kolmapäev, 30. juuli 2014

Kuidas kirjutada memuaare

Teate ju seda mängu: kui saaksid tänaste kogemuste ja teadmistega minna ajas 10 aastat tagasi, mida teeksid teisiti.
Mul on hingel ainult üks asi. Ma oleksin tahtnud oma äia käest uurida tema lapsepõlve ja vanemate kohta. Arhiivimaterjalide põhjal juhtus nii mõndagi. Ja täna jäävadki need kahtlused vaid küsimusteks, sest vastajaid enam pole.

Ma muidugi ei tea, kas ta oleks mulle vastuseid andnud. Sest on üllatavalt palju inimesi, kes ei taha mäletada.
Üks sellistest on minu ema: Ah mis nüüd mina...., me olime nii vaesed, mitte midagi ei juhtunud jne jne. Kusjuures, mu vanaema ja vanaisa olid väga toredad inimesed.  Aga inimene ei taha ja mis siis ikka.


Mu isapoolne suguvõsa on pisut teistmoodi. Kui hakkasin tegelema geni-projektiga, sai minust vaikimisi suguvõsa arhivaar. Mulle saadeti paremalt ja vasakult käsikirjas memuaare. Tavaliselt koos palvega: internetis mitte avaldada.
Loomulikult ma austan inimeste palveid, kuigi, ma ei saa tõepoolest aru. Miks.
Kahjuks pole seal ülestunnistusi sohilaste või armukeste kohta. Pole kaarti peidetud varanduseni. Pole ka pihtimusi kriminaalsest või poliitilisest karjäärist. Tavalised olmelood. Mis, kuna ma ei avaldaks neid iialgi Jaan Jaani poeg Jaani nime all, vaid räägiks ainult Jaanist, võiksid juhtuda kellega iganes...

Millega jõuan ma taas väga vana küsimuseni. Kellele kuuluvad minu mälestused. Minu mälestused oma emast-isast- vanavanematest- tädidest-onudest. Kas need on minu mälestused ja mul on õigus avaldada neid nagu soovin? Või kuuluvad need mälestused kogu suguvõsale ja  lahkunud esivanemate lugudele vajan ma ka teiste järglaste nõusolekut?
Lisaks privaatsusele ja autoriõigusele lisandub veel üks huvitav nüanss - mälestuste tõelevastavus. Ma olen oma isaga korduvalt vaielnud, kuna arhiividokumendid ja tema mälestused räägivad teineteisele risti vastu. Ja siis käega löönud.  Dokument on dokument.  Lood on aga lood ja müüdid ja kuulujutud ja arvamused.

Mulle tundub, et ma pole vist kunagi lugenud väga head autobiograafiat.
Ka mu oma " nostalgineljapäevad" on teistsugused, kui tavapostitused. Hiljuti lugesin kahe väga teeneka ajakirjaniku memuaare. Meeletult hea materjal kurvastavalt kehvalt kirja panduna. Mingil põhjusel muutuvad mälestused kuidagi nurgelisteks. Sest nad kirjeldavad peamiselt tegevusi ja emotsioonid ning tunded on üldjuhul kõrvale jäetud?
Mul pole piisavalt haritust, et seda fenomeni täpsemalt analüüsida. Aga millegipärast on " täna ja eile juhtus mul nii" loetavam, kui " ükskord, kui ma veel väike olin". Miks see nii on?

Nii ehk naa. Autori poolt esitatu on siiski ehedam. Täna on mul õnnestunud paar ärksamat panna nö blogima. Näis, kaua nad jaksavad.
(Vahemärkusena: eaka kirjutaja jaoks on blogger lihtsam. Nii sisselogimine kui ka küljendus on loogilisem. Statistika on täpsem. Wordpressi eelis on privaatsuse võimalus ning ka meedia lisamine on võimalusterohkem).

Üks võimalus on mälestuste lindistamine. Aga, kui inimene teab, et tema juttu salvestatakse, hakkab ta paratamatult natuke "esinema". Ning lindilt maha kirjutades oled taas paratamatult küsimuse ees: kui palju säilitada originaali. Kokutamised, venitamised, kordused... kas need peaks jääma või mitte. Täna on mul originaalhelifailid alles, aga elu on näidanud, et 10 aasta pärast võivad need programmid-failid olla mitte avatavad.

Ja just nendel põhjustel tahaks ma just nimelt panna kõik need mälestused internetti. Enne kui kohad ja paigad ja inimesed kaovad. Rohtu kasvavad.
(Või natuke parema versioonina, täiesti uuteks on saanud. Märgistatud "Sissesõit keelatud. Eratee". märkidega.)

Ma tahaks need käsikirjad  ümber jutustada, panna näiteks kõrvale ka originaalteksti ja käekirjanäidise. Ma tahaks neid miksida enne ja pärast piltidega.  Ma tahaks kõrvutada erinevate inimeste mälestusi ühest ja samast sündmusest.
Minu meelest on nii äge, et mul on inimeste, kelle sünniaeg algab arvuga 18, mälestusi ja lugusid tollasest olmest, kirjeldusi kaasaegsetest.
Ma tean, et ma olen üsna üksi selle arvamusega. Ja see on teine põhjus, miks ma tahaks seda kõike internetti panna: ehk on siiski maailmas veel mõni inimene, kelle jaoks on see vajalik ja äge.


2 kommentaari :

  1. Ma püüdsin oma ema ja isa mälestusi kirja panna ja väga raske oli. Selgub, et mõned asjad teevad isegi aastakümneid hiljem haiget. Muidu üsna jutukas ema muutus napisõnaliseks - pole sellest midagi rääkida. Ära mingil juhul sellest kellelegi räägi või internetti pane.
    Samamoodi mõtlesin - miks? need on ju ajastu ja ühe põlvkonna lood, ehedad ja valusad, suure üldistusjõuga. Minu arvates võiksid küll vähemalt minu lapsed teada, mis kunagi on olnud ja millised inimesed on olnud nende vanavanavanavanemad.

    VastaKustuta
  2. Minu blogis on fenomen, Tundmatud mälestused, lood ühest külast ja selle elanikest. Dešifreerisin, trükkisin oma blogisse minu kätte sattunud võhivõõra inimese kirjapandud mälestused lubadusega, et lõpetan nende avaldamise kui tundmatu autori järeltulijad selle avastavad ja keelustavad. Nii juhtuski ja oma lubaduse täitsin. Avaldamata käsikirja lõpp on nüüd kusagil sahtlipõhjas. Saadud tagasisideme põhjal aga tean, et paljud inimesed, kes otsingumootoritega juhuslikult on leidnud neis lugudes killukesi oma eelkäijatest ei ole sugugi pahased. Vaatamata sellele, et nende ammu teispoolsuses olevaid pole neis mälestustes mõnikord kõige paremast küljest iseloomustatud. Vastupidi, küsitakse, kas äkki on mul ikkagi võimalus avaldada ka ülejäänu. Paraku on minu vastus eitav. Kahju, et need mälestused lahkuvad koos minuga.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!