Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 4. november 2016

Niisama

VN kirjutas tapjate kutsekoolist.

Ma olen kordades maalähedasem.

Viimasel ajal mõtisklen ma hotelli toateenindajate kutseõpetusest. Kas on olemas õppeaine, kus õpetatakse ja võisteldakse selles, kes suudab linad ja tekid kõige sügavamale madratsi alla toppida?

13 kommentaari :

  1. Minumeelest on see linade sügavale madratsi vahele toppimine maailma kõige ebasoovitum teenus mida inimestele siiski peale sunnitakse. Ühe pikema hotellisviibimise ajal hakkasin lõpuks voodipeale palvekirju jätma et äpalun ärge tehke voodit ära.

    VastaKustuta
  2. Ma olen sada korda mõelnud, et miks seda tehakse. Küllap sel ON mingi põhjus. Kes teab, võiks öelda.

    (Ma just veetsin kaks ööd hotellis... ja kohe lähen veedan mõned veel...)

    VastaKustuta
  3. guugeldasin natuke ringi. ingliskeelne wikiartikkel väidab, et "tucked-in top sheet can provide a comfortable feeling of snugness that duvets cannot, as duvets are not usually large enough to tuck under the mattress".

    Ja siis leidsin näiteks sellise lehe, kus kasutati selle moe kohta järjekordselt terminit "hospital corners", aga muidu oli juttu sellest, "kuidas teha oma voodit nagu sõjaväes". Nii et see võib olla üks järjekordne koht, kus sõjaväe- ja/või vanglarutiin on tsiviilellu lekkinud (teine näide on kellast kellani tööpäev).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teisalt pani see "snugnessi"-jutt mõtlema, et äkki pärineb see mood ajast, mil toas oli enamasti külm.

      Kustuta
  4. See diskussioon inimeste lina- ja magamisharjumustest on kah päris tore lugeda.

    Veelahe läheb vist klaustrofiilia ja -foobia vahelt.

    VastaKustuta
  5. leidsin veel ühe blogipostituse, mis just nimelt võrdles õenduse ja sõjaväe kujunemist, mh linade näitel.

    (leidsin selle, guugeldades "Foucault" ja "hospital corners", sest see tundus oleva teema, millest Foucault võiks olla kirjutanud, aga midagi päris temalt ei leidnud. Kaur, kas Brysoni "Ringkäigus kodumajas" ei ole selle kohta midagi? ma võiks muidugi ise minna ja uurida pr. fillide raamatukogus Duby ja Arièsi "Eraelu ajalugu", aga selle rmtk lahtiolekuaeg on lühike.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugesin Brysoni "bedroom" peatüki üle. Ei ole.

      Kustuta
  6. Sama teemat kunagi uurides sain teada, et neid linu ei peaks mitte sealt madratsi alt välja tirima. Selle pärast nad ongi nii tugevalt sinna topitud, et nad öösel magades välja ei tuleks. On kultuuriruume, kus on tavaks magada nö "ümbrikus", eriti kui kasutatakse varianti tekk ja lina, mitte tekikott.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see panebki mind kaaluma võimalust, et äkki see kujunes näiteks väikesel jääajal, mil samas ei olnud ka veel suurem asi küte ega soojustus...

      Kustuta
    2. No voodilina (mitte tekilina) peab olema madratsi alla topitud sellepärast, et muidu on rahutumal lapsukesel hommikuks see voodilina ümber kaela.
      Aga teki (ja päevateki) tihe sirge asetus on vajalik hoopis siis, kui ka päeval voodi peal aeletakse, st kui elutingimused on nii kitsad, et see võimalus on vajalik.

      Kustuta
  7. No ma ei tea. Võib olla on sis tõepoolest selliseid inimesi, kellele meeldib niimoodi magada. Kirjandusest tuleb mulle meelde näiteid inimkute kohta. Kuidas imik pakiti kõvaks pulgaks ja igasugune vabadus oli paha. Ja siis peategelased lasid salaja neil siiski siputada.
    Äkki sellistest imikutest kasvasidki täiskasvanud, kellel pidi kogu aeg kookon ümber olema? Ja kuna nad said hotellidirektoriteks, siis lõid sellise standardi kogu maailma jaoks?

    VastaKustuta
  8. Ma olen ka palunud, et mu tuba ei koristataks. mul ses mõttes vahet pole, kas topitakse lina madratsi alla või mitte. pigem segab mind üleüldiselt teadmine, et keegi mu voodi ja linade kalla käib. sel hetkel on see mu kodu ja tundub kuidagi liiga intiimne:)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!