neljapäev, 22. detsember 2016

Nostalgianeljapäev. Laske jõulud tuppa.

Vabandust, aga ma tõepoolest ei viitsi täna tööd teha. Ja haaran kinni hoopis Ritsiku pakutud teemast.

Esimese hooga sellele teemale - traditsioonid ja jõulud, mõeldes, tundus mulle, et neid traditsioone õieti polegi.
Ma olen üldse väga kehv tähistaja ja pidutseja. olgu mis pidu tahes.
Ilmselgelt elu muutub ja muudab ning koos sellega muutuvad ka kombed ja traditsioonid.


Piisab, kui muutub pere koosseis. Või kui keegi kolib. Paratamatult on mugavam pidu pidada seal, kus rohkem ruumi.
Minu elu on kindlasti mõjutanud ka kahes erinevas riigikorras elamine. Selleks ajaks, kui mul oli oma pere, olid muutunud ka pühad.
Lapsepõlves oli kõik selge. Oli aastavahetus, mis oli Aasta Vahetus. Sisu ja pidu. Punastel pühadel oli paraad. Meestepäevaks nuputasime poistele kinke ja naistepäevaks saime nelke. 1. september algas arbuusiga, ja kevade algust kuulutas värske kurk,
Nüüd läks mul ikka mitu-mitu aastat, et anda uutele pühadele sisu ja mõte. Ärge saage minust valesti aru. Ma võtan suurima tänuga vastu nii Võidupüha kui ka Nelipüha. Ja miks ei võiks olla traditsioon ka see, et magad end lihtsalt välja....

Kui mitte muud, siis lapse eliitharidusest on niipalju kasu, et ta suudab neid uuemaid pühasid vanematele selgitada. Nende koolis usuti kordamisesse ja mu meelest mingi neli korda aastas tehti üldkultuuriliste teadmiste peale teste. Kas selle pärast, või muidu, aga ta on üks väheseid inimesi, kes tõepooles mäletab koolis õpitut. Ja nii ta tutvustab meile igal aastal uuesti Uut ja Vana Testamenti ning seda, keda me Võidupühal õigupoolest võitsime...
Ja ma armastan neid vaidlusi ja diskussioone, mis sellele alati järgnevad.

Ma olen ilmselt üsna tüüpiline eestlane. Mitte usklik, aga ebausklik.
Läbi kõigi nende aastate olen ma uskunud, et Toomapäevaks peab olema kodu korras.  Et aastavahetusel ei tohi pakkuda lindu- õnn lendab minema, aga kindlasti peab olema soomustega kala. Et oleks raha.
Esimene tervitaja uuel aastal peab olema tumedapäine õnne toov mees. Kui vähegi võimalik, siis on valatud ka tina ja mõistatatud, mis tulevik toob. Igale pereliikmele on pandud küünal, mis näitab elutee pikkust (seda me siiski pole väga tõsiselt võtnud).
Ja mingitel aastatel sai alati vanaaasta õhtul käidud vannis. Täna tundub see natuke isegi kummaline.

Väga pikk traditsioon on olnud aasta lõpus kokkuvõtte tegemine. Pikkadest kirjadest iseendale on saanud ülinapid blogipostitused..:) Mul üldjuhul ei ole uusaasta lubadusi, aga mulle meeldib mõte uuest algusest. Sellest, et päev läheb järjest pikemaks ja varsti- varsti on jälle valge.

Lapsepõlves, ma ei mäleta, et oleks tähistatud jõule. Ilmselt sõltus see nädalapäevadest, aga enne aastavahetust sai alati käidud vanaema juures. Nüüd, seda postitust kirjutama hakates- panin alles puzle kokku. Mu ema vennal on 25. detsembril sünnipäev...
Igal juhul oli seal alati juba kuusk olemas. Mu ema peres oli seitse õde- venda. Nende kaaslased ja lapsed... Pikk laud, vanaisa mängis akordionit, mehed võtsid viina, koer ulgus kaasa laulda, käidi saunas... Tavaline Eesti pidu :)
Kõige rohkem, aga, mäletan ma hoopis kaarte. Tavalisi postkaarte, piltidega. Mida vanaemal oli suur-suur hunnik,  Neid oli ülihuvitav vaadata, sest tollal saadeti neid palju. Vanaema saatis neid kaarte meile oma surmani.
Enam pole vanaemasid ja pole ka pühadekaarte.

Aastavahetusel olime tollal alati kodus. Kindlasti oli kuusk. Laud kaetud. Ja õhtul tuli näärivana. Nagu ma praegu piltidelt näen, oli selleks üks isa sõber. Meie peres on alati palju lauldud.  Ja ka näärivanale sai pakkide lunastamiseks lauldud, Keskkööl oli saluut. Õue kogunesid kõik ümberkaudsete majade inimesed, suured jõid Sovetskojet ja  lõbus oli.

Muuseas,  ka vanasti oli vahel halba ilma:) Mul on ühe teise sündmusega seoses meeles, kuidas ma vaatasin aastavahetusel aknast välja. Vihma kallas. Kõik oli porine. Ja ma mõtlesin, et kas selline see uus aasta tulebki, porine. Vihmane....

Ilmselt on igal 70-datel lasteaias käinud lapsel albumis pilt, kus ta on kas lumehelbeke, või kui vähem vedas siis jänku või päkapikk. Selle teemaga seoses on mul ka üks psühhotrauma :) Olin haige olnud, ja lasteaeda tagasi minnes, selgus, et sel päeval on esinemine. Minu ema õmmeldud udupeen marlivahune lumehelbekleit oli loomulikult kodus.  Ja nii on mul foto, kus olen vanades, auk ninas, sussides. Seljas lasteaiast laenatud kole lumehelbekesekleit ja mu sõbranna Kaili särab mu kõrval kõpskingadega ja kauni kleidiga. Nii ei tohi lastega teha...:(

Selleks ajaks, kui mu laps lasteaaeda jõudis, oli  traditsioon, et emad õmblevad marlikleite, emade õnneks, kadunud.  Mu emal oli taipu meie kleidid säilitada. Ja oh seda õnne, kui tüdrukud ühel päeval vanaema kapist avastasid need marliiludused :) Mingil ajal oli mul kombeks teha kingituseks kalendrid. Ja seal on nüüd pilt mina ja õde ja meie tütred nendes samades kleitides, kõrvuti.

Tolleaegsed nääripeod meeldisid mulle ka väga. Eriti ägedad peod olid ema töö juures. Üks, vanemast ajast. Toimus saalis, kus oli ahiküte. Kui kohale jõudsime, olid ruumid alles külmad. Põrandale jäid lumetükid. Puupuru, ahjude kütmise lõhn, Ja siis läks järjest soojemaks. Lumest sai plögane vesi...
Või siis üks, mis toimus kultuurimajas. Olete näinud " Karnevaliööd"? seal oli samasugune, selleks, et sisse saada, pidi ronima läbi tunneli, laskma liumäest alla..

Koolis oli meil kombeks, et peo korraldasid vanemad klassid. Värvisime seintele paigutatud pappidele pilte. Lagi oli kangastega allapoole toodud.  Keskkoolis olid need reeglina stiilipeod. Mul on pilte kantripeost ja mingi amorposti teema oli ja õnneloos....
Kaheksakümnendate lõpus  sai  "Oh kuusepuust.. " " oh, jõulupuu".  Nii ohtlik ja äge ja...:) Sellel ajal tuli kombeks ka kirikus käimine. Väidetavalt käidi seal luuramas ja kontrollimas. Aga mina ei mäleta ühtegi pahandust?
Küll, aga, mäletan ma, kuidas tulime sõbrannadega kirikust ja läksime lähedal olevale kalmistule. Küünlad põlesid.  Lumi krudises. Ja me laulsime pimedas surnuaias mitmehäälselt kirikulaule. Ja nii ilus oli. Ja nii pühalik.

Ma olen õnnistatud inimene, kuna pole kunagi kogenud dilemmat- kuhu ja kelle juurde pühadeks minna. Ühel hetkel said meie suurendatud pere liikmeteks ka mu ämm ja äi. Nüüd on neist tühjaks jäänud koha täitnud mu õe soe ja armas ämm.
Praegu ongi nii jäänud, et jõulud on minu perega ja aastavahetuse veedame mehe vennaga.

Koolis olid kombeks loosipakid. Mis oli tegelikult jama, sest juba tollal kingiti rämpsu. Mingil hetkel, kui lapsed said suuremaks, võtsime selle kombe ka oma perre üle. See aasta on esimest korda kinkideta. Ja mul on hea meel.
Mingil põhjusel mäletan ma üksikuid erilisi sünnipäevakinke. Küllap on ka häid jõulukinke olnud, Aga tegelikult see mulle ei meeldinud, Kuigi olid loosipakid, siis lõppes see ikka nii et ema ja isa ja õde helistasid mulle, et uurida, mida kingiks vaja. Ema ja isa- sa oled ju Tallinnas, äkki lähed ja ostad ära ka.....Milleks siis üldse kingitused.

Söögist ja söömisest olen ma rohkem kirjutanud ka siin.
Kui ma mõtlen lapsepõlve jõuludele ja aastvahetusele. Siis tuleb mulle kohe meelde üks konkreetne traditsioon. Läksime isaga turule, ostsime hapukapsast ja siis see kapsas haudus pliidil tunde. See lõhn.. Ema küpsetas oma kuulsaid pirukaid.
Mu vanemad on pärit sõjajärgsest ajast. Rääkinud ikka päris õõvastavaid lugusid toidupuudusest ja näljast. Mina sain suureks ajal, kui defitsiidist said talongid. Ma pole küll mitte kunagi päris näljas olnud,  Aga sunnitult vegan või kartuleid veega praadinud, olen küll.  Ehk vast see on üks põhjuseid, miks me toitu oluliseks peame.
Ajad on muutunud. Me sööme vähem ja teistmoodi. Aga söök on oluline. Ja selles osas olen ma konservatiiv. See üks kord aastas tahan ma verivorsti, hapukapsast, piparkooki, seapraadi. Ja see, kes tuleb jutuga, et teeks sel aastal natuke teistmoodi.. läheb nurka seisma ja häbeneb.
Sama on jõululauludega. Üks kord aastas ei ole ju liiga palju?!

Vaat, kui pikk postitus tuli.  Ja ongi traditsioonid ja kombed, Aga need on nii orgaaniliselt osa meie elust, et " kõike kaunist näeme alles siis kui sellest ilma jääme..."

Head pühadeaega  teile kõigile!

2 kommentaari :

  1. Tore postitus :D
    Need aastavahetuse ebausud olid mulle uudiseks. Ei tohi linnuliha...? Heldeke, sellepärast me nii vaesed olimegi.

    Meil oli see teema, et mida teed aastavahetusel, seda teed terve järgmise aasta. Tõlgendamine on juba enda teha. Toit pidi aastavahetuseks lauale jääma - tavaliselt pandi ju ikka kiiresti külmkappi, et midagi halvaks ei läheks.

    Jõululauludega on nii ja naa. Vennastekoguduse jõululaulud, mida meil pisikeste käsitsi paljundatud vihikukestena jagati, mulle meeldisid. Mõnedes neis oli metsikut jõudu ja pühendumist. Aga laadis "taas sajab valget lund" vms moodsamad ja estraadilikumad jõululaulud tekitavad minus tahtmise karjudes toast välja joosta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks nende uskumistega ongi nii, et mida usud, see ongi. Ja õnneks on aasta nii pikk, et mahub kõike- head ja halba!
      Ilusat pühadeaega!:)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!