Pilvebaleriini lood 14. Ne radost

Mis te arvate, mitu vale otsust on võimalik ühel päeval teha ?

Jõuan koju. Teen taskud tühjaks. Telefon, kõrvaklapid, paar viieeurost... Kus on ID kaart ?!

Kaarti pole.

Paanika. Sunnin end rahulikuks ja üritan mõelda, kus ja millal võis kaart kaduma minna. Kaart oli telefoni vahel. Olin teel kohta, kus ma pole varem käinud. Ma võtsin telefoni välja, et lülitada sisse guugle Maps. Ja siis peatusin üks ? kaks ? kolm? korda, et end kaardil positsioneerida. Absoluutselt ei mäleta mitu korda ja kus.

Ning siis, kui kohale jõudsin, lülitasin mapsi välja ja mingil hetkel lülitasin raadio välja.

Kuna mees sätib end jooksma ja on nõus sihtkohta jooksma, siis jäävad mulle ülejäänud punktid. Mille asukohti ma nagunii ei tea...

Aga! Guugle Maps on ju mu trajektoori salvestanud. Kõnnin püüdlikult kogu tee uuesti läbi. Sõna otseses mõttes. Sest kogu rada tundubki kui uus. Kui guugle ei väidaks, ma ei teakski, et olen selle läbinud 

Kaart jääb leidmata. Helistan löödult tasulisel numbril, et sertifikaadid sulgeda ja saan teada, et uue saamiseks peab kohale minema (wtf e riik )

Ja siis vaatan telefoni ja leian 2 tundi varem saabunud sõnumi kaardi leidjalt...

Mida sellisel puhul tasuks antakse? Mul pole kodus ei kommikarpe ega šokolaadi. Sularaha ka napilt. Ja kui suur summa siis?

Panen sel päeval kolmandat korda jope selga. Kõik läheb ettearvatult. 

Palju ma võlgnen? Ahh, ei midagi. Võtke siis vähemalt apelsin. Oi, tänan! Nii tore!

Mu sisemine jüri ratas:

Ja kui te tahate nüüd peaministrilt küsida, et miks ma ID kaardi kaasa võtsin; miks panin taskusse, kust on varemgi asju kaduma läinud; miks mitte telefoni ümbrise taskukesse; miks ma ei vaadanud sots meediasse enne paanikat..

Siis Jüri Ratas vastab teile. Tegemist oli raskete otsustega, aga mul on hea meel, et koalitsioon on olnud konstruktiivne ning me oleme jõudnud väga heasse lähtepunkti, kust on võimalik ainult edasi liikuda.

Koju jõudes lõin jala väga valusalt ära. Vastu lävepakku.