Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 24. oktoober 2014

Ise

Meist saab see, kelleks meid nimetatakse.
Ema tavatses mulle pidevalt toonitada, et ma pole õpetatav. Olen isepäine, ei kuula mida targemad inimesed räägivad ja teen kõiki asju omapäi.
Mida vanemaks ma saan, seda raskem on mul taluda kontrolli ja käsutamist. Nii enda, kui ka teiste suhtes.
Kui tahate mind piinata, pange mind vangi või saatke sõjaväkke.

Olen nüüd spetsiaalselt vaadanud ja jälginud ning saan aru, et tegelikult see on normaalne, kui ülemus ütleb vahel: ei vaidle enam. Nii jääb.

Aga ma lihtsalt ei saa.
Esiteks ei esinda ma ju ainult oma firmat vaid ka iseennast. Ja ma ei pea heaks tooniks igal nurgal kuulutada, tegelikult on mu boss loll.
Ma tunnen ennast süüdi, et ei suutnud piisavalt argumenteerida ja veenda.
Kuid kõige hullem on teadmine, et mind ei peeta võrdseks ja vääriliseks. Vääriliseks saamaks selgitusi ning energiat.

Ma ei ole mingi anarhist. Ma allun meelsasti reeglitele, mis on mõistlikud ja põhjendatud. Ma nõustun kontrolliga, kui ma pole pädev.
Loomulikult on vaidlusi, mille tulemusega ma ei nõustu ning seisukohti, mille suhtes jään eriarvamusele. Kuid see on  arusaadav ja ma tajun selle taga austust ning lugupidamist.
Aga emotsionaalsed käsud, mis põhinevad " mulle lihtsalt meeldib/ ei meeldi nii". Või et " nii on alati olnud ja nii ongi".
See on solvav.

Ma tõsiselt üritan, aga ma ei tea, kuidas sellest punktist edasi minna. Loomulikult on mu käitumine lapsik  ja näitab mu sisemist ebakindlust.
Aga ikkagi. Kuidas kasvatada endas kuulekust ja pimedat allumist, ilma, et kaotaksin seejuures iseenda.

4 kommentaari :

  1. Selle teemaga seoses tulebki mulle kohe pähe see naiste sõjaväekohustuse teema. Mind ei hirmuta mingi füüsiline värk, vaid just see allumise osa. Ma ei suudaks. Ma vingerdaks ükskõik mis vahenditega sõjaväest ära. Just see on teema, mille pärast ma ei suuda olla kohustusliku sõjaväeteenistuse poolt (ka meestele). Patriotismiga pole siin mingit pistmist.
    Ma ei usu, et seda isiksuseomadust muuta saab. See on geneetiline. Ja ma arvan ka, et sellest on rohkem kasu kui kahju.

    VastaKustuta
  2. Kõigepealt loe läbi Kamalašila raamat ja siis vaata, mida edasi teed.
    http://cc-ok.blogspot.com/2014/10/vabaneda-igasugusest-iseenda-poolt.html

    VastaKustuta
  3. Ma tulen põhjendamatu aga seejuures allumist vajava käsutamisega paremini toime, kui ma oma empaatiamootori tööle saan. Ma tõlgin tema 'sest nii on, sest mina ütlen ja sina pead kuulama' mingiks ebakindlaks ebalevaks lauseks. Näiteks: 'mu intuitsoon/kogemus/siseinfo ütleb, et see on hea plaan, ma ei oska seda praegu põhjendada, lihtsalt usalda mind'

    Lapsele vahel ütlen, et ma ei tea, miks ma midagi nõuan või käsen ja võin talle hiljem vastata, kui ma olen saanud järele mõelda. Sest nii on.

    VastaKustuta
  4. Tuleb teha oma firma, siis ei ole nõmedaid ülemusi, on ainult saamatud töötajad. Üksi töötamine on ka päris hea mõte, pääseb käsutäitmisest ja naiste klatšist.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!