Naiste võim

Ma vahel küsin endalt hämmingus, et kuidas ikkagi kujunevad inimeste väärtushinnangud.
Eestis peaks teoreetiliselt olema naiste võrdõiguslikkusega kõik korras.
Teoreetiliselt.

Moodsate tõlgenduste põhjal ma ei tea, kui palju võib uskuda muinas-keskajalugu, aga minu kooliaegsete teadmiste põhjal olid eeleestlannad kõvad mutid.
Varem, kui paljudes teistes Euroopa riikides, õppisid Eesti naised lugema ja said valida.
Sõjad sundisid naise perepeaks ja otsustajaks.
NL okupatsioon kupatas naise palgatööle ja lubas seda teha nii maa all kui ka maa peal.
Tänane Eesti on Euroopas naiste tööhõives kenasti tipus.
Et siis teoorias oleme me ligi 200 aastat (kui mitte rohkem) saanud kogeda, et naised saavad mängeldes hakkama.


Ja ikkagi, ikka veel, keskmine eestlane seda ei usu. Ta näeb oma tubli ema, abikaasat, õpetajat, arsti, koolidirektori jne.
Ta eelistab hooldusküsimustes pigem naisi; kui vaja on tööle usinat ja kasinat, kes asjad ära teeb- siis pigem naine.
Aga valitsema ei usalda.

Naispoliitik ei tohi olla tüdruk, tädi, tibi. Kindlasti ei tohi olla meesnaine ja absoluutselt kindlasti väga ilus. Kõige seeditavam roll on ilmselt "Ema". Nagu tänases valitsuses Urve T. või siis kunagi Siiri.
Nagu ma rahaskandaalidest aru olen saanud, siis erakondadel raha peaks piisama. Huvitav, miks Eestis ei tehta nii nagu omal ajal Thatcheriga- stilistid ja nõustajad, kes õpetasid rääkima. Asjalikult, madala häälega, mõjusalt. Panid korralikult riidesse ja õpetasid väärikalt (mehelikult?!) esinema.

Mul on meeletult hea meel, et uues valitsuses on nii palju naisi.
Võimalik, et see on suur juhus. Võimalik, nagu kogu see kevadkoalitsiooni sünd, on see suur pragmaatiline arvestus.
Refil on hea, see aitab reitingut  tõsta ja ellu viia otsuseid, mida eelmine koalitsioonileping ei võimaldanud;
sotsidel on hea- vastavalt maailmavaatele, kas: saavad näidata oma valitsusvõimekust ja "ega aastaga ju midagi ära rikkuda ei jõua"/ saavad põruda
IRL on hea-saavad endale märtri rolli, võimaluse öelda; et oleksime teinud, aga ei lastud; võimaluse rahulikult kritiseerida.
ainul keskil polnud vist midagi võita. Ah ei, siiski- taas saab tulevastel valimistel kasutada kaarti "ref valetab alati ja vahetab partnereid nagu sokke".
Jälk.

Aga on nagu on.
Kas naised on osa mängust- "aastaga ei jõua midagi ära rikkuda ja aastaga on võimalik mark täis teha tegijatel, las lapsed seni mängivad" ?
Ma ei taha sellest isegi mõelda ja õiget vastust teada.

Keit on oma vitsad juba saanud. Urve jõudis uudisekünnise ületada enne ministriks saamist - tulevane õpikunäide ja doktoritöö teema, kuidas daami üks lause vallandab hävingu, mida ei suutnud mitte ühegi mehe aastatepikkune hävitustöö....
Helmenit on juba jõutud inetult tögada. Vaadates eile esinemas Annet, ennustan ka talle negatiivset meediaedu.

Naljakas on see, et õelust ja seksistliku suhtumist ei kajastu mitte niivõrd isegi kommentaarides, vaid ajakirjanike endi poolt loodud sisus ja pealkirjades. (Ma ei hakka näiteid tooma, kuna sellest on kirjutatud lausa doktoritöid.)
Kommentaarid pole muidugi rahvas ja võivad olla kallutatud.

Aga järjest rohkem tundub mulle, et põhjus miks naised ei pürgi tipp-poliitikasse pole ehk isegi mitte see, et neid ei valitaks. Vaid nad ei kandideeri, sest nad kardavad meediat.
Ses mõttes tegi Siim naistele teene. Ta tunnistas avalikult (oli siis see tegelik põhjus, mis ta oli), et ei jaksa taluda meedia negatiivset rünnakut. Nii Helmen kui ka Anne on tunnistanud, et " tööd ei karda, kardame meediat". Tänu Siimule ei saa seda taandada seksistlikuks omaduseks.

Ehk ma jõuan taas sinna, kuhu oma paljudes eelnevates postitustes. Kas turumajanduses on võimalik eetiline ajakirjandus?
Vist mitte.
Kui sa oled naine siis pead lihtsalt olema topelt tubli. Nii on ja jääb. aamen.

Minul on igal juhul hea meel ja ma soovin neile edu ning pikka karjääri.
Ka siis, kui poiste mängud saavad mängitud.