Nostalgianeljapäev: sport ja pilates

Mul on spordiga keerulised suhted.
Ajal, kui ma koolis käisin, oli kehaline kasvatus konkreetne: VTK normid tulid ära täita.
Meie kool oli spordirajatistega kuninglikult varustatud: oli võimla, peeglisaal, kilehall, staadion ja uisutamiseks sobiv tiik ning võsastunud ääremaa, kus murdmaal joosta või lähivallani suusatada.

Täna, tagantjärele, saan ma aru, kui inimlik õpetaja mul tegelikult oli. Ta sai aru, et ka püssiga ähvardades ei suuda ma hüpata kõrgust ning sõltumata tehnikast kukub pall või granaat ikkagi vaid mu jalge ette maha. Aga samas hüppasin ma mängleva kergusega kaugust, olin tubli sprinter ja klassi parim akrobaatikas ning toona moodi tulnud aeroobikas.
Ja nii oli mul kehaline neli- viis. Aga ei saa öelda, et ma oleks seda tundi armastanud.
Ma olen lõhnafriik. Ja kõik see higi, tolm.. iuu...
Hüperkiired riietevahetused. Amortiseerunud duširuumid.
Kumedad helid. Kisamine ja pallimängudega kaasnev füüsiline vägivald.
Staatiline elekter- iga pall, mööduv klassikaaslane ja tolmune võimlemismatt andis mulle särtsu.
Keskkooli lõpetas kehalise kasvatuse eksam.
Tõotasin, et see on viimane kord mu elus, kui keegi sunnib mind aja peale jooksma.
Pisut pidin oma tõotust murdma: ka ülikoolis oli kehaline. See seisnes minu suureks õnneks Mustamäe mändide vahel orienteerumises. Ja see mulle väga meeldis.


See polnud mu ainus füüsiline koormus. Nagu kõik tolleaegsed lapsed, mängisime õues luurekaid ja tagaajamisi. Sõitsime rattaga. suusatasime, uisutasime. Suvel ujusime. Ma olen käinud sõudmise ja võrkpallitrennis ja kogu kooliaja tegelenud tantsimisega. Peotants, karaktertants, rahvatants.
Seega marssisin ma 2-5 korda nädalas, sest ega ma ju ainult trennis käinud, 2,2 kilomeetrit linna ja tagasi. Ma ei suuda vastata küsimusele, miks ma ei sõitnud linnaliini bussiga. Nii ei olnud toona lihtsalt kombeks.

Jõudsin rampväsinuna koju, Õnneks oli ülikooli spordihoone ja ühika vahel pisut lühem distants.
Kuid, kui ma mõtlen oma kooliajale, siis esimene märksõna, mis sellega seostub, on väsimus.
Väsimus.
Praegu ebainimlikuna tunduv enesedistsipliin ja mehine kokkuvõtmine, et sundida end sööma, asju kotist välja tõstma, riideid vahetama ja voodit tegema.
Ja õppima pidi ju ka.

Erinevalt koolitundidest ma siiski nautisin seda. Vabadust ja rõõmu tantsust. Lahedat seltskonda ja pidusid. Ning eelkõige esinemisi.  See kõik oli väsimust väärt.
Aga ikkagi ei saa ma aru inimestest, kes väidavad, et trenn annab neile energiat.

Ma arvan, et mulle on antud lihtsalt väga madal energiatase.
Kui sain lapse, tõotasin, Et kõik.
Ma lõpetan sportimise. Minu panus maailmale ja iseendale on antud ja eluks norm täidetud.

Aga kui inimene mõtleb, siis jumalad naeravad.

Läks nii, et selg jäi haigeks. Ikka kõvasti. Ma ei saanud hommikul voodist välja ega ostukärust asju lindile tõstetud.
Keegi soovitas pilatest.

Nagu sada eestlast enne mind olin esimeses trennis hämmingus- vabandage, ma ei saa isegi higiseks.
Sest tõeline sport.
See on higistamine, valusad lihased.
Iga liigutus peab olema lõpetatud ning iga väljasirutatud käsi või jalg kandma pinget.
On normaalne et pistab,
On normaalne, et kurgus on vere maitse.
On normaalne, et pead pingutama, pisut end ületama ja koledasti ära väsima.

Ma tean, et pilates pole jäik norm, vaid iga treener tõlgendab seda pisut erinevalt. Ilmselgelt mul treeneriga vedas.
Kuula oma keha!
Põhimõte, mida ma lausa jumaldan. Tõsi, aeg- ajalt on mul tõeline dilemma, kas mu keha on ikka piisavalt nutikas, või on see hoopis mugavus ja laiskus, mis seal "keha nimel" kõneleb...:)
Kas see harjutus sobib sinu tüübile?
Tuleb välja, et mõnele sobib käsi nii ja teisele hoopis naa. Uskumatu. On olemas koolkond, mis tõemeeli arvab, et kõik inimesed ei pea "viiele" hüppama-ujuma-jooksma.
Ära siruta varvast.
Kõige raskemini täidetav, kui sind on kogu elu sunnitud just vastupidist tegema.
Hinga. Hinga.
See on ilmselt pilatese kõige ägedam nipp, et sisse ja väljahingamine on muudetud nö vastupidiseks. Suur osa harjutusi tuleb teha välja hingates, mistõttu sa välistad hinge kinni hoidmise ja lihaste pinge.

Kui õigesti teed, oled tunni lõpus higine ja väsinud.
Mul on endiselt probleeme, et motiveerida end pimedal sügisõhtul minema spetsiifilise aroomiga treeningsaali, aga ma üritan.
Vähemalt koduski neid harjutusi teha.
Ja seljavalust sain ma ka lahti.