Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 27. oktoober 2016

Õpetajate raskest elust

Lennukis istus mu kõrval üks õpetaja.
Kes terve lennu parandas õpilaste töid.
Ma ei tea, kas lapsed olid lollid või õpetaja liig nõudlik, aga mees vangutas pidevalt masendunult pead, punane pliiats muudkui käis- tööd olid punasekirjud.  Paljudele kirjutas veel pika jutu töö alla ka.
Päris paks pakk oli.

Vaatasin, ja mõtlesin, et  hea et ma pole õpetaja.  Sest mina küll ei viitsiks niimoodi vabal ajal tööd teha.

Ma laseksin lastel ise neid töid parandada. Kirjandiga oleks vast keerulisem, aga kõige muuga on see ju võimalik. Distsipliini mõttes võib siis ju mõned tööd võtta järelkontrolliks.
Ma mäletan kooliajast, et eksamiteks andis parima tulemuse just see, kui ise tegid endale kontrolli või õpetasid teisi.

Ja miks neid töid peab üldse individuaalselt tegema? Võib ju teha nn mälumänguna, võistkondadena. Ühte gruppi saab kokku panna sarnase tasemega tüübid.  Ja hinne tulebki kollektiivne.

Ning õpetajal poole lihtsam.

9 kommentaari :

  1. Minu lapse õpetaja kirjutab kõigi 24 lapse vihikusse terve lehe sõnu, mida siis laps peab kodus järele kirjutama. Töövihikus on sarnased ülesanded, aga ju siis neist ei piisa. Ma ei tea, ma ei suudaks, aga tema teeb ja veel ideaalse käekirjaga. Ju meeldib lihtsalt.

    VastaKustuta
  2. Eksamid on individuaalsed, sellepärast ka kontrolltööd. Seni kui lõpueksamite süsteem on nagu on, jäävad õpetajad kontrolltöid parandama.

    VastaKustuta
  3. Kui on ülesanne, kus millegi kohta põhjendatud arvamust avaldada tuleb, siis iga kell parandan töö ise, pean tema mõttest aru saama ning heaks kiitma või puudustele tähelepanu juhtima. Kontrolltööd olen ise koostanud, nende parandamine käib juba kinnisilmi (ajalugu siis). Muusikaga on veelgi lihtsam.

    VastaKustuta
  4. Tagasisidet andvad õpetajad on kulda väärt!

    Grupihinded on nõmedad. Tunnistuse saab ju laps individuaalse! Pole seal kusagile märgitud, et tegemist ei ole tema oskuste ja teadmiste hindamisega, vaid hoopis mingi grupihindega.

    VastaKustuta
  5. Paljudel õpetajatel ongi selline komme, parandada oma õpilate töid teiste nähes ja igas võimalikus kohas. Ja tehes seda siis pea vangutamise ja pideva ohkimise saatel. See ei tähenda, et õpetajal on nii palju tööd, et ta peab need kontrolltööd kõikidele nähtavasse kohta kaasa võtma ja igal tunnist vabal hetkel töid parandama. Veidraks muutunud õpetajad vist teevad nii. Hindeid peaks panema ikka indiv soorituste eest, aga ei tasu siis eriti palju ja tihti hindeid panna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olen üks neist õpetajatest, kes ka nt pikemate rongi-ja bussisõitude ajal töid parandab. Esiteks saab niiviisi aega hästi ära kasutada ja teiseks on mul eesti keele ja kirjanduse õpetajana tõesti alati pakk töid ootamas. Hea meelega teeksin vähem töid ja paneks vähem hindeid, aga seni, kuni meil on selline riigieksamisüsteem, jään praeguse variandi juurde. Pealegi - kui ma sõidu ajal jõuan osa tööd ära teha, jääb pärast rohkem aega lähedastele.

      Kustuta
  6. Normaalses koolis ei pea õpetaja viibima koolimajas kella kaheksast neljani või mis see ametlik üldtööaeg on. Eriti normaalsel juhul on õpetajal veel mõni päev nädalas tunnivaba kah ja keegi teda sel päeval koolimajast taga ei nõua. Nii et tööde parandamiseks võib õpetaja valida ise täpselt selle aja, mis talle sobib. Lennukisse ma kontrolltöid kaasa ei viitsiks vedada, äkki kaob mõni veel ära, aga mul on kolleeg, kes sõidab igal nädalal 4+4 tundi bussiga, sest külastusabielu ja maakoht ja ... Tema loeb bussis hästi palju, äkki parandab töid ka, niisama-istumise aeg ju!

    Meil oli üleeile koolitus õpiraskustega laste õpetamisest. Üks vanem kolleeg (mitte see reisija) tõi pärast näite, et tema noorusajal pidid kõik lapsed ka väljaspool matemaatika tundi teadma, kui palju on null koma viis sentimeetrit ja muul moel tohtis seda näidata ainult abikooli lastele. Nüüd ei suutvat kaks kolmandikku tava-põhikoolilastest silma järgi määrata ega saavat üldse arugi, misasi see sentimeeter on ... Wikipedia ütleb juba ka, et arenenud riikides Flynni efekt enam ei toimi, lausa vastupidi. Kurb.

    VastaKustuta
  7. Eksole, aga mis on hindamise eesmärk. Anda tagasisidet, et õpitu on omandatud.
    selleks on eksamid ja lõpu/tasemetööd.
    aga miks peab jooksvalt hindama (individuaalselt)? Eesmärk on, et laps saaks asja selgeks. Ja seda, kas ta sai või mitte, saab ta ka siis, kui hinde paneb ta ise või ta pinginaaber või ei pandagi hinnet, on hoopis võistlus.

    Ma tegelikult saan aru, et lapsed on erinevad ja mõnele on lihtsalt vaja raame, piire, piitsa.
    Minusugune õpilane oleks vabalt saavutanud tulemused ka enesedistsipliini abil.
    Tubli Tüdruk :)

    VastaKustuta
  8. Nüüd vist on päevakorras kujundav hindamine, kus ei piisa vigade allajoonimisest ja numbrilisest hinnangust, vaid õpetaja peab õpilasele andma tagasisidet, mida ta juba oskab ja kus on veel puudujääke.

    Näited Perekoolist:

    "Kontrolltöö 85%. Oskad kahekohalisi arve liita ja lahutada ning lahendada mitmetehtelist tekstülesannet (eksid vormistamise osas, õnneks on vastused õiged). Harjutama pead tähe arvväärtuse leidmist (3 viga)."

    "Komade panekuga said suurepäraselt hakkama! Kahjuks unustasid ära eelmise reegli, mida õppisime. Tuleta meelde, mis reegel see oli, ja püüa selle järgi oma etteütluses vead üles leida!"

    "Sa loed takerdumata ja ilmekalt, aga vahel kiirustad liialt ega loe sõnalõppe õigesti."

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!