Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 27. august 2021

Alla-andja

No nii. 3 nädala saavutuseks on siis 250 m jooksu + ca 50 m kõndi + 100 m jooksu. Kella pealt vaatasin, jooksu osa oli mingi alla 2 minuti. Ausõna, aeglasemalt pole lihtsalt võimalik, ma kõnnin ka kiiremini.

Suvine ujumaskäimine oli samuti eneseületamine. Eelkõige külma pärast. Tõsi, seal polnud nn kindlat aega/ distantsi, ujud nii kaua, kuniks külm hakkab või käed ära väsivad (kuigi proffide abiga tegime kindlaks, et tegelikult peaks töötama seljalihas . Aga ju mul see siis puudub). Aga tulemuseks oli rahu. Tõesti, ma pole vist kunagi elus tundnud nii zen tunnet, kui peale ujumist. Mitte, et mul oleks vaja lisaund ja uimasust, aga sellegipoolest.

Ja no ei ole hea tunne. Põlved valutavad, veremaik on suus * ja ahmid suu pärani hapnikku, kui kuivale jäetud kala. Mulle meenub, et kui koolis pidi vahel aja peale jooksma ja keegi ei näinud, siis ma kasutasin liikumiseks galoppi- ja polkasammu, liikusin kiiremini edasi ja keha sai samal ajal puhata :) Äkki pole jooksmine minu keha jaoks ja talle sobib paremini hüplemine ja kulgemine? Aga kõige olulisem küsimus: millal see rahulolu moment tekib ja ma joostes rääkida suudan?

Järgmisel nädalal olen nagunii sõidus, seega nüüd on koht küsida endalt, et mida edasi. Kas ikkagi pingutada- mul üks motivatsioonipunkt on: joostes saab lühema ajaga kalorid kulutatud.
Või anda ikkagi alla ja leppida, et kõik asjad ei sobi kõikidele. Ja kõigest ei saagi alati aru.


Ma olen vahepeal käinud mitmel imelisel kontserdil. Ühel neist mängiti harfi. Ma arvan, et vist esimest korda istusin pillile nii lähedal ja kogu selle kontserdi aja vaatasin suu ammuli, et kuidas see pill küll töötab. Olen omal ajal osanud mängida klaverit, akordionit, ktarri, viiulit, plokflööti, kannelt... ja mitte ükski neist ei selgitanud harfi loogikat. Ilmas on ikka uskumatuid asju.


Teinepäev sõin rahamaitselist kohakala. Ja jäin mõtlema, et kuidas ikkagi nii, et liha, mille kasvatamiseks kulub nii palju ressurssi, maksab 2x vähem, kui valge kala. Kes tuleb lihtsalt veest välja tõmmata. Jah, ma tean ametlikku vastust. Nõudlus välismaal on niipalju suur, et võimaldab korraliku hinnaga maha müüa ja koduturule ei jagu.  Aga ikkagi. Miks mujal maailmas seda probleemi pole. 

Ja siis ühel päeval kuulen, et laps nutab. Lähen uurin, et kas saan aidata. Vestlus toimus vene keeles. Algklassiealine poiss rattaga oli ära kaotanud oma kodu võtme. Nuttis ja otsis. Küsisin, et kas ta ilma võtmeta koju sisse pääseb. Jah, arvas poiss, vanemad on kodus, aga ma ei julge ilma võtmeta minna.  Vanemad löövad mu maha. Ja nutab südantlõhestavalt. Ma ei oska aidata, sest ei saa aru, miks laps kardab.

Huvitav. Miks ma küll joosta ei jaksa.  Üks pidu.


* miks tekib suhu vere maitse. Vererõhk tõuseb jooksmise ajal, kaasneb rõhk kopsudes. Kopsukese õhukese koe kopsumembraanidest eraldub teatud kogus punaseid vereliblesid, mis väljahingamisel langevad keele retseptoritele. Sellest ka vere maitse suus.


 


22 kommentaari :

  1. Hah. Ma just mõtlesin, et lähen proovin täna joosta, esimest korda üle tuhande aasta. Mul on keha asemel ümar pallike ja põlved vigased :), eks nalja saab. Aga veremaitse mulle meeldib.

    Kas sa käisid ka Peipsi toidu päevadel? Ei? Seal sai igasugu vee-elukaid ja oli täitsa tore. Raha küsiti muidugi kah - et no kui telliskivi hipsterid on võtnud meile tulla, siis las maksavad pealegi.

    VastaKustuta
  2. Mul on pikamaajooksuga sama mis sul ja ma mäletan seda veremaitset lapsepõlvest, ma sain koolis pikamaajooksu alati hindeks 2. Ma kuskilt lugesin, et on olemas geen, mis ütleb, kas sa oled pikamaa või lühimaa jooksu kehaga. 100 meetri jooksu ma sain koolis ilma pingutuseta 5 kätte. Kuid ma võin paar tundi suusatada või rattaga sõita, no problemo, aga joosta ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kommentaar oli see, mida mul vaja oli :) mul lihtsalt puudub geen.
      Sama siin, sprint ja orienteerumine. Vabalt. Aga tundide viisi rutiinselt rappuda, no milleks :)

      Kustuta
  3. (Keskealine ülekaalus valge mees tuleb spordist lobisema, pigem ärge lugege, aga:)

    Jooksu esimene eelis mistahes muu trenni ees on s+ee, et sa saad koormust väga täpselt kontrollida, doseerida ja mõõta.
    Jooksu teine eelis on see, et sa saad koormuse ülemise otsa - anaeroobse režiimi - väga kergesti kätte.

    Neid kahte asja tasub minu arust teadlikult kasutada.
    Ehk siis - tasub kasutada jooksmist selleks, et aeg-ajalt oma kehale kiire korralik pingutus kätte anda.
    Kui su keha seda ammu kogenud ei ole (sest lauatennis ega kepikõnd seda ei tee), siis on šokk täiesti loomulik reaktsioon.
    Nii et tasubki jube lühikeste koormustega proovida. Jooksu õpikud amatöörile ütlevad ka, et tee lühikesi jooks-kõnd või sörk-kõnd tsükleid.
    Kuid see, miks üldse joosta, on minu arust just võimalus see šokk kätte saada. Et kiirusvastupidavus ja töötamine anaeroobses tsoonis tekiks ja areneks.

    Kui seda soovi ei ole (ja ei peagi ju üldse olema), siis minu arust ei ole ka mingit vajadust joosta. Võibki ainult lauatennist mängida ja rattaga matkata.

    Jooksmine on liigestele kahjulik pea - vähemalt pole keegi suutnud mind vastupidises veenda, küll aga ütleb iga arst, et on kahjulik - ja seda tasub teha vaid siis, kui on mingi eesmärk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, just seepärast olengi kahevahel. Eeliseid tean aga samas pole ju mõtet end vägistada. Kas läheb paremaks? :) Ja millal ? Ei otsusta veel. Mõtlen.

      Kustuta
    2. Kas misasi läheb paremaks? Jooksmine? Seda olen ma küll näinud, kuidas inimene läheb "jooksmine on räme raske ja ma pmst suren selle kätte" olekust "jooksen kui vähegi saan" olemisse üle.

      Kustuta
    3. Kaur kirjeldab mind põhimõtteliselt :)

      Ma mäletan väga hästi, kui ma ei suutnud sörkida kaheksat minutit järjest. 2018. aastal see-eest jooksin maratoni.

      Kustuta
    4. No ikka 10+ aastat. Kusjuures ma ei leia tänase päevani, et jooksmine kerge oleks, ikka suren pool aega.

      Kustuta
  4. (segaduses) Oot, kas isegi juuli kuumalaine ajal oli külm ujuda?

    (mõtleb) Aa, Põhja-Eestis oli jah meres mingi anomaalia, et õhk 33 ja vesi 13.

    Lõunasse oleks tulnud tulla, siin oli vesi 27 ja üle!

    Aga kaalulangetamise kohta on kõik, keda ma lugenud olen, rääkinud, et sport - kui tegemist pole just inimesega, kes tõesti seni pole praktiliselt üldse liikunud, vt see kunagi Rentsi blogis kirjeldatud inimene, kellel oli suur plaan saada aastas täis selline kogus samme, mis tegi ainult 100 sammu päevas, ja see oli PLAAN, mitte lähtepunkt - on kaalulangetamisel tühise tähtsusega, rohkem loeb see, mida endale sisse süüakse.

    Iseküsimus ka see, kas sul on üldse tervise mõttes vaja kaalu langetada või on tegemist sotsiaalse survega, mida sa küllap tead ise kõige paremini.

    Jooksu kohta tekkis mul aga selline üllatunud mõte, et kas sa oled nii korralik ja hea planeerija, et sul pole kunagi vaja bussi peale või muidu hilinemise vältimiseks joosta? Mul tuleb ikka nädalas mitu sellist jooksmist, ilma igasuguse sportliku plaanita.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küsimus 1: kraadid. Järves ujusin, vesi oli 25- 27 ja oli minu jaoks külm :)
      küsimus 2: Ma tegelikult ei taha langetada kaalu, vaid saada vormi. Mul on reaalselt kõht punnis (ja tegelikult olen ma käega löönud). Tundub, et on uus reaalsus ja tuleb õppida elama. Segab see, et olemasolevad riided ei mahu hästi selga ja mul on hõlste vähe, pigem sellised boolero tüüpi, vöökohani jakid ja kehasse kleidid.
      Küsimus 3: mul ei ole vaja igapäevaelus joosta. Lihtsalt pole. Ma üldjuhul ei hiline vaid jõuan igale poole 15 min varem. Aga mõttel on jumet, hakata hoopis seeläbi pihta :)

      Kustuta
    2. huvitav - sh mulle endale - kas kõhu punnitamise vastu aitaks ka tugevamad kõhulihased. Selle jaoks pole jooksmisest suurt kasu, selle jaoks on oma trennid.

      Kustuta
    3. aga teine juhujooksmise ajend on mul kärsitus. Lähen kuhugi ja lihtsalt ei viitsi käia, sest tee on rutiinselt tuttav, tahaks rutem kohale saada.

      Kustuta
    4. Mulle meeldib mõelda, et kõht on ikkagi hormonaalsetel põhjustel + ma tarbin palju kiudaineid ka.
      Vähemalt hea ettekääne mitte trenniga liialdamiseks ;)
      Ja loetud raamatud lubavad, et läheb ja üle st tasakaal tuleb tagasi... Loodame ;)

      Kustuta
    5. Ma püüdsin praegu meenutada, mis aastal ma viimati võisin näiteks bussi peale joosta, aga siiralt ei meenu. No elus mõned korrad on seda ette tulnud, tuleb tunnistada. Aga tõesti, mõned.

      Kustuta
    6. vabanege autost ja kohe on põhjust joosta! (välja arvatud korralikel inimestel, kes lähevad kümme minutit enne aega bussipeatusse valmis.)

      Kustuta
  5. Mul pole seda jooksja geeni ka kohe üldse mitte. Lisaks on põlveliigesed hakanud ilmutama kulumise märke, see on väga hea ettekääne hoidumaks niigi vastikust jooksmisest. Samas - liigutama peaks muidugi natuke rohkem. Minu töö on rohkem selline staatiline, koormust saan (raskusi liigutan jms), aga pulssi, st võhma, ei treeni üldse. Viimane kord sain pulsi üles hoopis võistlusärevuses, püstolitiirus finaalis. Jalgrattasõit on ka tore, aga mul pole praegu siin maal jalgratast. Selle asemel avastasin enda jaoks sobiva võhmatrenni - tuleb minna raskele maastikule, metsa, tihnikusse, vahepeal natuke soist ja vahepeal mõni küngas ka ja see läbida (ja üldjuhul metsaradadest hoiduda). Kui siis mitte liialt molutada, vaid võtta eesmärgiks, et käia ära näiteks kildi-paari kaugusel mägraurgude juures ning jõuda veel õhtusöögiks koju ka, siis ongi nahk seljas märg ja nagu oleks trenni teinud. Keset Tallinna linna seda muidugi teha ei saa. Punnis kõhu vastu see tegevus kindlasti ei aita, mu meelest ei aita sedasorti trenn üldse kaalu langetada. Ainult enesetunde saab paremaks, vastupidavust suuremaks jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, polegi ammu metsa saanud. Enne oli kuum, nüüd pole aega olnud.See v jälle pidu, inimesed peavad nüüd kõik pidamata üritused järjest ära :)
      Ma jumaldan sellist off roadi talvel. Mul on mingi teema lumes sumpamisega ( ju olin eelmises elus eskimo). Lisaks pole talvel on usse, puuke jms

      Kustuta
    2. Ma lisan, et talvel on veel jube hea metsas jalgrattaga sõita. Ja hilissügisel ja varakevadel ka. Mitte kedagi teist pole ma selles veenda suutnud :), vaevalt siis teidki, aga... no ausalt on.

      Kustuta
  6. Eelnevat kommentaariumi lugedes olen ilmselt erand, kui Klari välja arvata. Ma nimelt vihkasin noorest peast jooksmist, kaasa arvatud iga pikemat monotoonset pingutust, mis higiseks ajas. Lühidistantsid ja pingutus olid ok.

    Ja siis tuli tööl vahetuse muutus, karates polnud võimalik pidevalt käia ning tekkis mõte mingi lihtne aasta läbi harrastatav aseaine leida. Otsustasin kõvasti üle 50'sena lambist jooksmas käima hakata. Iga mõtlev inimene oleks irvitades kõrvalt vaadanud mitu meetrit enne südarit jaksan joosta ja mitu päeva vastu pean.

    Ei saa salata, algus oli raske, pilt kippus taskusse minema. Ainus lohutus, et Siberi sunnitööl oli kuuldavasti veel raskem :P Esimesed paar nädalat surusin jõuga ja võtsin päeva kaupa. Lihased ja liigesed valutasid ja mitte ainult jalad. Ainus heaolu moment tekkis kui seisma jäin. Aga mingist jonnist (mis mul tavaliselt puudub) ei andnud alla. No ja siis hakkas kergemaks minema, liikumine kiiremaks samuti. Kadusid nii lihaste kui liigestevalud.

    Praeguseks olen jooksnud kaks pool aastat. Keskelt läbi üritan 100 km kuus joosta, suvekuudel vähem, muidu rohkem. Eile näiteks tegin oma 5K kõigi aegade rekordi 21:58. Igasugu tabelites ja skaalades olen liikunud oma vanuste osas skaalast välja. Eelmine aasta jooksin poolmaratoni, see aasta oli maraton kavas, äkki veel jõuan aga ei luba. Enesetunne super, tervis tipp-topp.

    Mis mu edu saladuseks võiks olla? Esiteks ei pannud endale mingit pressi peale, et pean nii palju või nii kiiresti jooksma. Otsustasin vaadata kuidas kujuneb, tasapisi alustada, tasapisi koormusi tõsta kui peaks hea tunne olema. 5 kildi ühes jutis läbijooksmise peale ei osanud isegi mõelda.

    Kaalulangus tuli esimese 3 kuuga, siis stabiliseerus. Osaliselt jooksmisest, osaliselt isu vähenemisest. Kahtlen kas mul on mingeid geneetilisi eeldusi pikamaajooksuks, pole ju loogiline, et need avalduks alles vanast peast.

    Teadnuks ette, et jooksmisega nii läheb oleks võinud hakata motivatsiooni videosid postitama ja lausa jooksmise teemal spets blogi pidama. Mulle nimelt tundub, et inimesed on võimelised palju rohkemaks kui nad arvavad, lihtsalt eneseusust, motivatsioonist ja kõrvalt-togimisest jääb puudu.

    Päris tühja koha pealt alustajatele rõhutaks, et ärge tehke nii nagu mina. Konsulteerige enne arstiga, muidu võite endale rohkem häda kui kasu teha, tervis võib alt vedada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arstiga? Arst ütleb 50 a vanusele "ära jookse, see on rumal mõte". Iga arst - südame-, liigese-, spordi-. Kui keegi on saanud vastupidise arvamuse, siis oleks huvitav kuulda :)

      Kustuta
    2. Tänud kogenmuse ja lootuse andmise eest :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!