Kui me lapsed on kord suured 2

Täpselt viis kuud tagasi seisime lennujaamas. Kallistasime, lehvitasime ja  tõstsime suurte kohvritega tütre lennukile.
Koju tagasi sõites vaatasime üksteisele otsa ja nentisime.
Mitte midagi ei tunne.
Ses mõttes, et ei tunne igatsust, kahetsust, kurbust...
Lausa imelik oli seda tunnistada. Eks ta oli ju varemgi reisidel käinud, ja kunagi tuleb ta ilmselt tagasi. Kunagi.
Meil oli suveks planeeritud sada seiklust ja remont. Mis kõik tahtsid tegelemist ning arutamist. Elu tuli peale.

Nüüd. Viis kuud hiljem, ei tunne ma endiselt midagi. Äkki on liiga vara?


Mina olen elanud klassikaliselt. Keskkool kodus, ülikool pealinnas- toona kestis see ju 5 aastat, siis mehele ja laps ja oma kodu. Mu ema suhtus mu eraldikolimisse väga rahulikult, pigem oli see isa, kes viimse hetkeni ukselingi küljes rippus ja veenas, et äkki on ikka liiga vara ja kuidas te hakkama saate...

Minu vanemate põlvkonnal käisid asjad teisiti, Elamispinnad tulid suunamistega ja abieludega.
Meile pakkus Hansapank eluasemelaenu kahekohalise intressinumbriga. Aga vähemalt pakkus. Ja ka üüriturg oli tollal normaalse hinnaga.


Kuidas tänased noored, kel pole vanemate tuge, peaksid hakkama saama, on müstika. Keskmine netokuupalk on praegu 937 eurot. Iseasi, kuidas hariduseta ja kogemusteta noor sellise palga peaks saama. Nii ostetavate kui ka üürikorterite hinnad on kosmos. Netopalgast vähemalt pool kuluks eluasemekuludeks. Ja noor inimene tahab süüa ja kauneid rõivaid ja reisida ja peol käia.
Ja alustame sellest, et eeldus on see vähemalt keskmine palk.
Ja kui sa lähed edasi õppima oma kodulinna, siis küsib iga majanduslikult mõtlev inimene, miks. Miks kolida kodust ära. Eriti kui suhted on head ja ruumi ning privaatsust piisavalt.
Ma ei viitsi hetkel statistikat otsida, aga ma olen lugenud, et igal pool Euroopas kasvab vanemate juures elavate noorte arv. Ja mitte seepärast ,et vafaa.. kultuuritraditsioonid. Vaid, et noortel pole tööd ja võimalust osta eraldi elukohta.

Ning meie tänane regionaalne  jaotus ja majanduslik võimalus töötab üha enam selles suunas, et noored õpivad peale keskkooli kodulinnas. Ja elavad järjest kauem kodus.

Ja mitte ainult koolide asukoht ja rahapuudus, vaid ka suhtumine on muutunud.
 Ma usun, et mul on täna vaadelda üsna representatiivne valim pealinnas elavatest lõpetavatest, abiturientidest ja tudengitest. Ning ma näen väga huvitavaid trende.

• Tartu on nõme. Tartu on  kusagil maal. Kahju, et mõnd eriala saab ainult seal õppida. Minu vaatlusi kinnitab ka statistika, kui Tartu koolid on vs 2011 kaotanud  ca 27% lastest, siis Tallinna kolm kooli  vaid 14% ja Tallinna Ülikool neist kõige vähem. (off topic ma ei saa endiselt aru, miks ei lähe Rail Baltic läbi Tartu. Läti  (ja Novgorod) oleks sealsele piirkonnale puhas kullaallikas nii kooli kui ka muude atraktsioonide seisukohast)
• Ühikas on nõme ja ainult hädavariant.
• Ülikooli kõrvalt ei käida enam huvialaringides, vaid tööl. Ja see on jälle pluss pealinnale, kus on võimalik üles ehitada tulevikuks vajalik sotsiaalne võrgustik, on suurem tööturg ning kinnisvaravõimalused.
• Ja kui vähegi võimalik, siis võiks õppima minna hoopis välismaale. 

Ja lõpuks nad siiski lähevad kodust ära. Aga need äraminekud ei toimu järsku.
Alguses jääb ööseks. Siis nädalavahetuseks. Siis tulevad üritused ja peod ja reisid, kuhu meie, vanemad, enam ei kuulu.  Ja nii see läheb. Ning see aeg on ilmselt kõige raskem. Periood, mil üks su elu olulistest rollidest- olla ema, kaob. Sa ei pea enam muretsema, hoolitsema, logistikat korraldama... Sind ei ole enam vaja. See oli raske. Tegelikult.
Tagantjärele võin öelda, et mulle oleks vist rohkem sobinud järsk üleminek. Vahepealne aeg-ei kodus ei ära, oli kõige keerulisem. Kui on ära, siis tekivad teised mängureeglid, suhted.

Eraldi elades tekib paratamatult võõrdumine. Üks mu lemmik käibetõdesid: armastuses võidab lähedus.
Sa hakkad vanematega, ükskõik kui toredad nad poleks, jagama järjest vähem. Sest sa ei viitsi seletada, ja vahel ei saa ta aru, ja muretseb üle..
Ja nii ongi  vist õige. Kui mu laps oli esimest korda kauem ära. Rääkisime skypes ja ta ütles, et hakkab nüüd peole minema. See oli öösel. Ta oli üsna (minu meelest) kriminogeenses  suurlinnas. Ma olin paanikas.
Ja hetk hiljem sain aru, et see oli juhus, Juhus, et ma sain teada, et ta läheb peole. Sest tegelikult käib ta seal ju ilmselt pea iga õhtu ja ma ei taha teadagi mida ta veel kusagi teeb ja on.
Et mingeid asju ei peagi vanemad enam teadma. Pole vaja muretseda. Ta elab nüüd oma elu ja võtab oma riske. On parem, kui ma niipalju ei tea.

Meie peres ei armastata eriti telefoniga rääkida. Samas, meie vanemad olid- on sellised, kes väga armastasid helistada. Iga kord kui telefon helises, järgnes meie poolt meeleheitlik ja piinatud ohe, jälle... Kui ämm suri, siis võtsime selle teema jutuks.
Et esiteks pole varsti enam neid helistajaid. Ja teiseks. Homme oleme meie need, kelle kõne peale on laps õppinud hädaldama.
Kõik on suhtumise küsimus, eks. Täna ma võtan vanemate kuulamiseks aega. Ja tegelikult on need kõned toredad. Kui midagi muud, siis praegune päevapoliitika annab küllaldaselt võimalusi vaidlusteks ja arutusteks.

Messenger ja skype on muutnud suhtlemise nii lapsega kui ka vanematega kergemaks ja igapäevaseks. ... aa, meil tuli esimene lumi, nägid, kuidas SNKTs see tüüp esines... ma tean, et ta ei istu 24/7 seadmes ja ajavahe ja muidu ka... aga see kontakt on pidev, mis loob illusiooni, et me ju suhtlemegi endiselt pidevalt. Mis vahet seal on, kõrvaltoas või teisel pool maakera.
Ja ilmselt see ongi see, mis ei lase igatsema hakata. Ta on tegelikult sama lähedal. Aga minul on kergem. Ma ei pea enam muretsema ja hoolitsema.
Ainult vahel tahaks teda kõvasti kõvasti kallistada... siis on küll natuke kurb.

Ma oleme mehega kahekesi elanud koosoleku jooksul üsna lühikest aega. Ja ma saan aru, miks laste lahkudes hakatakse lahutama. Suhted muutuvad. Kardinaalselt. Mulle täna tundub, et meie suhe on muutunud pigem positiivsemaks. Mulle väga meeldib nii, nagu praegu on.

Ma tean, et see ei sõltu ei minust ega temast, aga kui ma midagi tahan, siis pigem seda, et ta saaks jääda kauemaks. Ma ei taha, et ta jääks sinna igaveseks, aga kauemaks.
 Mitte materiaalsete võimaluste pärast. Vaid sellepärast, et seal on tema juttude järgi. Inimlik. Just eelkõige tööandja suhtumise poolest töötajatesse. Ümbritsevate inimeste poolt kõrvalseisjatesse.
Jah, ma pole naiivne. Ma usun, et ka seal elab mölakaid. Aga ikkagi.
Ma kardan, et kui ta tuleb tagasi, ja peaks töötama inimestega, kellega mind on elu kokku viinud, saaks ta šoki...
Ma tahan, et ta oleks õnnelik. Ja rõõmus. Ja seni, kuni Eesti ühiskond kasvab ja küpseb samuti inimlikuks, võiks ta olla paremas keskkonnas.

Ritsik kirjutas kunagi hullult hea postituse sellest, kuidas öeldes - ma tahan, et laps oleks õnnelik- mõtleme me tegelikult ikkagi teatud standardeid.
Täna ma julgen enda kogemuse põhjal väita, et ka see teadmine ja lahtilaskmine tuleb läbi vanuse ja kogemuse.
Sinu esimene ja ainus laps peab saama parimat, parima hariduse ja keskkonna ja mida veel. Ja ilmselgelt tahtes talle õnne, eeldad sa neid omaenese standardite järgi. Nagu Krsi kirjutas- Ma olin talle kogu aeg pakkunud asju, mida mina vajasin. Mitte seda, mida tema vajas.

Vabandust, et ma niipalju teistele viitan. Lihtsalt hea, kui targad inimesed on asjad sõnastanud.
Ma arvan, et alles paar aastat tagasi, sain ma järsku ühel päeval aru. Et tegelikult ka.
Me oleme nii erinevad. Loomulikult, me kumbki ei taha vägivalda, valu, masendust, haigusi.
Aga see, mis on meie jaoks õnn, ei tarvitse olla sama.

Ma soovin, et ta oleks õnnelik. See tähendab, et ma soovin igal õhtul südamest, et ta ümber oleks rõõm, toredad hoolivad inimesed, et tal oleks huvitav ja mõnus. Ja et ta oleks terve.
Ja see ongi õnn.