" ja Erskine " Sleeperś Castle". Kõik moel või teisel rääkimas nn unes kõndimisest või unes liikumisest teise aega, teise kohta. Kuidas tõelisus ja uni võivad minna segamini.

Lumine laul

 Hei, ega sul pole juhuslikult Kikerpuu " Laulge kaasa" laulikut? Kas saaksid mulle, palun, sealt öelda "Lumise laulu" duurid? Ma ei saa kolmandaid ridasid paika. Septakord?

Tänutäheks soovitan väga head vanakooli piparkoogitaigent ( kõige lõpus Priidu vanaema oma). Jäävad mõnusalt krõbedad ja mitte väga magusad.
Pane tähele, et retseptis pole ingverit!