Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 24. august 2020

Üks kõiksus


ma tahtsin kirjutada postituse Reedale, et palun ära kustuta oma postitusi ja Toomasele, et palun ära vabanda oma postituste mõtete ja sõnumi pärast.

Aga siis läksin vahepeal metsa.Oma kodumetsa (loe: ülerahvastatud). Ja seal oli hullult mustikaid. Ehk siis, ma lihtsalt pidin neid korjama. Mul oli seljakott kaasas, kuna pidin pärast poest läbi käima. Aga seljakotti mustikaid ei pane.
Õnneks. Ja täiesti juhuslikult oli ka üks kilekott. Teatavasti, aga, kilekott pole mustikate jaoks suurem asi, kuna nad lähevad seal lömmi.
Aga siis  märkasin männikoort ja hiljem kasetohtu ja olin enda üle nii uhke, et suutsin käepärastest vahenditest kombineerida korvi moodi asja.
Lisaks mustikatele oli mets täis ka täiesti ussitamata ja nöpsikuid kollaseid pilvikuid.
Seekord olid mul ka klapid peas ja ma kuulasin spotifyst oma lemmikmuusikat. Ma tavaliselt ei kuula metsas muusikat, kuna ma muidu ei kuule, mida mets mulle räägib.Aga sel korral kuulasin.
Sa tead juba, et ma olen õhk, kärsitu ja kiire. Aga seened ja marjad on sellised,mis sunnivad tempo maha. Lonkima. Jalutama. Sest muidu sa neid ei näe.

Ehk siis, ma lonkisin metsas, kõrvus maailma parim muusika. Käed  ja suu lillakas-sinised.

Ja ma hakkasin teemale hoopis teisiti vaatama. Kas ma pole mitte kunagi postitusi ja kommentaare kustutanud. Olen. Ja teen seda ka edaspidi.
Mis on see minu asi öelda, millised mõtted peavad jääma avalikuks. Mina ei ole see valija milliste teemade üle võiks vaielda ja arutleda.

Aga mida aeg edasi, seda vähem ma tean, ja saan aru. Kas blogi on meie privaatruum, meie kodu, kuhu me kutsume ainult neid, kes meile meeldivad. Meil on õigus rääkida mida me tahame ja me tahame kuulda ainult meile sobivaid kommentaare? Sest minu kodu ja minu reeglid.

Või on blogi päris elu. Päris elus on päris keeruline ette kujutada olukorda, kus ühe laua taga istuvad Reet ja Reena või Kaur ja Kertu või kaks Triinu.
(Okei, tegelikult võib selline olukord tulla ette suures kollektiivis kolleegi sünnipäeval)
 Ja avalikult kirjutades on sul ka vastutus kuulata ära kõik arvamused. Sa oled ise ennast avalikuks teinud ja nüüd on sul kohustus taluda teadmist, et kõik ei mõtlegi nii nagu sina?


Ma ei tea, kumb nõuab rohkem julgust, kas postituse või kommentaari kirjutamine. Me ei tea kunagi, kas see postitus  või kommentaar on kirjutatud südamest ja siiralt või on see teadlik provokatsioon ja ma kirjutasin selle sarkastiliselt, muigega, samal ajal naerdes?
Milline variant on  hullem. Kas kirjutada postitus, milelle keegi ei reageeri. Või kirjutada postitus, millele reageeritakse nn valesti. Sulle tullakse ütlema, et sa mõtled valesti. 
Või reageeritakse viisil, et saad aru- ma ei oska kirjutada, mu mõttest saadi täiesti valesti või üldse mitte aru.
Või kommenteerida, ja keegi ei reageeri. Või kommenteerida ja sind surutakse nurka?
Ehk siis tsiteerides elavat klassikut " Inimesed on ju lollakad".

Meil parandatakse siin ühte teed. Üks asotsiaali moodi  mees kõnnib teele, kükitab, võtab killustikust kivi ja kirjutab värskele asfaldile mingi sõnumi. Vt seda pilti.
Ja siis mõtledki, et äkki minu blogi ongi ainus väljund inimesele kirjutada sellest, mida ta peas olevad hääled räägivad.
Ja Reet peab mulle andma võimaluse lugeda, mida tema arvab aktuaalsest teemast ja Toomas peab kuulda saama, et ta mõtleb valesti?

Äkki ei olegi blogi privaatruum või meediakanal. Äkki on see hoopis heategevusväljund?


Koju tulles tulid mulle vastu ema ja pisike poiss ratastega. 
"Sealt pöörame paremale", ütleb ema poisile ja küsib "kummal pool on paremale?"
"Seal kus pole vasakule", vastab poiss. 


39 kommentaari :

  1. Ma tänan äramärkimise eest. Minu jaoks on kõige hullem see, kui ma pean hakkama selgitama ja see tekitab diskussiooni, milles ma ei jaksa osaleda. Pealegi on minul kui valve-Karenil enda juures õigus - ma soovin rääkida teie juhatajaga! :D
    Reenaga oleme me kirjavahetuses olnud, meil on olnud üks ühine valdkond. Saime minu meelest mõistlikult hakkama. Tegelikult mulle meeldib huvitavate inimeste lugusid kuulata, võiksime ühe laua taga istuda küll. Ei usu, et midagi väga hullu juhtuks - ja kui see laud just üksikul saarel ei asu, siis saab ju alati viisakalt lahkuda.

    Aga sõnumitest asfaldil... Tartus on Narva maanteel need kaks ülikooli ühikat, eks ole. Kui ma olin laps, siis oli neist ühe esiosa küljes mingi imelik varjualune, praegu on selle koha peal vist Invaru pood. Varjualuse seinale oli keegi kirjutanud teksti "Haiguste ravi..." Pikk tekst oli, ma rohkem ei mäleta. Küllap oli Tartu peal teada, kes neid tekste kirjutas, olen kuulnud, et keegi mees, aga ma ei tea, mis värvi riideid ta kandis. Vaat see asi seostus mul minevanädalase skandaali peaosalisega.
    Eero Epneri beseeartikkel oli tore.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, Epner meeldis mulle ka. Ja Su kustutatud postituses jäi mind nn kripeldama ( st miks selle üldse teemaks võtsin), et Sa olid esimene kes juhtis tähelepanu sellele, et kui ülereageerimist poleks olnud, oleks kõik hoopis teisiti läinud.

      Kustuta
    2. Olin ka või? Oih. Rentsi Anno domini postituse all kirjeldab keegi Lydia imeilusasti ära kõik selle, mida mina mõtlesin, aga ei jaksanud mõistlikuks vormistada. Olen talle väga tänulik. Ehk see vastab ka minu juures küsitud ja vastamata jäänud küsimustele...

      Kustuta
  2. Mina võin ühe laua taga istuda kellega iganes.

    Teemast.
    Aus on nii, et sa
    a) ütled, mis su blogi on ja
    b) hoiad seda joont.
    "Minu päevik on arutelu koht, kõik võivad julgelt kirjutada."
    "Minu päevik on minu eneseväljenduse koht ja ebameeldivat arutelu ma siin ei salli."
    "Minu päevik on reklaamikanal ja mida rohkem draamat, seda parem, andke tuld."
    jne.

    Natuke tobe oleks, kui õrritavaid sissekandeid kirjutav blogard ei salli samas toonis arutelu, aga kui see on ette välja öeldud, siis võib ka nii.

    Aga mingit üldist reeglit, et mis on mis, ei ole minu arvates olemas.

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, aga äkki peaks need reeglid olema. Alles siin üks tähtis mees sai laksu sotsiaalmeedia liiga vaba kasutamise eest.
      Lapsed vajavad meediaõpet ning poliitikud ja ametnikud peaks rohkem kuulama pr nõunikke .. ;)

      Kustuta
  3. Olen kirjutanud postitusi ja kustutanud.
    Olen kirjutanud kommentaare ja kustutanud.
    Olem kustutanud teise kirjutatud kommentaare.
    Mitte üks kustutamine ei ole olnud piisavalt oluline, et vaielda või arutleda. see on olnud kas midagi tühist või midagi tüütut või midagi piinlikku. Ühel korral oli see ka midagi valusat.

    Aga kui on midagi, mille üle võiks vaielda või peaks vaidlema, siis...
    ma ei suuda end eriti alla suruda ja leppida.
    Kuigi äkki peaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjalik kommunikatsioon on keeruline ja see muudab minu meelest ka vaidlemise keeruliseks. Mulle tundub, et kirjalikku võetaksesagedamini isiklikult ja kuna nn rõhu märke pole, siis sageli jookseb vaidlus vähetähtsate detailide peale.
      Suiliseslt on kergem korda majja lüüa ja teemas püsida

      Kustuta
    2. Seepärast ma vaidlengi pigem oma blogis.
      Kunagi ei tea, kus teises blogis piir jookseb, enda oma kohta tean päris hästi, et see on nagu kummipael.

      Kustuta
  4. Mina olen siiani kaks kommenteerijat ära blokeerinud, sest nad lihtsalt olid ebaviisakad ning muudkui lämisesid, tihti teemast mööda. Vist ei ole kustutanud kommentaare, mis mind solvavad (vähemalt hetkel ei meenu), küll aga olen kas kustutanud või terava märkuse teinud inimestele, kes minu blogis teisi kommenteerijaid solvama hakkavad. Igasugune arutelu on teretulnud, aga ma ei kannata seda, kui keegi hakkab MINU blogis MINU kommenteerijate kallal hambaid teritama, lähen kohe kanaemaks.

    Aga näiteks Kauriga olen ma lõunalgi käinud ja tema käest kasse laenuks saanud ja ... Tänapäeval on rohkem see, et ma ei viitsi suhelda, tahan nädalavahetusel rahu ja vaikust, kui see, et mind mõni blogija otseselt häiriks. On ainult paar blogijat, keda ma ilmselt parema meelega väldiksin, aga mitte selle pärast, et meie arvamused ei kattu, vaid selle pärast, et me üldse arvame midagi täiesti erinevatel teemadel ja meil poleks ilmselt millestki rääkida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomulikult me suudame kõikidega suhelda. Täiskasvanud inimesed ju. Ja eriti kui suhtleme professionaalsel tasemel.
      Mu mõte, tuues neid vastandeid oli pigem see, et vabatahtlikult me ümbritseme end pigem nn endasugustega.

      Kustuta
    2. Kas Rents on tõesti Kertu:)?

      Kustuta
    3. Kertu oled ju sina :)
      Rents on Rents.

      Kustuta
    4. No siis ma küsiks, et kuidas sa mu paarilist teadsid, kas ma paistan läbi:)?

      Kustuta
    5. Teadaolevalt on tundmatute ja sõltumatute šveitsi teadlaste poolt kindlaks tehtud, et blogi postituste põhjal saab absoluutse tõe ja vastuvaidlematult täpse inimese iseloomustuse ning õiguse ta paigutada teatud "kastikessse".
      Seega, äärmiselt teaduslike ja pädevate analüüside järgi oled Sina romantik ning Kaur ratsionaalne inimene.
      See tähendab, et šveitsi sõltumatud teadlased on teid kinnitanud vastanditeks :)

      (igaks juhuks vabandan, aga mõeldud on see pigem komplimendi ja tunnustusena!!!)

      Kustuta
  5. Kuidas nüüd kommenteerida, sest pole sugugi kindel, kes ülalpool mainitud Toomase all peetakse silmas mind või üritan end jälle liiga tähtsaks teha nagu see kord juba VVN postitusele kommides juhtus :P Kuna ei tule ette, et eriline vabandaja oleksin, pole jutt ilmselt minust.

    Seega siis üldistel teemadel. Postituse kirjutamise või kommenteerimise juures on mul ikka teatav enesetsensuur, seda mitte hirmu pärast vaid pigem soovist teisi inimesi tahtmatult mitte solvata. Siit tuleneb ka tugevamate isiksustega suhtlemises julgem mõtte ja sõnavalik, need oskavad vajadusel ise enda eest seista. Nii mõnigi kord olen jätnud kommenteerimata minu arust sulaselget totrust, aga kui inimesed sellest ise aru ei saa, siis vaevalt nad mind võhivõõrast kuulda võtaks. Pööritan vaid ekraani ees silmi, elagu olgu kuis ise õigeks peavad ja vastutagu tagajärgede eest.

    Ise olen nii paksu nahaga, et mind ei häiri kaaskodanike kriitika: kui on tegu asjaliku arvamuste erinevuse siis pigem huvitav väidelda, kui niisama pasaga lahmimine vastan irooniliselt - oma asi kas mõistab või mitte. Kustutanud olen seni vaid paar kommentaari, mis ründasid kedagi teist personaalselt.

    Koos laua taga olen istunud päris mitme blogijaga ja teen seda ka edaspidi hea meelega. Enamusega neist on meil eriarvamused aga ega selle pärast pea siis karvupidi kokku minema. Tegelt ongi huvitav näha miks ja kuidas teised minust nii erinevalt maailma näevad. Kõigi nendega, kelle blogisid loen, on kindlasti huvitav rääkida, muidu ju ei loeks - loogiline või mis?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi kurjam, siis vist olen tõepoolest Kanadalaseks muutunud, kes muudkui ette-taha vabandab ja ise ei märkagi ;) No ma vähemalt ei mõtle seda vabandamist tõsiselt nagu ka tüüpiline ameeriklane, kel on pohhui kaaskodanikust ehkki harjumusest tervitab igaüht "How are you"? Mujalt tulnu võib sattuda segadusse ja hakata seletama pannes ameeriklase ebamugavasse olukorda. Too nimelt eeldab vastust "OK, how are you" ja unustab su olemasolu 2 sekundi pärast.

      Kustuta
    2. Eeee... seda et... Tom... "tüüpilisel ameeriklasel" on "pohhui kaaskodanikust" ??? See, et ameeruklaste tüüptervitus kõlab "how are you" EI tähenda, et neil (meil) on "kaaskodanukest pohhui". Soovitus: sa hinga kümme korda sügavalt sisse-välja või tee mõned katad, enne kui midagi nii ebaõiglaselt lahmivat kirjutad =)

      Kustuta
    3. Vadanbust, kirjavead =) Ärritusin!

      Kustuta
    4. Ahhaa :) :) siit saab ühe vastandpaari veel. Ameeriklane ja kanadalane :)
      Go :)

      Kustuta
    5. No ma ju räägin! Kanadalased. Kuramuse koprarahvas :) Isegi tervitada ei oska inimese (loe: ameeriklase) kombel :)

      Kustuta
    6. Nii tüüpiline, USA kodanikud arvavad, et ainult nemad on "Ameeriklased". Kanada muuseas asub ka Põhja-Ameerika mandril ja tegelt mõtlesin ameerika mandril elavaid kanadalasi. Aga eks see koer kiunatab, kes kiviga pihta saab😉 Samas ma ei arva, et oleks vahet. Minu ja paljude Euroopa immigrantide personaalne kogemus on, et "how are you" tähendab sama mis sommi mühatatud "moi". Keegi ei eelda, et hakkaksid kurtma oma raske päeva või elu üle, või on tõepoolest USA's teisiti🤔
      Kaaskodanikest hoolimise asjus soovitan jälgida auure hulga USA ameeriklaste käitumist epideemia ajal, kaitsevahenditeta massikogunemised just ei kinnita ligimesearmastust😉 USA koroonastatistika räägib enda eest.
      Aga ok, ei maksa üldistada, isegi ameeriklaste (USA, Kanada, Mehhiko, ...) hulgas leidub toredaid ja hoolitsevaid😉

      Kustuta
    7. Tom, loomulikult, ameeriklase “how are you” ongi sama mis soomlase “moi” või eestlase “tere” või “tervist” või ka “kuidas käsi käib”. Ma selle vastu ei vaidlegi. Läksin turri sinu väljendite “tüüpiline ameeriklane” ja “kaaskodanikest pohhui” peale. Kui eestlane ütleb teisele “tervist”, kas see sinu meelest tähendab, et tal on kaaskodanikust pohhui?

      Ma saan aru, et sulle miskipärast meeldib ameeriklasi (USAs elavaid inimesi) halvustada, aga kuna me sinuga liigume samas blogiseltskonnas ja isiklikult sinuga kohtudes jäi mulle sust mulje kui sõbralikust tüübist, siis äkki sa materdamise vahele teinekord võtaksid mõelda, et ma USA elanikuna loen ja tunnen torgatuna, kui sa mu kaasmaalasi maha teed. Eestlasi sa ju lahmivalt ja üldistavalt maapõhja ei tambiks, sest eestlased loevad su kirjutatud sõnu?

      Kustuta
    8. Ja veel. (Jaa, olen emotsionaalselt üles köetud :)
      “USA koroonastatistika ei kinnita ligimesearmastust”. Hmm. Ma olen koroonastatistikat näinud mitmesuguste vankrite ette rakendatuna, selle järgi X riigi elanike ligimesearmastust hinnata? No ma ei tea.

      Samuti ei tea ma, Tom, milline on sinu isiklik kogemus USA inimestega, ja kui kaua sa siin koha peal viibinud oled, aga mina oma kümne oldud aasta põhjal võin kinnitada, et siinne rahvas on reeglina väga soe, sõbralik, vastutulelik, suure südamega. Muidugi leidub ka meil nõmedikke ja tõpraid, nagu igal pool mujalgi – aga “tüüpiline ameeriklane”, kui sinu definitsiooni kasutada :), annab minu kogemuste põhjal püksid kah jalast ära, kui näeb, et naabri tagumik külmetab.

      Kustuta
    9. Epp, miks sa nii ennastohverdavalt blindaazhile viskud. Ma ju mainisin juba, et ei ründa USA kodanikke, ameeriklaste all pean silmas USA ja Canada inglisekeelseid inimesi kes kasutavad väljendit "how are you". Lause kogu mõte oli näitlikult rõhutada siinse ühiskonna pealiskaudsust.

      Põhja-Ameerikas olen elanud üle 30 aasta - julgen arvata, et võin selle kogemusega sutsu kaasa rääkida.
      Olgem ausad - "tüüpiline ameeriklane" pole just ihaldusväärne tiitel tänapäeva maailmas ja seda on ka mitmed mu USA tuttavad maininud.

      Reisides tutvustan end alati Eestlasena, kui just väga uuritakse siis Canadas elavana.

      Eri rahvaste stereotüübid on möödapääsmatu fakt, iseasi kui paju need tõele vastavad.

      Kustuta
    10. Muideks, eelnevaga seoses kerkis üles õige huvitav küsimus. Kellena või mille alusel me end identifitseerime: rahvus, usk, kodakondsus, nahavärv, naljasoon, ... Peaks vist järgmise postituse sel teemal tegema🤔

      Kustuta
    11. Tom, me sinuga jätkuvalt räägime aiast ja aiaaugust :) Minu point ongi nimelt see, et tervitus “how are you” ei näita rohkemat ega vähemat pealiskaudsust kui “moi” või "tere". Nagu sa tead, "now are you" märgib siinses, Põhja-Ameerika kontekstis TERVITUST, mitte küsimust.

      Aga las ta jääda. Kes soovivad stereotüüpides mõelda, las need mõtlevad. Tõmban siinkohal omalt poolt joone alla ja suur aitäh Indigoaalasele väitluspinna pakkumise eest :)

      Kustuta
    12. Mina Ameerikas elanud ei ole. Kuid äkki peab Tom silmas seda, et keskmist eestlast huvitab teise inimese elu rohkem kui keskmist ameeriklast? Seda ma muuseas isegi usun.

      Esiteks Eesti on nii väike konnatiik, kus kõik tunnevad kõiki. USA-s on tõesti palju oodata, et sinu käekäik kangesti kõiki huvitab, olgu siis ''How are you'' tervitus või mitte. Kusjuures ma arvan, et erinevus on ka selles, kas küsitakse ''How are you doing?'' või ''What's up?''. Kuid see selleks. Ameeriklaste hingeelu ma ei tea, kardan et raske on nii suurt rahvast üks-ühele kasti liigitada.

      Kui nüüd teemat natuke teise nurga alt lahata, siis eestlased on vastupidi, liiga huvitatud teisest eestlasest. Aga nii palju ma nõustun, et ameeriklasele tuleb temperamendi jms muudel põhjustel ''smalltalk'' kergemini kui eestlastel. Kui üldistada muidugi.

      Kustuta
    13. Mul tuleb kogu selle jutu peale meelde Eestis elava sõbranna küsimus, kui ta oli Eestis kokku saanud USAst Eestit väisama tulnud ameeriklastega. Nad olid öelnud, et kui ta tuleb nende kodumaale, siis ootavad nad teda enda juurde külla. Mis ju väga suur sõbralikkuse märk. Imestama pani ainult juurde lisatud lause: me tõesti mõtleme seda. Eestlasena me ei kutsu kergelt kedagi enda poole, kui me seda tõsiselt ei võta. Siin ühiskonnas tuleb aga see imekergelt üle huulte, mõtlemata sõnakõlksuna. Ka Kanadas. Samas võin ma Kanadas elava eestlasena öelda (kanadalasena? sest pass mul ju ka Kanada oma) et olen üsna õnnelik, et me USAs ei ela. Kuigi oleme samal mandril, siis on meil päris palju erinevusi, ning siin põhja pool on kuidagi rahulikum ja pisut rohkem meile meele järgi 😉 Samas ei oska öelda, mida ma oleks rääkinud, kui USAs elaksin 😄

      Kustuta
    14. Minu meelest seda tervitamise teemat on kooliprogrammis palju tambitud. Et maainimene ei hakkaks lõpmatult seletama oma lastest ja haigustest ning võtaks seda kui tervitust. Nagu sa, Epp, isegi viitad. Et elemetaarne viisakus ja pidagie piiri, sest no olgem ausad, ei huvita ju tegelikult ennast ka. Aga neid inimesi on mu tuttavate seas küll ja enam, kes küsimuse peale "kuidas läheb" väga tüütult palju detaile jagavad. Enamasti on need sellised kaugemad, vanemad sugulased siis :D

      Kustuta
    15. No Eestis tegelikult polegi võimalik teada, mida selle "kuidas läheb" küsimusega õieti mõeldakse. Mõni küsib reaalselt ainult siis, kui tahabki teada, teisel on tervitusvormel. Selles mõttes on anglokultuurides lihtsam, et kõik teavad, mis värk sellega on.

      Kustuta
  6. Ma arvan samamoodi nagu Kaur, et sa ütled, mis su blogi on, ja hoiad seda joont. Ning et mingit üldist reeglit pole olemas. (Mu enda blogi on variant nr 2, rõhuga sõnal “ebameeldivat”. Arutelu kui niisugune on OK. Olen selle oma kommentaariumi päises ka puust ja punaselt välja kirjutanud.)

    Mis puudutab postituste kustutamist või mõtete/sõnumi pärst vabandamist, siis mu meelest kuulub see kategooria “vaba tahe” alla. Kui blogija tunneb, et vaja kustutada/vabandada, on tal selleks ilmselt mõjuv põhjus olemas, olgu siis sisemise sunni või väliste asjaolude ajel.

    Sinu pakutud variantidest (blogi kui privaatruum, kodu versus blogi kui avalik ruum, päriselu) pooldan ja viljelen mina 5500s esimest varinti, ning vähemasti ÜRITAN esimese variandi raames püsida ka kaasblogijaid kommenteerides, mis sajal juhul sajast pole õnnestunud, paraku.

    Aga nii huvitav ja mitme tahuga teema muidu, jah. Ning mustikad olid Idahos mmmmagusad, nii magusad! =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eestis on sel aastal mustikad millegipärast hapud ... :(

      Kustuta
    2. äkki sa ajasid mõne muu marjaga segamini?

      Kustuta
  7. Kirjutamisega on tõesti nii, et kui inimest ei tunne, püüad aimata ridade vahelt, kas kirjutas naeratades kommentaari või norib tüli. Igasugu riidu ja halvasti ütlemisi väldin. Ka sel juhul kui see ei ole minu enda blogisfäär, kui miskit ei meeldi saab seda ka teisi halvustamata öelda oma arvamuse või asjadest arusaamise.

    Ühel sumedal suveõhtul õnnestus mõndede blogijatega kohtuda, huvitavad inimesed ja nagu on veregruppidega - siis kõik omavahel ei pruugi sobida, kuid 0-veregrupiga blogijaid ikka leidub :)

    Mulle meeldib blogides leida uusi vaatenurki või asjadest arusaamist teise kandi pealt, mõtiskleda omaette, vahel öelda sõna sekka. Aitäh, Sinu blogi on üks nendest, mida loen ja mul oleks väga kahju kui ühel päeval see ruum otsa saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu jaoks on samuti blogimise suurim väärtus erinevad maailmavaated, keda tavaelus nii lihtsalt ja ausalt ei kohta. Eks me ikka sobitume.

      Aga kui loed järjest konservatiivse ja liberaalse maailmavaate pooldajat. Ja romantikut ja pragmaatikut. Või inimest, kes laseb elul kulgeda ja siis seda, kes ise ütleb elule, kuidas kulgeda.
      See on hullult põnev ja hoiab tasakaalus.

      Kustuta
  8. Mina kustutan teinekord isikliku sisuga postitusi. Neid, mida tundus mingi hetk huvitav jagada, aga hiljem loen ja mõtlen, et milleks võõra maailma ees nii avameelne olla? Ole milline tahes, ikka saad vastu näppe inimestelt. Isegi, kui üritad kõigile meeldida.

    Võibolla siis veel, kui oleks anonüümne blogi, mitte nimeline. Põhjus on lihtne, kardan hukkamõistu. Et olen idealist ja optimist või mis veel hullem, naiivitar. Jumal seda teab, mida keegi kolmas sinu tekstist välja loeb ning sinu kohta järeldab.

    Üldiselt on igal inimesel õigus oma postitusi kustutada, kommentaaridega on nii ja naa. Mina neid ei kustuta, samas mul on nii vähe kommentaare, et negatiivseid pole (veel) tulnud. Mida ikka raamatupostituste all kurjustada? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, mul üldiselt sama põhjus.
      Aga internet ei ole kunagi anonüümne:)

      Kustuta
  9. See on üks
    kõikse paremaid
    teemapüstitusi üldse.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!