See ei ole nostalgia

 

Aga ma tahaks olla Intsikurmu metsas. Ma olen alla 9, sest pärast seda me kolisime ära. Ma sumpan suuskadega lumes ja seal on põder...ma vaatan teda ja ei julge hingata...Tema vaatab mind. Pöörab rahulikult minekule. 

Ja siis on suvi.Ma kõnnin raja lõppu. Keeran vasakule, mäest alla, oja äärde Seal on kõrge rohi. Kullerkupud. ämblikuvõrk sätendab taimedel.  Ritsikad. Päike.

Ma söön tädi Eili biskviiti moosiga.Seda tehakse teisiti kui mu mulgi sugulaste juures. See on nagu plaadikook. Moosiga. Ma olen ühes suvenajas. Siin palju vanu Pioneere. Ma loen Toomas Linnupoega.. ja siis palub Tädi Eili, et ma tooksin lehmad karjamaalt. Ma sikutan, aga lehmad ei liigu paigast. Nad  ammuvad ja tahavad koju  aga ei usalda mind. Ma olen väike tüdruk ja ei oska midagi teha. Üritan neid veenda, aga see ei õnnestu....

Ja siis ma lähen kooli. Roland liitub viiekorruseliste juures. Me möödume majast. Kus elas Asta. Asta ansambel laulis laulu Lehesadu....... Ta suri rinnavähki. Temast jäid maha kaksikud. 9 aastased. Või olid nad veel nooremad....

Ja siis me vaatame aknast välja. Üritus on lõppenud. Jaaniuss. Ütleb mu vanaema. Need on autod, mis liiguvad Intsikurmust koju.

koju...

Või kuidas me vanaemaga kõndisime mööda tolmust kruusateed, sinna kuhu jalad viivad... Ta oli mõni aasta vanem kui mina praegu. Aga tundus mega vana .

See pole nostalgia. See on vein.