Ma pole kunagi olnud käeliselt väga osav. Loomulikult, nagu kõik nõukogude koolitüdrukud, olen ma pilutanud, teinud rišeljööd.
Aga ega nood mingid šedöövrid polnud. Hinde sai kätte.
Kui on võti ja lukuauk, siis võib 70% olla kindel et ma seda lahti ei saa.
Vaid jumal teab, mitu võtit ma olen oma elus katki murdnud ja minu kontol on ka kaks laelampi, mille olen hoogsalt viibates puruks löönud.
Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Seda, et ma ei saa telekat iseseisvalt käima, ma olen kirjutanud. Üks päev hakkasin võtma prügikühvlit ja lõin pea niimoodi vastu seina, et silmist lõi sõna otseses mõttes sädemeid. ( ja jaa.. ma kukkusin :))
Suur valus muhk jääb õnneks juuste alla...
Mu jalad on täis sinikaid ja pea kõik varbad puruks, sest ma löön ennast kogu aeg ära.
Praegu ma reaalselt röökisin tolmuimeja peale. Ma tahan avada üht luuki. Juhend ütleb armsasti: vajuta mõlemale lülitile samaaegselt. Üks lüliti reageerib, teine mitte.
Okei, natuke olen ehk arg, sest ma ei riski neid asju nö murda ja jõuga peale minna.
Aga miks? Miks? Miks? ehitatakse asjad nii, et täiesti tavaline naine neist jagu ei saa??
Kas see on mingi meeste vandenõu. Paremkonservatiivide, et sa ikka kenasti mehele läheksid?
Ma ei ootagi sellele postitusele mingit tagasisidet. Lihtsalt tahtsin kurta ja südamelt ära. Sest need kogemused, järjest ja järjest panevad mind halvasti tundma.
Kuidas ma küll saaksin osavamaks....
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
reede, 8. mai 2020
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Jaa! Jaaaa! Meil oli meeldejääv suvilaskäik kunagi sõbrannaga - me ei saanud randa minna, sest ei saanud välisust enda järel kinni keeratud. Istusime siis veiniga toas, murdsime punnivinna ära, läksime poodi, ostsime uue..ja murdsime selle kah ära...
VastaKustutaMa murdsin eile aias kaevates labida pooleks, mitte varre vaid selle maasse mineva osa. Kas jõud või mõistus, pole küsimustki :D
VastaKustutaMa jäin täna autoga mudase tee peal kinni... Ise sõitsin sinna. Tola. Kulutasin poolteist tundi oma elust ja 70 eurot (autoabi24 vms tuli appi).
VastaKustutaÜldse, pole need mehed paremad midagi. Meil on lihtsalt vähem kannatust (üldistan enda pealt). Üks ei lähe kinni? -- virutan täiest jõust, nii et kas JÄÄB kinni või läheb katki. Nii üks kui teine tulemus lahendab probleem mingil viisil ära. Tolmuimeja luugi tõmbaks ma toore jõuga puruks ilmselt. Mittetöötavad asjad on tehtud selleks, et need ära lõhkuda, et need töötavatele asjadele koha tühjaks teeks.
Kaur
Uks, UKS ei lähe kinni, eksjü :)
KustutaKaur
Natu maskuliinsema külje pealt ka. Keska ajal läksime 3 sõbraga suvilasse kavas eriti vinge nädalavahetus. Kaasas seakints (hull defka nõuka ajal) ja kast õlut. Tahtsime hiljem saabuvaid tütarlapsi üllatada ja otsustasime ise prae teha. Siga ahju ja ise õlut limpsima. Proovides tundus mage, uhasime soola juurde. Seda nii kümme korda, no ei läinud soolasemaks. Kui tütarlapsed lõpuks saabusid polnud nad üldse õnnelikud soodakorraga kaetud prae ja õlleste kuttide üle😜
VastaKustutaAhjaa, arvutimängudes võtsin enda avatari nimeks kobakäpp. No et teismelised liiga palju ei möliseks kui liiga koba olen. Üllatav, aga pigem abivalmid sihukese nime omaniku vastu🤔
VastaKustuta