2022 Kiri Jõuluvanale

Kallis jõuluvana.

Saadan selle kirja natuke hiljem, kui Sul peaks suur kiire juba möödas olema. 

Ma ei saa öelda, et kirjutan Sulle esimest korda.(Või Näärivana ei loe? Siis kirjutan. ) Ja ma ei kirjuta samuti üle pika aja esimest korda- vastupidi, sel aastal olen kirjutanud ikka väga mitu korda. Ma arvan, et kiri armsale Cranberryle oli üks kõige raskemaid asju sel aastal (teisel kohal oli relvaga roomamine, nii et pea pole näha). Nii pikka teksti pole paberile ja pastakaga vist aasta(kümne)id kirjutanud... käsi oli täiesti krampis, aga veel suuremaks väljakutseks sai postkasti leidmine.. aga lahe kogemus oli :) Tänan!

Lisaks keirjutasin ma sel aastal päris mitmele ametkonnale. Ilmselt olen jõudnud sellesse ikka. Khm. Sina, vanema taadina ju mõistad mind, eks. ( kus viga näed laita jne)

Me oleme, muuseas, varem kohtunud. Sa kohtud ilmselt miljonitega- tea, kas Sa ikka mäletad. Me käisime tükk aastaid tagasi Sul külas. See pisike tüdruk, kes jättis sulle tookord oma luti, on tänaseks suur. Ja täiskasvanud.

Igatahes. Inga Lunge soovitas raadios, et me kõik peaksime veel uskuma Jõuluvanadesse ning talle kirjutama. Ma siis proovin.

Mulle tegelikult meeldib eestlaste komme, et millegi saamiseks, tuleb natuke pingutada. Et Jõuluvana tooks kinke, peab olema hea laps. Enne töö, siis lõbu. Näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas sina külale, nii küla sulle. Kuidas töö, nõnda palk....See on aus kaup. Sa tead, mis on oodata ning mida oled väärt. No ilmselgelt mina hea laps polnud..:)

Kas sa mäletad, mida ma 2022 aastaks soovisin?

Ma soovisin 3 soovi. Et koroona saaks ometi läbi ja ei peaks enam maske kandma ja saaks vabalt reisida. Koroonaga on nii ja naa, endiselt õhus, aga piiranguid õnneks pole. Reisida sai kõvasti - Amsterdam, Pariis, Salou, Bulgaaria, Austria. Bulgaaria oli neist minu jaoks uus riik. Väga äge oli. Mulle meeldis.

Mu teine soov oli, et maailmas oleks rahu...(homeeriline naer) Ma tänaseks enam isegi ei mäleta, mis mind seda 2021 aastal soovima inspireeris . Aga. 2022  aastal algas sõda. See aasta läheb ajalukku sõja-aastana ja paratamatult mõjutas ja mõjutab see kõike ning kõiges.

Soovid on ühed veidrad asjad, eks. Sa pead nendega olema hästi täpne. Soov- Ukraina võidaks. On vaid pool soovist. Et Ukraina saaks tagasi vallutatud alad, et maailm aitaks taas üles ehitada demokraatliku, korruptsioonivaba moodsa Euroopa riigi. See on lihtne osa. Aga edasi?

Ma enam ei usu. Mitte ühtegi eksperti, kes on juba sada korda ennustanud, et kohe kohe kohe toimub läbimurre. Sest millega see lõppeda saaks? Sa võid välja vahetada Putini, aga sa ei saa välja vahetada kogu Venemaa rahvast- nagu keegi tark kusagil ütles. Rahvast, kes on 2000 aastat elanud orjana.
Ja kui sa ei oska enam sõnastada soovi, sest lahendusi pole, siis kaob lootus.

Ukrainlaste vere hinnaga, aga midagi head on need sajad hukkunud ning see katastroof siiski toonud. Kui oleks läinud nii,  nagu mina soovisin- et Nato või ÜRO väed oleksid kohe sekkunud, siis me oleksime endiselt sõltuvad Vene gaasist. Energiahinnad oleksid madalad ning me ei liiguks suurte sammudega energiarevolutsiooni suunas. Me ei teaks, mida tähendaks vaesus, kannatused- me ei oskaks olla tänulikud selle vähese eest, mis meil endiselt alles on. Me ei teaks, et sakslased on argpüksid ning prantslased silmakirjalikud. Me ei läheks üle eestikeelsele haridusele.
Koroona ei õpetanud meile midagi, kuigi lootus oli õhus. Kas see traagiline sõda õpetab?  Kas maailm muutub? Kas järgmine aasta toob lahenduse? Jõuluvana, miks ometi ei ole inimesed ilusad ja head?

Kevadel sõnastasin emotsionaalselt, et ma pigem suren, kui elan uuesti okupatsiooni all. Sa tunned mind, ma lihtsalt pean tegutsema. Liitusin naiskodukaitsega. Kodus on kriisivarud. Ma siiralt loodan, et ei neid oskusi, ega neid varusid ei lähe mitte kunagi vaja. Seda olukorda maailmas ei saa ma kahjuks kuidagi kontrollida, aga loodan vähemalt, et oskan nüüd paremini ennast ja teisi vajadusel aidata.

Mu kolmas soov oli loota, et uuel aastal on (viimaks) elul minuga positiivne plaan, mitte minul eluga (nagu tavaliselt). Nagu eelmise sooviga, siis ka sellega läks nagu läks. Ma ei oska seda asja- lasta asjadel minna ja oodata.  Ma olen püüdnud öelda kõigele jah ( st olla reaktiivne mitte proaktiivne), aga minul ei lähe nagu filmis, et sealt edasi avanevad uued võimalused. Alati on ees tupik. Mitte keegi ei muutu. Mitte miski ei muutu.

Selle aasta märksõnadeks ongi olnud Illusioonide purunemine. Kainenemine. Nii maailma mastaabis kui ka minu isiku personaalsel tasandil.  Toon igaks juhuks ühe näite.

Ma olen tänaseks aru saanud, et ma ei oska laulda, tantsida, joonistada, pilli mängida, süüa teha jne jne... aga no rääkida ja kirjutada ma ikka ju oskan? Ja siis. Ühel päeval. Koosolek ning üks kolleeg, kes pole seda mitte kunagi varem teinud- hakkab mind kuulates vihaselt vaidlema- " ei, ei päike ei ole soe ja kollane nagu sa ütled. Hoopis soe ja kollane on". Maigutasin hämmingus suud ja avasin blogi. Kus mitu- mitu inimest kirjutasid järjest" ma ei saa mitte midagi aru, nii segane jutt". Jommaijoo.. jne. Selliseid näiteid, kus ma uskusin midagi väga hästi oskavat, aga siis selgus, et üldse mitte on sellest aastast palju.
Mu ümber ongi ainult eid. Ma tean mida ma ei... aga ma ei tea endiselt kuidas on ja. Mida ma siis ikkagi oskan ja suudan .. See on uus, uskumatu kainestav tunne ja teadmine. Sa ei suuda ka seda, mida arvasid lõdva randmega tegevat. Et peab hakkama uuesti. Õppima. Oskama.
Järgmine aasta ootab JÄLLE ees üks suur pööre. Kas Sina, Jõuluvana, usud, et ma suudan seekord toimida teisiti kui.., 1996, 1999, 2002, 2005, 2007, 2017 aastal...Kogemusi ju juba on :)
Mina kahjuks enam ei usu.  No näis. Luban, et olen positiivne ja avatud.

Aga see selleks. Tegelikult on kõik väga hästi. Ja 2022 oli minu jaoks väga hea aasta. Megapalju olen ma sel aastal õppinud. Nii uusi asju, kui ka taasavastanud vana.  Ma hakkasin taas suusatama, ma  laulsin üle pika aja (niimoodi päriselt ja laval), relva võtsin üle dekaadide taas lahti..  no ikka väga palju on olnud koolitusi, seminare, õppusi, konverentse... Nii võikski jätkata ka tuleval aastal :) Mulle meeldib :)

Hästi palju on sel aastal olnud rohelist- teema mõttes, siis, eks. Ma ootan juba põnevusega kevadet... et muru sees tärkaksid sinna salaja külvatud ja istutatud krookused, mairoosid ja teised taimed. Ma olen ökoterrorist. Salaja külvasin :) :)
Roheline on ilmselt üks teema, mis jätkub ka tuleval aastal. Me siin võime prügi sorteerida, aga Musta mere delfiinid surevad ning hektarite kaupa põleb mets ning maa ja muld muutuvad kasutamiskõlbmatuks. See on nii õudne, et aastalõpu meeleolus ei tahagi sellele mõelda.

No ja sellest samast rohelisest ning keskkonnast tulenevalt - elekter oli samuti selle aasta esimese poole teema. Ja kuigi uus hobi- elektrihinna jälgimine ning operatsioon " Säästuretk" (kõik uus on ammuunustatud vana :)) oli päris põnev, siis tuli riik appi ja ma leidsin Alexelast fixpaketi. Nii et pole vaja enam kokku hoida- kõik elektriküünlad põlevad ja jõuluks lähevad hani   ja piparkook ahju.

Kallis Jõuluvana,
Sa tead, et ma ei taha kingitusi. Aga kui Sa siiski oled mingid ressursid planeerinud, siis palun vii need Ukrainasse.  (Või kuidas teil seal sellega on- kas Afganistani ja Rwanda ja Uiguuri jt lapsed ikka saavad kingitusi, või te tegelete ainult turvaliste piirkondadega, nagu erinevad jumaladki?)

Kõik, mida ma soovin Sulle,  Maailmale, lähedastele ning endale on

Soojust. Valgust. Rahu. Vaimset ja füüsilist tervist. Rõõmu.