Justkui sõidaks rongiga ringi ja ringi ja ringi. Akende tagant mööduvad pähekulunud pildid,. Midagi ei muutu, seinad lämmatavad. Ja ma ei teagi, mis mind tänaseks rohkem meeleheitele viib- kas see, et ma ei saa VÄLJA või see, et MINA ei saa välja.
Räägitakse ju, et kui oma plaanid selgelt välja öelda, siis võtab Universum neid kuulda. Või kui oled valmis ja ootad, siis tulevad õiged inimesed ja valikud ise su juurde. Miks nad siis ei tule? Kas mu soovide jaoks peab universum liialt sebima, ja ta ei viitsi? Või on mul heade ja õnnelike juhuste limiit juba täis?