kolmapäev, 26. märts 2014

S.J. Watson Ei. Tohi. Magama. Jääda

Ilmselt siis, kui raamat ilmus ja pealkiri meediast läbi jooksis- jäi see mind kummitama. Ilma, et ma oleks teadnud, millest lugu räägib, sai sest mulle nagu mingi mantra: Ei Tohi Magama Jääda.
Kuna mind on karistatud küllusliku unevajadusega, oli seda enda korrale kutsumiseks hea kasutada.

Kui see raamat lõpuks mulle lugemiseks jõudis, selgus, et lisaks unele räägib see teisest, minu jaoks ülitähtsast: mälust.
Mul ei ole mälu.
Ma pakun, et 90% mu mälestustest on omandatud, mitte ma ei mäleta neid. Need on mu peas tänu fotodele, kellegi poolt räägitud lugudele, päevikule, blogile...
Ma kardan klassi- ja malevakokkutulekuid, kuna ma ei mäleta ühegi õpetaja nime ja seiklused, mis meil olevat olnud, kõlavad mulle alati uudisena. Ma oleks nagu käinud täiesti teises koolis ja teises klassis.
Ma tean peast vaid üht telefoninumbrit: oma mehe oma.
Ja kui poleks mu ustavat märkmiku, siis ei suudaks ma teha ühtki tööülesannet ja unustaksin kõik kokkulepped ja kohtumised.
Kui peaks juhtuma, et ma oleksin mõne kuriteo tunnistaja, siis oleksin täiesti kasutu. Ma ei suudaks mitte iialgi meelde tuletada, mida ma tegin näiteks 3. märtsil 2014 kell 12. Või mis oli seljas mu vestluspartneril, kellest lahkusin 5 minutit tagasi.
See kõlab õõvastavalt.

Aga tegelikult pole see skleroos, ega ajupuudulikus (või mine tea?:)) Selle nimi on keskendumine ja tähelepanu. Ehk siis mõlema puudumine.
Ja ma tean üllatavalt palju inimesi, kes räägivad täpselt sama.
Ehk siis. Paljud meist elavadki iga päev mäluta.

Kuidas oleks siis elada, kui sa unustaksid veel rohkem. Et iga päev algabki nullist.
Raamatu alguses tuli mulle meelde film "Mu pruudil on mälukas" (50 First Dates), kus sama teema on lahendatud komöödiavõtmes.

Pean tunnistama, et ma pole väga ammu nii põnevat raamatut lugenud. Kuigi juba üsna esimeses veerandis (nagu hiljem selgus) oskasin päris täpselt prognoosida lõpplahendust ja kuigi raamat oli täis minu jaoks küsimusi.
Näiteks: kui su elust puudub viimased 20 aastat, kas on võimalik tunniga taastada mobiili, tolmuimeja kasutamise ja söögivalmistamise oskust. Või kuidas ei saa inimesel siiber rääkida hommikust hommikusse sama lugu. Ma oleks ilmselt juba kolmandal päeval alustanud enese lõbustamist väljamõeldud lugudega. Jne.
Ja kui mulle öeldakse täna hommikul, et ma olen see ja see ja mul juhtus õnnetus ja ma ei mäleta mitte midagi, kas poleks siis loogiline ise alustada märkmete tegemist ja arsti poole pöörduda?
Aga ega tegelikult ju ei tea. Iga inimene käitub erinevalt.

Aga hoolimata sellest, oli kogu kulg väga köitev. Tõesti soovitan- põnev, pretensioonitult lihtne ja mõnus lugemine.

Btw, selle raamatu kohta on isegi treiler olemas...

5 kommentaari :

  1. Just hiljuti lugesin. Ning sellele otsa Barbara Erskine "Hay emand". Seegi räägib mälust, aga enne sündi, eelmistest eludest. Samuti huvitava konstruktsiooniga romaan (minu jaoks liialt palju armastusejura). Kahe raamatu kokkuvõtteks: halb kui mälu pole ja veelgi kehvem kui ta on. Ju Sinul on parasjagu, mäletad vaid olulist.

    VastaKustuta
  2. need oskused ei pidavat episoodilise mälu kadumisega kaduma. kõik mälud ei ole ühes kohas.

    kusjuures need, kellel iga päev algab justkui nullist, suudavad ometi õppida. nt kui ta on eelmine päev klaverit harjutanud, siis ta järgmine päev oskab juba selle võrra paremini mängida, kuigi ise ei mäleta, et oleks õppinud.

    aga mul tekkis küsimus, et kuidas siis need fotode-blogide-päevikute jutud pähe saavad, kui mitte mäluga?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei väljendanud end vast täpselt. pean silmas, et ma ise ei mäleta nt seda, et "käisin viie aastaselt poes ja siis juhtus see ja see.." Ma tean seda juhtumit, sest ema on sellest 100 korda rääkinud. Tegelikult pole aimugi, kas päriselt ka nii oli ja kas ma tegelikult ka tundsin ja toimisin nii nagu väidetakse.
      Mu õde nt, väidab end vabalt mäletavat eelkooliaegsest ajast asju. Mina ei mäleta. Ma tean, et nii olevat olnud.

      Aga, eks ma pisut utreerisin ka:) Kui on vaja, et oleks meeles, siis on seda mälu piisavalt.

      Kustuta
  3. Mäletan täiesti iseseisvalt eredamaid hetki sellest ajast, kui olin veel 2-aastane. Mäletan neid mõtteid, tundeid, päikeselaike kardinal, ilma, et keegi seda mulle rääkima oleks pidanud. Olen küll emalt üle küsinud, et kas need võivad olla reaalsed mälestused ja ta on kinnitanud, et jah, nii võis olla küll.

    Aga kuidas inimesed mäletavad kõigi klassikaaslaste nimesid, õpetajate nimesid, oskavad tsiteerida (vigadeta!) erinevaid autoreid, laulavad peast sada erinevat laulu kordagi komistamata...? Ei tea. Ma pole veel neljakümnenegi, aga juba tunnen, kuidas mälu muutub järjest valikulisemaks. Eriti lühimälu. Aga ka pikaajalises mälus lüngad järjest kasvavad. Küllap on asi ka väheses harjutamises - kui millestki kaua aega ei räägita, kaob see mälust kuhugi kaugustesse.

    Eks mälu on jah seotud otse tähelepanuga ka. Mäletan, kuidas isa emale ütles, et keegi olla teda otsimas käinud. Kes, isa ei tundnud. Ema siis küsis, mis tal seljas oli? No alasti ta ei olnud... vastas isa. See lihtsalt ei olnud tema jaoks absoluutselt tähtis ja ebaolulisi asju ju ei märkagi.

    Aga oskuste kohta - kui keegi ütleb, et sa ju laulad kooris, laula midagi, siis... ma ei mäleta midagi. Ometi suudan enamuse meie õpitud laule koori koosseisus peast laulda. Lihtsalt dirigent paneb mu hääle andmisega õigele rööpale ja nii ma laulangi, nagu masin, sest sedasori mälu vajab ainult õiget lülitusnuppu. Ise ma seda (enamasti) kätte ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no ma olen see nime- ja laulumäletaja (suur osa lastekoorirepertuaari on siiani peas), aga väga varastes lapsepõlvemälestustes ei ole üldse kindel. ma oletan, et mõni mälestus peaks olema ka sellest ajast, kui ma ei osanud veel lugeda, aga nt lugemaõppimist ei mäleta üldse. ilmselt ei oska mõnda mälupilti ajateljel lokaliseerida.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!