kolmapäev, 9. juuli 2014

Olen ma ikka olemas?

Järjest on juhtunud täiesti müstiline asi.
Olin ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ehk siis suur osa inimestest olid omavahel võõrad. 
Ma olen üldiselt päris hea kontaktilooja. Ja sellel üritusel tundub mulle, et ma paistan läbi. Näiteks. Kohvilaud. Inimesed seisavad ringis ümber laua. Minu paremal käel olev pöördub oma parempoolse poole. Minu vasakpoolne naaber pöördub vasakpoolse poole. 
Olen hämmingus ja üritan teha ette reipa ja rõõmsa näo. 
Aga saalis toimub täpselt sama. 
Ma olen nähtamatu. Ei vasta keegi mu teretusele, ega naeratusele.
No olgu, juhtub. Oli lihtsalt selline päev....

Edasi kutsutakse mind paaripäevase vahega esinema. 
No ehk pole mu ettekanded just geniaalsed pärlid, ega tekita revolutsiooni. Aga midagi öelda mul siiski on ja kui juba kutsuti, ju peeti vajalikuks. 
Mõlemast üritusest tehakse kokkuvõtted. 
Loen neid ja ei usu oma silmi. 
Minust pole mitte ridagi. 

Loomulikult on see solvav, aga tegelikult ka absurdselt naljakas.
Ja hüsteeriliselt õudne.
See pole lihtsalt võimalik.
Öelge mulle, palun. Kas ma ikka olen päriselt olemas, või kujutan ma oma elu ette? 
Kas ma olen hulluks läinud ja näen kõike toimuvat unes??

8 kommentaari :

  1. Kuigi ma autorit isiklikult ei tunne, oleks saatuse iroonia, kui see sissekanne jääks kommentaarideta....

    VastaKustuta
  2. Su blogi on küll vähemalt minu reaalsuses kah olemas, mitte ainult su enda omas.

    VastaKustuta
  3. Kas sa ei saaks mõnelt seal kohal olnud tuttavalt üle küsida - oled sa nüüd päriselt olemas või ainult mängult?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nad väidavad, et olen:)
      aga on ju variant B, et ma näen kõike unes või olen mõne tõsieluseriaali tegelane ja kõik peavadki mulle kinnitama, et on küll päriselt...:)

      Kustuta
    2. Mu üks poegadest käis kunagi sama murega psühholoogi juures: ta mingil põhjusel hakkas samuti kahtlustama, et tegelikult polegi mitte midagi olemas. Ja et sel juhul pole elul mingit mõtet.
      See oli päris keeruline aeg.

      Kustuta
  4. Tegemist oli väga maskuliinsete üritustega?

    VastaKustuta
  5. Võibolla oli asi meigis või riietuses. Ma ise olen järjepidevalt tähele pannud, et kui ma ise olen liiga vähe maganud ja seetõttu uimasem, siis tunnevad inimesed minu vastu ka vähem huvi. Kui ma ise olen vormist ära ja uimane, siis on mu mitte-verbaalne suhtlus, miimika, pilgud, see osa, mis toimub ENNE esmast verbaalset kõnetamist, tuimemad ja inimesed tabavad selle väga kiirelt alateadlikult ära. Võimalik, et Teil oli enne konverentsi pikk reis, nägite vaeva ettekandeks ette-valmistamisega, konverentsi suhtes skeptiliselt suhtudes olite ehk ise vaikimisi hoiakuga, et lohistate ennast kohale ja vaatate, mis toimub. Sellisel juhul on ju mõistetav, et Te ei ole just see, kelle poole särades, TOLLEL HETKEL, jookstakse ja inimesed, kes Teid veel ei tunne ka, igaks juhuks väldivad "kurja ja tülpinud" näoga tegelase kõnetamist.

    Ühesõnaga, rahu, ainult rahu. Pole Teil häda midagi. Vaja on vaid endale teadvustada, et on päevi, mil ise ollaksegi viletsamas vormis teistega suhtlemisel, erinevatel põhjustel, ning inimesed ümberringi tunnetavad selle alateadlikult ära. Võib ka nii öelda, et tol hetkel, tollel konverentsil, Te kitsas kontekstis olitegi nähtamatu, nähtav, aga eemalepeletav.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!