neljapäev, 16. oktoober 2014

Rohkem naeru

Kutsuti esinema, palvega, et räägiksin oma töös ette tulnud naljakatest juhtumitest.
Ja jäin päris nõutuks.
Mul on selline tõsine töö.
Ei saa öelda, et me üldse töö juures ei naera. Naerame ikka, aga need on üldjuhul mingi situatsioonikoomika, mis hetke pärast ununeb või siis nö mitteformaalne. Mitte tööga, vaid kellegi eraeluga seotud juhtum.

Naljakad juhtumid tekivad reeglina ju seeläbi, et on mingi jama või äpardus ja siis hiljem vaadates üritad seda edasi anda läbi huumoriprisma.
Jamasid ja äpardusi juhtub tööl küll ja veel. Aga mingil veidral kombel, kui eraeluliste jamade naljaks rääkimine ei tekita mingeid probleeme, siis tööalaste  puhul jään ma ikka väga hätta. Ning hea toon eeldab ka, et avalikul esinemisel naeran ma ikka enda, mitte teiste üle.


Noh, ma pole just ise ka teab mis päikesekiir. Aga oma kolleegide kõrval tunnen end aeg-ajalt nagu Ah!.
Stiilinäide: meil on kombeks, et igal koosolekul teeb müügijuht kokkuvõtte ka eelmise perioodi müügist. Tavaliselt loeb ta surnumatja näoga ette, kuidas eelmise perioodiga võrreldes on tulemused kehvemad nullkomanull protsenti jne.
Koosolek.
Ei, mul ei ole seekord midagi rääkida, tõrjub müügijuht. No aga, kuidas siiski on läinud, tahab juht teada.  Müügijuht ohkab südamest ja raskelt ning annab teada, et eelmise perioodiga võrreldes on olnud KASV 15%.
Vaikus.
Meeskond seedib vaikides olukorda.
Juhataja liigub edasi järgmise teema juurde.
Pole ju midagi kommenteerida:)

Aga ma ei tahaks niivõrd süüdistada oma kolleege. Kuigi. Mõnikord võiks siiski kasvõi 5 minutit rõõmus olla?
Üheks põhjuseks pean hoopis seda, et me oleme tööalaselt nii ära koolitatud ja välja õpetatud. Igale probleemile on ju olemas lahendus.
Kui  alluvad või koostööpartnerid vedasid alt: järelikult oli kommunikatsioon halb. Tuleb paremini ja teistmoodi suhelda.
Kui asjad kasvavad üle pea, on olemas väga head ajaplaneerimisnipid. Kui tundub, et oled jõudnud ummikusse ja häid ideid enam pole: avad raamatu või kasutad teatud loovustehnikaid jne.
Ehk siis kõigis tööalastes jamades oled ju ise süüdi.
Ning kui oled süüdi, kus on siis see nali.

Isiklikus elus, vähemalt mina, küll igale küsimusele ja probleemile vastust ei tea. See jätab rohkem mänguruumi ja eksimisvõimalusi. Ning võimaluse, et sa ei olnudki süüdi. Vaid lihtsalt juhtus. Nii läks. Mõnikord lihtsalt on nii. Või siis veelgi meeldivam variant- hoopis keegi teine oli süüdi ja tegi midagi valesti...:)
Ning see süükoorma puudumine annab võimaluse elu üle naerda.

Peale ettekannet tuli mu juurde neli inimest. Tänasid, ja väitsid, et on lausa kadedad, kui huvitav töö mul on.
Vot siis.


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!