esmaspäev, 7. november 2016

Kui me lapsed on kord suured 2

Täpselt viis kuud tagasi seisime lennujaamas. Kallistasime, lehvitasime ja  tõstsime suurte kohvritega tütre lennukile.
Koju tagasi sõites vaatasime üksteisele otsa ja nentisime.
Mitte midagi ei tunne.
Ses mõttes, et ei tunne igatsust, kahetsust, kurbust...
Lausa imelik oli seda tunnistada. Eks ta oli ju varemgi reisidel käinud, ja kunagi tuleb ta ilmselt tagasi. Kunagi.
Meil oli suveks planeeritud sada seiklust ja remont. Mis kõik tahtsid tegelemist ning arutamist. Elu tuli peale.

Nüüd. Viis kuud hiljem, ei tunne ma endiselt midagi. Äkki on liiga vara?


Mina olen elanud klassikaliselt. Keskkool kodus, ülikool pealinnas- toona kestis see ju 5 aastat, siis mehele ja laps ja oma kodu. Mu ema suhtus mu eraldikolimisse väga rahulikult, pigem oli see isa, kes viimse hetkeni ukselingi küljes rippus ja veenas, et äkki on ikka liiga vara ja kuidas te hakkama saate...

Minu vanemate põlvkonnal käisid asjad teisiti, Elamispinnad tulid suunamistega ja abieludega.
Meile pakkus Hansapank eluasemelaenu kahekohalise intressinumbriga. Aga vähemalt pakkus. Ja ka üüriturg oli tollal normaalse hinnaga.


Kuidas tänased noored, kel pole vanemate tuge, peaksid hakkama saama, on müstika. Keskmine netokuupalk on praegu 937 eurot. Iseasi, kuidas hariduseta ja kogemusteta noor sellise palga peaks saama. Nii ostetavate kui ka üürikorterite hinnad on kosmos. Netopalgast vähemalt pool kuluks eluasemekuludeks. Ja noor inimene tahab süüa ja kauneid rõivaid ja reisida ja peol käia.
Ja alustame sellest, et eeldus on see vähemalt keskmine palk.
Ja kui sa lähed edasi õppima oma kodulinna, siis küsib iga majanduslikult mõtlev inimene, miks. Miks kolida kodust ära. Eriti kui suhted on head ja ruumi ning privaatsust piisavalt.
Ma ei viitsi hetkel statistikat otsida, aga ma olen lugenud, et igal pool Euroopas kasvab vanemate juures elavate noorte arv. Ja mitte seepärast ,et vafaa.. kultuuritraditsioonid. Vaid, et noortel pole tööd ja võimalust osta eraldi elukohta.

Ning meie tänane regionaalne  jaotus ja majanduslik võimalus töötab üha enam selles suunas, et noored õpivad peale keskkooli kodulinnas. Ja elavad järjest kauem kodus.

Ja mitte ainult koolide asukoht ja rahapuudus, vaid ka suhtumine on muutunud.
 Ma usun, et mul on täna vaadelda üsna representatiivne valim pealinnas elavatest lõpetavatest, abiturientidest ja tudengitest. Ning ma näen väga huvitavaid trende.
  • Tartu on nõme. Tartu on  kusagil maal. Kahju, et mõnd eriala saab ainult seal õppida. Minu vaatlusi kinnitab ka statistika, kui Tartu koolid on vs 2011 kaotanud  ca 27% lastest, siis Tallinna kolm kooli  vaid 14% ja Tallinna Ülikool neist kõige vähem. (off topic ma ei saa endiselt aru, miks ei lähe Rail Baltic läbi Tartu. Läti  (ja Novgorod) oleks sealsele piirkonnale puhas kullaallikas nii kooli kui ka muude atraktsioonide seisukohast)
  • Ühikas on nõme ja ainult hädavariant.
  • Ülikooli kõrvalt ei käida enam huvialaringides, vaid tööl. Ja see on jälle pluss pealinnale, kus on võimalik üles ehitada tulevikuks vajalik sotsiaalne võrgustik, on suurem tööturg ning kinnisvaravõimalused.
  • Ja kui vähegi võimalik, siis võiks õppima minna hoopis välismaale. 

Ja lõpuks nad siiski lähevad kodust ära. Aga need äraminekud ei toimu järsku.
Alguses jääb ööseks. Siis nädalavahetuseks. Siis tulevad üritused ja peod ja reisid, kuhu meie, vanemad, enam ei kuulu.  Ja nii see läheb. Ning see aeg on ilmselt kõige raskem. Periood, mil üks su elu olulistest rollidest- olla ema, kaob. Sa ei pea enam muretsema, hoolitsema, logistikat korraldama... Sind ei ole enam vaja. See oli raske. Tegelikult.
Tagantjärele võin öelda, et mulle oleks vist rohkem sobinud järsk üleminek. Vahepealne aeg-ei kodus ei ära, oli kõige keerulisem. Kui on ära, siis tekivad teised mängureeglid, suhted.

Eraldi elades tekib paratamatult võõrdumine. Üks mu lemmik käibetõdesid: armastuses võidab lähedus.
Sa hakkad vanematega, ükskõik kui toredad nad poleks, jagama järjest vähem. Sest sa ei viitsi seletada, ja vahel ei saa ta aru, ja muretseb üle..
Ja nii ongi  vist õige. Kui mu laps oli esimest korda kauem ära. Rääkisime skypes ja ta ütles, et hakkab nüüd peole minema. See oli öösel. Ta oli üsna (minu meelest) kriminogeenses  suurlinnas. Ma olin paanikas.
Ja hetk hiljem sain aru, et see oli juhus, Juhus, et ma sain teada, et ta läheb peole. Sest tegelikult käib ta seal ju ilmselt pea iga õhtu ja ma ei taha teadagi mida ta veel kusagi teeb ja on.
Et mingeid asju ei peagi vanemad enam teadma. Pole vaja muretseda. Ta elab nüüd oma elu ja võtab oma riske. On parem, kui ma niipalju ei tea.

Meie peres ei armastata eriti telefoniga rääkida. Samas, meie vanemad olid- on sellised, kes väga armastasid helistada. Iga kord kui telefon helises, järgnes meie poolt meeleheitlik ja piinatud ohe, jälle... Kui ämm suri, siis võtsime selle teema jutuks.
Et esiteks pole varsti enam neid helistajaid. Ja teiseks. Homme oleme meie need, kelle kõne peale on laps õppinud hädaldama.
Kõik on suhtumise küsimus, eks. Täna ma võtan vanemate kuulamiseks aega. Ja tegelikult on need kõned toredad. Kui midagi muud, siis praegune päevapoliitika annab küllaldaselt võimalusi vaidlusteks ja arutusteks.

Messenger ja skype on muutnud suhtlemise nii lapsega kui ka vanematega kergemaks ja igapäevaseks. ... aa, meil tuli esimene lumi, nägid, kuidas SNKTs see tüüp esines... ma tean, et ta ei istu 24/7 seadmes ja ajavahe ja muidu ka... aga see kontakt on pidev, mis loob illusiooni, et me ju suhtlemegi endiselt pidevalt. Mis vahet seal on, kõrvaltoas või teisel pool maakera.
Ja ilmselt see ongi see, mis ei lase igatsema hakata. Ta on tegelikult sama lähedal. Aga minul on kergem. Ma ei pea enam muretsema ja hoolitsema.
Ainult vahel tahaks teda kõvasti kõvasti kallistada... siis on küll natuke kurb.

Ma oleme mehega kahekesi elanud koosoleku jooksul üsna lühikest aega. Ja ma saan aru, miks laste lahkudes hakatakse lahutama. Suhted muutuvad. Kardinaalselt. Mulle täna tundub, et meie suhe on muutunud pigem positiivsemaks. Mulle väga meeldib nii, nagu praegu on.

Ma tean, et see ei sõltu ei minust ega temast, aga kui ma midagi tahan, siis pigem seda, et ta saaks jääda kauemaks. Ma ei taha, et ta jääks sinna igaveseks, aga kauemaks.
 Mitte materiaalsete võimaluste pärast. Vaid sellepärast, et seal on tema juttude järgi. Inimlik. Just eelkõige tööandja suhtumise poolest töötajatesse. Ümbritsevate inimeste poolt kõrvalseisjatesse.
Jah, ma pole naiivne. Ma usun, et ka seal elab mölakaid. Aga ikkagi.
Ma kardan, et kui ta tuleb tagasi, ja peaks töötama inimestega, kellega mind on elu kokku viinud, saaks ta šoki...
Ma tahan, et ta oleks õnnelik. Ja rõõmus. Ja seni, kuni Eesti ühiskond kasvab ja küpseb samuti inimlikuks, võiks ta olla paremas keskkonnas.

Ritsik kirjutas kunagi hullult hea postituse sellest, kuidas öeldes - ma tahan, et laps oleks õnnelik- mõtleme me tegelikult ikkagi teatud standardeid.
Täna ma julgen enda kogemuse põhjal väita, et ka see teadmine ja lahtilaskmine tuleb läbi vanuse ja kogemuse.
Sinu esimene ja ainus laps peab saama parimat, parima hariduse ja keskkonna ja mida veel. Ja ilmselgelt tahtes talle õnne, eeldad sa neid omaenese standardite järgi. Nagu Krsi kirjutas- Ma olin talle kogu aeg pakkunud asju, mida mina vajasin. Mitte seda, mida tema vajas.

Vabandust, et ma niipalju teistele viitan. Lihtsalt hea, kui targad inimesed on asjad sõnastanud.
Ma arvan, et alles paar aastat tagasi, sain ma järsku ühel päeval aru. Et tegelikult ka.
Me oleme nii erinevad. Loomulikult, me kumbki ei taha vägivalda, valu, masendust, haigusi.
Aga see, mis on meie jaoks õnn, ei tarvitse olla sama.

Ma soovin, et ta oleks õnnelik. See tähendab, et ma soovin igal õhtul südamest, et ta ümber oleks rõõm, toredad hoolivad inimesed, et tal oleks huvitav ja mõnus. Ja et ta oleks terve.
Ja see ongi õnn.

10 kommentaari :

  1. Helge postitus. Tänan! Tunnen samamoodi. Kõige suurem õnn vanemana on Õnnelik Laps ja alati ei tähenda Õnn vanema ja lapse jaoks sama... kuid säravate silmadega rahulolev laps, kes teab, mida ta teeb ja mida tahab on Ilus! Palju head!

    VastaKustuta
  2. Hea sissekanne.

    RB. See ei peaks olema siinse arutelu teema. Aga RB - mille vastu ma tegelikult olen - on kaubaraudtee. Miks see peaks läbi Tartu minema ja kellele see mida annaks? (Peatust ei tuleks tal seal niikuinii.)

    VastaKustuta
  3. mina pole ausalt öeldes kunagi aru saanud, miks peaks laste kodunt lahkudes hakkama lahutama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei peagi. Ja loodetavsti seda ei tehtagi.

      Aga muidu on see nagu laste sünd. Rollid muutuvad ja seega muutuvad ka suhted. Korraga on liiga palju vaba aega ja selleni, et sind pole enam selles rollis vaja, läheb aega ja mõistmist.

      Võtmekoht ongi selles, et kas teil on omavahel veel millestki rääkida, kas peale laste on veel midagi ühist, mis seob jne.

      Kustuta
    2. Statistika ütleb, et need, kes on enne laste sündimist pikemalt kahekesi koos olnud, lähevad väiksema tõenäosusega lahku. Sest neil on see kogemus ainult kahekesi olemisest. Need, kellel lapsed üsna kohe peale kokku saamist sünnivad, avastavad äkki, et neil polegi midagi ühist, kui lapsed kodust ära lähevad. Sest lapsed on olnudki elu keskmes, ühendavaks jõuks. Nii palju siis minu teadmisi, miks võib lahutus just laste lahkudes päevakorrale tõusta ;) Kindlasti pole ainutõde, kuigi kujutan täiesti ette, miks nõnda võiks minna. Me olime enne laste sündi päris mitu aastat ainult kahekesi, nii et loodetavasti talume ka tulevikus teineteist, kui tütred oma elu elavad. Vahel on mul täpselt selline tunne, et millal nad siis juba seda tegema hakkavad ;-)

      Kustuta
  4. Mulle ka meeldis.

    Just täna mõtlesin, et olen hm, heaoluriikides näinud kolme mitmepõlvkonnakodu. Ja paljuke ma neis kodudes lõpuks käinud olen, eks ole. Kahel juhul ehitasid hästiteenivad noored endale vanemate maja otsa uue maja - sõna otseses mõttes, tegid vanale majale paar korrust peale -, ühes peres koliti eakas ämm laste ja lastelaste juurde surma ootama ... Vanaema Helga elas veel neli täisväärtuslikku, õnnelikku aastat. Need lood kinnitavad veelgi minu usku majadesse ja sellesse, et täiskasvanud lastega on võimalik ühe katuse all elada, kui neid täiskasvanutena usaldada. Minu ema mind veel ei usalda, kahjuks. Loodan oma poegi hakata usaldama palju, palju varem.

    VastaKustuta
  5. Nonii, ma postitan siis "heaoluriigist" Kanadast, mis nii mõnegi uurimuse alusel kuulub 5 parima riigi hulka kus elada. Tee või tina, aga täpselt samad lood paraku igalpool. Palkade ja eluaseme hinna suhe on tekitanud olukorra, kus kolmandik 20 - 35 aastastest elab vanemate juures.

    Lapsed just selles eas, ehk siis ülikoolis, kui lahkumine kerkib päevakorda. Mõtlesid mõlemad selle peale, aga finantsiliselt lihtsalt ei mängi välja, ehkki oleme paremas seisus kui keskmine Kanadalane.
    Ainuüksi ühe lapse ülikooli õppemaks aastas $16000, kokkuhoidlikult väljas elades läheks poole kallimaks.

    Töö koha pealt on meil kardinaalselt erinev kogemus. Tütar käinud kaks suve Eestis tööl, kus talle väga meeldis, eriti just vaba ja relaxed atmosfäär ning inimestevahelised suhted. Praegu tõõtab Torontos praktikal rahvusvahelises IT suurfirmas. Tööga rahul, aga elu tonks pingelisem. Mitmed tema kolleegid on kiitnud tööandjat, eriti selle atmosfääri kui teiste kohtadega (eriti USA) võrrelda. Tütar naeris, et ta vist ei oska seda hinnata, kuna Eestis oli veel parem.

    VastaKustuta
  6. Ma olen natuke kartnud seda aega, kui lapsed hakkavad kodust minema, aga Sinu kirjutis annab lootust :)! Võibolla tõesti, et kui järeltulijad elavad alles "poole kohaga" kodus, on raskem. Kui nüüd mu laps oli kuu aega ära, tundsin end üllatavalt kombel päris hästi, sest teadsin, kus ta on ja kellega ning et ta ajab seal oma asju.

    VastaKustuta
  7. Ma üldiselt ei raiska oma aega ei eesti pööbelmeedia ega USA pööbelmeedia peale ning USA korral väldin ka minu silmis mõistlikumatest kanalitest tolle presidendivalimiste möga vaatamist, kasutan oma uudisvooks RSS-lugeriga ajaveebidest koostatud personaalset uudisvoogu, mida Te võite ka ise omale teha kasutades

    https://quiterss.org/

    aga aeg-ajalt vaatan siiski ka YouTube'st paari kanalit. Huvitav on see, et kui NSV-Liidu ajal kirjutati tegelikke uudiseid ridade vahel, siis USA-s on sama olukord: tegelikud uudised peavad olema ametlikult "komöödiašõu" nime all, sest vastupidisel juhul tulevad juristid kallale. Stephen Colbert nimeline artist on oma de facto uudistesaate, kuhu on Eesti "Aktuaalse Kaamera" stiilis lõpu poole sisse lisatud artistide esinemisi ja meelelahutustööstuse tegelaste reklaam-intervjuusid, peab oma igapäevast de facto uudistesaadet lausa teatris, et salvestus-saatele müüakse teatripileteid ja siis laekub veel raha telekanalitelt. Enne teda pidas sama uudistesaadet järgnevalt viidatud klipis punase kübaraga saatekülaline, millest siis ka publiku reaktsioon tema lavale ilmumisel, kuid arvan, et kui üks veega seonduv tseen välja arvata, siis on järgnev saatelõik eriti andekalt välja tulnud. Soovitan vaadata:

    https://www.youtube.com/watch?v=a_f0n-EqRkY

    Küsimusele, kuidas minu praegune kommentaar sobib siinse ajaveebipostituse kommentaariumisse, vastan, et jutt on ameeriklaste äsja-suureks-kasvanud lastest. Vaatate YouTube video ära, saate teada.

    VastaKustuta
  8. Noonii, nüüd, mil Trump president on, on NATO mängust väljas:

    https://www.youtube.com/watch?v=7J39jwkNrKQ

    Lohutav uudis on, et Saksamaa on juba ennem hakanud end
    militaarselt ümber korraldama, valmistumaks ette perioodiks,
    mil USA tähelepanu on Hiinal, mitte Euroopa Venemaa eest
    kaitsmisel. Saksamaal on ka suurem motiiv Baltiriike
    kaitsta, sest kui Saksa-Vene sõda ei toimu Baltiriikides,
    siis toimub see Saksamaa pinnal, mistõttu neil on majanduslikult
    igati kasulik täis-lahing just Balti riikide territooriumil
    maha pidada, selle asemel, et riskida uue Ida-Saksamaaga.
    Selles mõttes pole ei USA ega Saksamaa siinset ala
    katsmas sugugi heasüdamlikust rollist, vaid majandushuvidest
    lähtuvalt. USA jaoks on vaja majanduslikult tugevat
    Saksamaad USA firmade turu jaoks, sest vaesele aafrikale
    midagi ei müü. Seega USA kalkulatsioon, juhul kui nad targad
    on, oleks olnud:

    marginaal=Saksamaaga_äritsemise_tulu -- NATOle_kuluv_raha

    Soome ja Rootsi on lihtsalt puudlid. Kui on vaja asüüli
    küsida, küsige Saksamaalt, ärge Soome ega Rootsi minge.
    Tuletan meelde, et lisaks NSV-Liidu aegsele Soomestumisele
    andis Soome pool sarnaselt Rootslastele Soome eest
    puna-armee vastu võitlenud eestlasi NSV-Liidule mahalaskmiseks,
    s.t. kõigepealt eestist Soome läinud inimesed võitlesid Soome eest sõjas ja
    siis andis Soome pool need inimesed Venemaale mahalaskmiseks välja.
    Pärast, 90-ndatel oli aga Eesti sisuliselt Soome odava tööjõu koloonia,
    umbes nagu teistel Lääne-supermafiatel Aafrikas kunagi oli.

    Tava-ameeriklase jaoks on Trump aga majanduslikult parim valik, sest
    Trump'il on oma hotelliketi jaoks vaja, et tava-ameeriklasel oleks
    raha seal hotellis käia ning Trump'i rikkust arvestades võib olla
    päris kindel, et rahaline kahju, mida ta Saab tava-ameeriklaste
    vaesuse tõttu Trump-hotellide kinni-panemisest on kuhjaga suurem
    kui ükski WallStreet'i altkäemaks, mida keegi talle iial pakkuda suudab.
    Eestlased/Sakslased/muud_eurooplased müüb Trump maha, aga
    tava-ameeriklase majandusliku hea-olu eest seisab ta täiesti
    sõltumata sellest, mis juttu tal suust välja tuleb. Tema ahnuses,
    sovis oma hotelliketti arendada, võib kindel olla.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!