teisipäev, 27. detsember 2016

Kuidas need jõulud lõpuks ikka tuppa jõudsid

Mind jäi teema, miks pidi sügaval nõukaaajal nui neljaks ikkagi just jõule pidama, painama.
Ja uurisin seda teemat edasi, mida näiteks mu vanemad räägivad.

Seda, et mu vana- ja vanavanemad lõpetasid suhted kirikuga täpselt sel päeval, kui see enam kohustuslik polnud, teadsin ma varem. Seda kinnitavad nii suulised, kui ka kõik kirjalikud allikad.

Mu vanemad on sündinud 1943 ja 1947, Lõuna- Eestis, vaeses maaperes. Isapoolne oli õigeusu ja emapoolne luteri mõjuväljas.
Ma täitsa usun et jõukamates ja/või linnaperedes olid asjad hoopis teisiti ja see piir võibki joosta staatustpidi.

Kuna ema vanemal vennal on 25. detsember sünnipäev, siis oli tal seoste loomine lihtsam.

Mõlemad vanemad rääkisid täpselt sama juttu.
Kuusk toodi umbes nädal enne aastavahetust sisse. Kindlasti käidi kalmistul ja ka toas pandi lahkunute mälestuseks küünlaid põlema.
Toona ei olnud ei jõulu- ega näärivana, Ja ei olnud ka kingitusi. Ega üldse mingeid tseremooniaid  vms.

Aga mida te siis üldse tähistasite?, küsin mina.
Vaata, ütlevad vanemad, vaata toonast konteksti.


Sügisel, kui läks külmaks, tapeti loomad. See oli üks väheseid, kui mitte ainus kord aastas, kui sai süüa liha. Värsket liha. See oli iseenest juba suursündmus ning pidu.
Välitööd olid läbi, ometi sai korraks hinge tõmmata. Mööduvale aastale tõmmati joon alla ja tehti plaane uueks aastaks, Terve see nädal oli toona ainus puhkuseaeg aastas, Kui igapäevast majapidamist sai puhkuseks nimetada.

Nii nagu mina korjasin kusagilt õhust üles teadmise, et lapsel peab olema suss, kuhu päkapikk kommi toob. Nii korjasid ka minu vanemad minu suureks rõõmuks üles teadmise, et lapsel peab ikka olema kuusk ja kingitused ja näärivana.
Tagasihoidlike arvutuste järgi- kodus, lasteaias/koolis, ema töö juures, isa töö juures. Olen ma saanud ca 200 kingitust. Ja kui vaadata laspepõlvepilte, siis võib selle numbri vist julgelt 2 või isegi 3-ga korrutada. Oleks äärmiselt tähelepanuväärne, kui ma neid kinke kõiki mäletaksin.
Aga ma olen väga tänulik vanematele traditsioonide loomise ja pühalikkuse ja peo eest.

Ma arvan, et see võis olla aasta  1985 või 1986, kui meil tekkis äkitsene vajadus minna järsku " salaja" kirikusse. Mis osutus päris keeruliseks, kuna kirik oli rahvast puupüsti täis.

Sessamas koolis sai klassiõde aasta varem käskkirja keemiliste lokkide eest. See, et meid saadeti tunnist välja, lakitud küünte või kooliseeliku puudumise pärast, oli tavaline.
Aga ma tõesti ei mäleta, et kellelgi mu lähiümbrusest oleks jõulu pärast pahandust olnud, Praegu mõtlen, et äkki meil oligi selline liberaalsem kool. Kristiina Ehin kirjutab oma mälestustes, et mitu aastat hiljem sunniti teda pioneeriks astuma. Meil ei kandnud toona enam keegi kaelarätte.

Ja nii ta tasapisi läks. Kuusepuust sai jõulupuu. 15-16 aastastel on suur süda. Sinna mahtusid sõbralikult ära nii kõik kooli ilusad poisid, Lenin- me astusime kõik koos komnoorteks, et saaksime teatud pidudel käia. Ja nüüd selgus, et ka sini-must-valge ja Jeesus olid seal kenasti kambas olemas.
Ma taastan selle aastaarvu puhtalt mälu järgi, sest need sündmused on seotud mu põhikooli sõbrannadega. Ilmselgelt ei olnud see juba tookord minu jaoks oluline teema, kuna tolleaegsetes märkmetes jahvatan ma ainult poistest, mitte kirikust või jõulust või näärist.
Paljud mu klassiõed lasid end ristida. Kes jaksas, läks kirikukoori, sellega sai mõned aastad hiljem välismaale.
Minu jaoks kulmineerus ja lõppes see teema 90- alguse Sõnajalgade kontserdiga Linnahallis.

Kokkuvõtteks.
Tegelikult ma ei tea vastust.  Mulle tundub, et väga suurel osal eestlastest on endiselt motiiviks " nii on alati olnud". Ja " lastele peab rõõmu pakkuma". Ja nii ka minul ja minu perel.
Ja ehk ei peagi olema igal asjal põhjus ning tähendus. Lihtsalt.

3 kommentaari :

  1. KK olen, ma ei viitsi pühade ajal arvutit käima panna aga telos ei ole parooli mälus :)

    Ma olen 70ndate alguse laps ja mingid seigad on põhikoolist meeles. Näärivana käis koolis päev enne vaheaja algust ja kindlasti peale jõule. Vabrikus, ema tööjuures mäletan üht pimendamist, et tuled välja ei paista ja saaks jõule tähistada. Mingeid repressioone ei mäleta, klassijuhataja oli alati kirikus ja mina vanaemaga kaasas. Vanaemale oli kirik oluline, pidas kirikupühi ja kommetest kinni aga palvetamas ma teda kunagi ei näinud, usklikuks ta end ei pidanud. Ise ütles, et käib laulude pärast. Eks ma praegu käin ka jõululaulude pärast ja natuke toetan kohalikku kogudust. Traditsioon vist pigem.
    Ma olen mõelnud ka kingiteemas. Mul on mälupildid sellest, et tulen vanaemaga kirikust, käin surnuaial küünlaid süütamas ja kodus on ukse taga kingitused. Järelikult meil tehti ikka jõululaupäeval kinke. Aga kingid olid ka koolis ning aastavahetusel kui sugulased linnast tulid.
    Vanaemal olid kombed, et toomapäevaks korda kodu ja joulude ajal ei vannu ega tee tööd. Õlut tehti alati varakult ja sülti, et jaguks kuni kolmekuningani, mil oli vanaema sünnipäev. Nii et isegi toitude järgi ei saa paika panna ajaraame, pigem arvan, et ikka juba jõuludeks ajastati. Samas oli see siiski tööpäev/koolipäev ning pikka pidu olla ei saanud.
    Pioneerid olime me klassis kõik, see oli põnev :). Käisime vilenööriklubis Tallinnas ja õppisime sisuliselt samasuguseid praktilisi kogemusi nagu nüüd gaidid ja skaudid (mu ristika õde on gaid, ma vaatasin viimati). Muidugi ideoloogilist oli ka, aga selle tuupisid pähe, et eksamid ära teha ja siis viskasid peast. Komnoorus oli teine teema, meid meelitati Odessa reisiga ja loomulikult ma tahtsin minna! Lennukiga, põhikooli titt! Mäletan, et kõik ei astunud korraga aga taas mingeid represseerimisi või kohustust nagu ka polnud. Lihtsalt võeti kõigest midagi, et elu norm ja huvitav oleks. Vähemalt lapsemälu on selline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud meenutamast! Huvitavad ajad olid...:)

      Kustuta
  2. Vabandust aga see 15-16-aastaste suur süda kuhu mahtusid nii ilusad poisid, Lenin kui Jeesus on üks parimaid näiteid, mida lugenud olen. Nii mõnusalt teravmeelne ja tabav.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!