teisipäev, 1. november 2016

Naistevahetuskuu

Käisin ühel juubelil. Üritused, kus kohtad häid tuttavaid, kellega igapäevaselt ehk nii tihedalt ei suhtle ja kuuled asju, mida faceebokis ei jagata.

Selgus, et kaks, üle 20 aasta abielus olnud paari olid kohale tulnud uute kaaslastega. Uued sõbrad olid täiesti samast põlvkonnast ja väga toredad inimesed.
Ühel juhul oli algatajaks mees ja teisel naine. Ja nagu pärast vanadega rääkides selgus, siis ei mindud lahku, vaid jäeti maha. Ehk siis mahajätmine tuli ootamatult ja üks pooltest on väga õnnetu.

Egoistlikult on mul hea meel, et lisandusid uued põnevad inimesed ja tutvused. Et meie rutiinsesse seltskonda lisandus värskust.

Aga tegelikult on kurb ja kripeldab. Ma ei taha valida pooli. Ma ei taha osaleda teiste inimeste tragöödiates. Kahju on teismelistest lastest, kes peavad nüüd harjuma uue olukorraga, ja palju õnne tulevased jõulud- kasmelähemeemavõiisa juurde.

Ja kahju on ka sellest, kuidas üks pikaaegsetest sõpradest lihtsalt kaob ära. Teda pole enam olemas, temast enam ei räägita. Või kui räägitakse, siis on see kõigi jaoks ebamugav. Sest elu läks ju edasi.


Ning need jutud rahast-
isa ei anna lapsele üldse raha, mille eest ma teda toidan
naine ainult vingub, et saab vähe raha, ma olen end paljaks maksnud.

tekitavad külmavärinaid.

Ma pole mitte kunagi elus üksinda elanud, võib olla just sellepärast mulle väga meeldib üksi. Lapsena ma nautisin, kui mind jäeti üksi koju. Ühikas oli super, kui toakaaslased läksid nädalavahetuseks minema. Hiljem rõõmustasin, kui laps ja mees minuta reisile või kuhugi läksid.

Kui mul on saanud kõrini, olen end alati lohutanud: mehed surevad varem või võtavad uue naise. Ära praegu vingu, naudi mis on, sest sa jõuad veel pool elu üksi olla.

Aga selle peo järgselt hakkasin mõtlema, et äkki mul pole õigus. Üks asi on, kui sa saad olla üksi, aga kui sa pead olema üksi?
Ma täna vastan, et ma ei tahaks uusi suhteid.  Aga kui sa oled pettunud, hüljatud, vihane, kurb... äkki siis sa üritad tõestada, et tegelikult tahab ju ka keegi mind, Ning sa ei suudagi üksindust nautida, vaid sukeldud jälle suhetesse..

Ma ei teagi, miks ma seda postitust kirjutan.

Mind pani see mõtlema, et nagu kõikide asjadega. Sa võid planeerida ja arvata ja mõelda. Aga sa ei tea, kuidas on tegelikult, kui see on käes. Ja on nii palju asju ning sündmusi, mis ei sõltu sinust.
Sa võid planeerida pikka toredat vanaduspõlve, aga siis su kaaslane armub.
Sa võid unistada, et lapsed on suured ja nüüd on rahu ja rõõm. Ja siis tekib mingi kärgpere ja uued segavad kohustused.

Ja järeldus ikka see, mis ongi. Naudi praegu niipalju kui saad. Sest nurga taga võib olla elu muutev sündmus.

8 kommentaari :

  1. Mina olen ka see, kes vajab periooditi üksiolemist, nii et saan Su mõttekäikudest hästi aru. Pärast lahutust oligi mu meelest see suurim boonus.
    Eks see lasteteema on erinev, aga ma usun, et nii mõnigi kord on võimalik see pöörata hoopis selles suunas, et lapsed lahutusest võidavad. Esmane valu ja segadus loomulikult on, aga see on lühiajaline, edasi saab ainult paremaks minna.
    /hoolimata sellest, et eelnevast võib vastupidine mulje jääda, olen ma siiski abielu-usku :)/

    VastaKustuta
  2. Minu laigid siia alla!!!
    Noogutasin KOGU AEG ;-)

    VastaKustuta
  3. Eks nii ongi, et siin Elus pole midagi garanteeritud. Oskus olla siin ja praegu, mitte selg ees tulevikku jalutades.

    Oskus teha enda jaoks õigeid otsuseid õigel ajal on nagu Nobeli preemia võitmine.

    VastaKustuta
  4. Mingil määral võin ma sellele üksinduseküsimusele vastata - väga mugav on ilma kaaslaseta, kui ära harjud. Visiitsuhe on super!
    Teisest küljest pole mul ka reaalset kogemust - noorem laps on alles liiga väike. Niiet ma tegelikult ei tea.

    VastaKustuta
  5. Mingil hetkel olin mõelnud selle peale, et mingil hetkel kipuvad mehed oma endaealised naised 18-aastaste vastu välja vahetama. Paraku ei olnud ma valmis, et see minuga 26-aastaselt juhtub...
    šokk ja valu olid suured aga kui jamad lõpuks klaariks puhusid siis selgus, et üksi elada on hea. Praegu pereinimesena ei kõla see küll hästi aga ma täitsa igatsen neid aastaid omaette.

    VastaKustuta
  6. ma olin sel suvel vist elus esimest korda mitu nädalat päris üksinda kodus - laps oli isa juures, mul polnud mingit vajadust kodust välja minna ja inimesi näha. no nädalalõpus ikka käisin sõpradega kokku saamas. ja nii oli vist umbes 3 nädalat. Väga eriline tunne. kunagi elus pole nii olnud, lapsena ei saa ju kunagi üksinda olla, täiskasvanuna on perekond ja kohustus tööl käia. alati on inimesed ümber.

    aga väga hea postitus. meie läksime mehega lahku, kuna me tahtsime lahku minna, kummalgi polnud kedagi uut. aga ma arvan, et kui su kallim jätab su kellegi teise pärast maha, siis sellise inimesega kooselu on kindlasti halvem kui elada üksinda ja kõik need lahkuminekuga paratamatult kaasnevad jamad ja valud. inimesed kipuvad täiesti põhjuseta kartma muudatusi ja üksindaolekut. tegelikult on üksinda või koos lapsega sama hea elada kui hea partneriga koos, alguses peab harjutama. aga halva partneriga koos elamine on tervisele kahjulik.

    VastaKustuta
  7. Elasin hiljuti üle lahkumineku, või täpsemalt mahajätmise. Kuigi ma sisendasin endale, et olen ikka sama vinge naine, kui enne, siiski lõi see mu enesekindlusse paraja mõra. Tundsin ennast nagu defektiga kaup, mis tuli poes ümber vahetada. Mõne aja pärast aga mõistsin, et meie kooselu karilejooksmise põhjus polnud minus, vaid temas.

    Esialgu olid meie omavahelised suhted valuliselt teravad, aga ka see muutus. Nüüd räägin eksiga nagu vana tuttavaga, ja sõbrad pole pidanud pooli valima. Aga paratamatult on kujunenud nii, et tema ei suhtle enam minu sõprade-sugulastega, ja vastupidi. Siiski küsime aeg-ajalt teineteise käest, kuidas teie poole tuttvatel elu läheb. Üks paar, kus naine oli minu sõbranna ja mees tema sõber, tundis muret, et kas ma panen pahaks, kui nad lähevad talle külla. Rahustasin maha, et minul pole selle vastu küll vähimatki.

    Kui lastelaste sünnipäevadel kohtume, teeb mulle ikkagi haiget see, et meie pere on lõhutud. Ja kuigi väidame lapselastele, et neil on endiselt olemas nii vanaema kui -isa, siis miski pole enam endine.

    VastaKustuta
  8. Millegipärast on see "naistevahetus" ikka veel ühemõõtmeline
    nii meedias kui ka muidu mõistlike naiste hingepuistamistes...
    Ikka on naine süüdi, ehkki alati on vähemalt kaks osapoolt.

    Kaks osapoolt on ka väga haruldane põhjus äkki lahkuminekuks,
    sest tavaliselt on selleks ajaks juba trobikond kolmandaid,
    ja ka neljandaid osapooli, kes kõik häälitsevad enda huvides :D

    Kuna kombeks on ka enda kogemus antud teemal avameelselt avaldada,
    siis meie kooselu lõppes pärast 24.aastase lapse krishna avastamist.
    Meie korterist tehti krishna tempel ja minul ei olnud kohta enam seal.

    Ema, minu naine, kellega muuhulgas oli ka seks hea, pandi valiku ette.
    Tegelikult laps pani ultimaatumi, mina või... loomulikult ema valib lapse.
    See, ja kõik need tegelikud lahkumineku põhjusd, on väga väga erinevad.

    Mune ei ole mõtekas hoida ühtedes trussikutes.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!