teisipäev, 15. mai 2018

K.A.

Mu lasteaiaaegne bestikas oli Kaili. Me olime lahutamatud ja tegime palju rumalusi, mida praegu on piinlik meenutada. Ma poleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Kailit.
Elu viis meid lahku.

Möödus kümme ja natuke rohkem aastat ja mu elu keeras pea peale Kadri. Ma sain abi ja asjad hakkasid laabuma.
Ning kümme ja natuke peale aasta pärast lisandus mu ellu ja vapustas mind taas alusväärtusteni Karin.
Te ei usu mind, aga tõsiselt ka. Mu elus on nende aastate jooksul olnud Kristisid, Kristasid, Kristeleid, Kristinasid... aga mitte ühtegi Ka algusega naisterahvast.

Aasta tagasi tundus ilmselt kellelegi, et ma olen piisavalt tugev ning mu ellu lisati veel kuus Kad Kuus.

Kõik need Kad on olnud toredad. Aga.  Tuumaenergiaga, ülimalt intensiivsed. Nad on muutnud  ja kujundanud mu isiksust nii halvemas kui paremas suunas, Nad on sundinud mind muutuma ja peeglisse vaadates küsima, kes ma olen ja miks ma olen selline.
Nad on olnud rollis, kus me lihtsalt peame suhtlema ja teineteisega hakkama saama. Nendega sõbrunemine on käinud üle kivide ja kändude ja pisarate. Aga me oleme lõpuks hakkama saanud ja ühise keele leidnud.

See aegrida ja loogika tuli mulle pähe eile, kui ma taas meeleheites oma pead vastu seina tagusin.
Ja ma ei teagi nüüd.
kas see on mingi sõnum. Et olen juba piisavalt tugev ning eelmistest kogemustest õppinud ja saan nüüd raskete inimestega mängeldes hakkama...

Või. On see lihtsalt juhus :)

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!