Ritsikul oli hea postitus kahetsemisest. Kirjutasin kommentaari ja jäin mõtlema. Kahetsemine pole õige termin, sest see on tagantjärele tarkus.
Tol hetkel polnud meil ilmselt neid kogemusi, elutarkust ja teadmisi..
Ehk siis . Me oleme igas hetkes käitunud oma parima teadmise järgi.
Seega, tehes õige otsuse.
Ja me ei saa iialgi teada kuidas oleks olnud variant b.
Mind hullult ahvatleb paralleelmaailmade teema. Et näha just seda. Kui... ma oleks teinud teise valiku... siis..
Mis siis oleks olnud.
Ja sellest veel ahvatlevam oleks võimalus anda nõu 25 aastat nooremale endale. Tänaste teadmiste, elutarkuse ja kogemustega
Ja see on juba lihtne mäng. Üks ja esimene on see, et ma oleksin tahtnud rääkida äiaga tema perest. Nii värvikas ja põnev saatus. Mu mees oli liiga väike, kui ta vanavanemad surid ja sellest ei räägitud.
Nojah. Võib olla poleks ka mulle rääkinud.
Aga ikka huvitav. Kuna Alma saatus oli mega intrigeeriv. Oli ta ohver või manipuleerija. Kas ta armastas Albertit elu lõpuni ja mis roll oli ülejäänud meestel... kust võttis ta selle jõu et võidelda...
Ülejäänud soovid on seotud lapsega. Ooo.. KUI hea ema ma oleks, kui saaksin kasutada tänast tarkust :)
Muus osas. Ma ei teagi. Iga asi on millekski hea ja üks samm on viinud teiseni.
Kurb tõdeda, aga mu senise elu ainsad tarkused on : räägi inimestega, kuni nad on elus. Ja lähtu lapse kasvatamisel tema, mitte enda soovidest... :)
Asi seegi :)
Paralleelmaailmade kohta on ju õige tunnustatud teooria, et kõik mis on võimalik eksisteerib ühes paralleelreaalsustest. Jama ainult et me seda kunagi näha ega teada ei saa. Seega pole mõtet kahetseda, kusagil paralleelmaailmadest me käitusime "õieti ja targalt" isegi kui käesolevas vahel enda arust vigu teinud ;)
VastaKustuta