neljapäev, 1. november 2012

avalikud naised

.. ja mehed ka, need, kes blogivad.

Kunagi, päris blogimise algusaastatel tegin katse: võtsin kaks suvalist blogiomanikku, juhuse tahtel N ja S. Minutit kümme surfamist ja info oli käes. Elukoht, töö, foto, huvialad, kus mis konkurssidel osalenud jne, kes on vanemad ning õed-vennad. Blogija S-i puhul isegi laste nimed...
See oli ausalt öeldes šokeeriv. Ses mõttes, kui lihtsalt me oleme tuvastatavad ning kui mitteanonüümne on internett.

Teine, mis mind tookord kurvastas oli see, kuidas mu illusioonid purunesid. Ma olin kujutanud neid ette hoopis teistsugustena ja see häirib mind siiani, et nad pole sellised nagu minu meelest "peaksid".
Ma sain aru, et ma ei taha teada.

Miks ma sellest kirjutan. Ühes blogis, kus kurdeti, et ei teata inspiratsiooniks olevat teksti- soovitati googeldada. Nagu ullike järgisin ka mina soovitust, ja üle paari minuti ei kulunudki, et algallikani jõuda. See tegi mind väga kurvaks.  Sest tegelikult ma ei tahtnud teada.

Ma olen sageli imetlenud neid, kes blogivad isiklikest asjadest oma näo ja nimega. Tugevad inimesed. Te olete väga tublid, ausalt.
Aga. Kuidas te suudate taluda kriitikat, tähelepanu, seletada-põhjendada igal võimalikul-võimatul juhul miks te just nii arvate.

njah, olen argpüks.
Aga ma ikkagi tahan, et minu minad saavad elada erinevat elu.

16 kommentaari :

  1. Ma kirjutan oma nime ja näo alt - kurinurm.blogspot.com, iiida.blogspot.com.

    Iseenda asjadest oma nime all kirjutamises ei näe ma üldse mingit probleemi. Mu andmed - kodune aadress, telefon, email... - on internetis üleval aastast 1995. Blogi aastast 2005. Rahvusvahelistesse useneti listidesse kirjutamine andis tulemuseks selle, et google andis mu nime peale pool miljonit vastust. (Enam mitte, useneti arhiivid on ära kõngenud.)

    Aga mis sellest?

    Kriitika... pole teda väga olnud ja mida aeg edasi, seda väiksemaks blogi loetavus ja tagasiside lähevad. Arutelud kolivad Facebooki ära. Selle nädala sissekanne (Reformi meeleavaldus) sai FB-s paarkümmend kommentaari, blogis ei ühtegi.
    Ehk, FB ajastul on oma arvamuse netis oma nime alt avaldamine niigi norm; blogi on lihtsalt selle veidi vanem ja ehk põhjalikum variant. Põhjendama-seletama ei pea kellelegi midagi, arvamuse avaldamine ei too mulle kohustust seda arvamust pärast kaitsta.

    Tähelepanuga on ka nii, et selle saamiseks peab ekstra pingutama. Vaikimisi ei viitsi keegi suvalise kodaniku päeviku peale aega raisata, loevad vaid sõbrad-sugulased ja neile sa ju tahadki ennast avada.

    Ehk. Ei ole see avalikult blogimine nii õudne midagi.

    Teistest inimestest (minu puhul siis lastest) nende nime all kirjutamine on keerulisem teema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nu jah... ütle mulle kes on su sõbrad....:)
      Minu FB uudisvoog koosneb peaasjalikult firmateadetest, uudistest ning nende postitustes, keda ma jälgin.
      Mu oma nö sõbrad ainult mängivad ja ei postita ega kommenteeri.
      (ma olen nii üksik:))

      Aga sellega ma nõustun küll, et ega kedagi eriti teised inimesed ei huvita küll. Puhas juhus võib vahel su avalikuks teha ning seetõttu peab mõtlema, et suudaks hiljem sõnade eest vastutama.

      Kustuta
    2. Kuigi mu blogi on hetkel maas kolimise tõttu, siis ma kuulun ka nende hullude hulka, kes blogivad oma nime alt omadest asjadest ning Kaur sõnastas kõik ära nii nagu täpselt ongi (muuseas ka minu blogi on üleval aastast 2005). Mul ei ole kohustust mitte kellelegi mitte midagi seletada. Internetis vaidlemine on täiesti mõttetu tegevus nii ehk naa.

      Ainus mis peavalu valmistab on inimesed mu elus. Kuidas neist kirjutada või kirjutamata jätta. Minu privaatsuspiir läheb kindlasti mujalt kui minu lapse isal ning veelgi vähem tean ma, et kust hakkab minu lapse privaatsuspiir jooksma.

      Ahjaa, ja ma ei ütleks, et mul on ükskõik. Ei, kindlasti ei ole ükskõik teiste arvamusest, aga mul on piisavalt enesekindlust, et mitte lasta end kõigutada sellest teiste arvamusest.

      Kustuta
    3. "Internetis vaidlemine on täiesti mõttetu tegevus nii ehk naa."

      Sellega ma küll ei nõus ei ole. Miks see mõttetu on? Kas see on mõttetum kui sõpradega kohvitassi taga asjade arutamine? Kui see on mõttetu, siis miks sa siin üldse kommenteerid?

      Pigem on netis vaidluskond laiem ja mitmekülgsem kui kohvi- ja õllelaua seltskond. Seesama Reformi meeleavalduse sissekanne, millel nüüd juba üle 40 kommi - minu täieks üllatuseks - on mulle mitu üllatavat ja mõtlema panevat asja ette söötnud. Just sellepärast, et seal on erinevad inimesed koos ja neil on samale nähtusele väga erinev vaade.

      Küll aga olen nõus sellega, et inimeste isiklike asjade üle vaidlemisest ei tõuse tulu.

      Kustuta
    4. Minu arvates ajad Sa segamini vaidlemise ja arutelu. Need on kaks ise asja. Arutelud on toredad!

      Samas võib olla ka, et ei aja ning sellisel juhul meil on tore olla internetis vaidlemise koha pealt eriarvamusel :)

      Kustuta
  2. Kas sa tõesti selle viimatimainitud googeldamisega said teada kõnealuse naise päris identiteedi või ainult tema blogi? Siin on ikka jupp vahet. Kuigi tean omaenda kogemusest, et piisas eesnimest, õpitud erialast (orienteeruv vanus lisaks) ja oligi google`i abil tundmatu tuvastatud :D

    Just hiljuti oli mul vestlus samal teemal ühe kaasblogijaga. Ka tema arvas, et inimesed ei tohiks oma eraelust niimoodi avalikus ruumis rääkida, et see jääb sinna alatiseks. Aga mina väidan, et nii hull see nüüd ka ei ole, see info ei jää kättesaadavaks igavesest ajast igavesti ja et lapsed või lapselapsed peavad tulevikus vanemate pattude pärast silmad maha lööma. Ja olgem ausad, kui palju on isegi praegusel hetkel neid, keda nii kangesti huvitab, kes sa tegelikult oled :D

    Tegelikult on väga paljude inimeste suur probleem pigem selles, et keegi ei tunne nende vastu huvi. Et neil pole, kellele oma muresid (ja ka rõõme) kurta. Ja kui nad siis blogides leiavad kuulasjaskonna ja saavad end välja elada, siis mis ses ikka nii phtlikku on. Ma ise olen oma püsilugejatega enamusega silmast silma kohtunud ja nendega FB-s õige nime all sõber. Tõsi küll, kui mul eneseavamisest laiemale üldsusele blogis isu täis sai, tõstsin vanad kirjed mujale. Ja kahe aastaga on ka google unustanud isegi mu populaarseimad lood.

    VastaKustuta
  3. Siin on praegu paras hetk teada anda, kunagi, vast paar aastat tagasi sain ma mingeid märksõnu guugeldades teada ka Indigoaalase pärisnime ... aga enam ma seda ei mäleta ja uuesti ei proovi ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina sain jälle tänu Kaderi enda teadustamisele, et mis üritus tulemas on, teada tema nime :D Aga mis sellest ikka muutus.

      Kustuta
    2. Just :) Ja ma pole kunagi üritanudki enda nime varjata. Ongi lihtsam blogida - mida võhivõõrale ei räägiks, seda blogisse kirja ka ei pane. Mitte et ma muidugi võhivõõrastega eriti jutukas oleks ...

      Kustuta
  4. Ma ei blogi päris oma nime alt, aga arvestades, et ma reklaamin oma pärisnimega kirjutisi, siis mingi saladus see nimi ka pole.
    Mul ei ole midagi varjata lihtsalt. Absoluutne ausus teeb elu kergemaks, mitte raskemaks.

    VastaKustuta
  5. Mitme otsaga asi.
    Selleks, et korralikult googeldada on vaja rohkem andmeid kui neid kasvõi natukenegi peidetud on. Peaks nagu püsilugeja olema või nii.
    Teisest küljest, see kes juba googeldab, teeb seda mingi eesmärgiga. Kui kavatsused on head, siis tõenäoliselt teab see inimene niigi, kes see blogija on. Kui aga otsitakse komprat, siis ei olegi ju vahet, kes inimene päriselt on - eesmärk on nagunii tüli kiskumine ja selle inimese enesest kaugemale lükkamine.

    VastaKustuta

  6. Mind absoluutselt ei häiri kui keegi viitsib googeldada või tuhnida, et teada saada minu kodanikuidentiteet. Mind aga häirib tugevalt kui ei peeta kinni "mängureeglitest". Blogijana tahan olla see, kellena esinen. Samamoodi austan ka teiste blogijate õigust avada ennast täpselt niipalju kui tahavad ja esineda kellena tahes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. väga minu mõte.
      mina nt olen see, kes tavaliselt ei googelda inimesi. ja kui ma olengi kedagi saanud tundma blogi.neti vahendusel )ning reaalselt mitte), siis ei tee meeleheitlikke katseid pärisnime ja netinime kokku viia. no kui inimene just ise ei ütle kusagil. sest just, kui ta soovib olla selles kohas selline, nagu ta on, siis tema valik ju ja pole minu asi minna torkima, et näe, ma tean küll, tegelikult oled sa hoopis nii- või naasugune.

      Kustuta
  7. Mul on nii, et päris otse blogisse ma oma andmeid üles ei riputa, aga kellel on huvi mööda blogi tuhnida, leiab muidugi üles nii isikuandmed kui ka meiliaadressi - mitte blogist endast, vaid sealt saadud vihjete või ürituste reklaamide jms abil. Rääkimata nendest, kes käivad samades blogides kommenteerimas kui mina ja on ka sealt infopudemeid saanud.

    Selle kohta mõtlen ma, et kui keegi viitsib nii palju tuhnida, on ta need andmed ka ära teeninud. Ja oi kui paljud tegelikult ei viitsi. Mõni veebituttav, kes väidab, et tahaks vat just seda asja minu kohta teada, ei ole sellega igatahes hakkama saanud - sest tglt on vat just see asi blogi kaudu täiesti leitav.

    Rakendan veidi enesetsensuuri, aga mitte niivõrd enda kaitsmiseks võõraste eest, vaid lähedaste kaitsmiseks liiga palju info eest - no on selline kiiks, et mul on tunne, et inimestel, kes minust hoolivad, ei ole vaja kõike teada.

    Ja mis puutub nende inimeste kaitsmisse, kellest ma kirjutan... noh, ma ei kasuta küll pärisnimesid, aga olen teadlik, et tuttavad saavad aru, kellest jutt. Niisiis kirjutan neist kas seda, mida nad minu teada ei karda avaldatavat - või A. puhul küsin konkreetselt järele "kuule, kas ma seda võin kirjutada?" Siiani pole keegi kannatada saanud.

    Kriitika, tähelepanu ja selgituste nõudmisega on nii, et ega seda oma nime all rohkem ei tule kui anonüümselt. Kõige elavam arutamine käib ju blogis endas, vahet pole, mis mu nimi seal on. Päris elus ei viitsi naljalt keegi mu blogist rääkida, vahel harva mõni teeb komplimendi.

    No ja nii või teisiti ei ole mul eriti pahatahtlikke kommentaatoreid olnud, isegi solvujaid on olnud ainult üks-kaks ja neist vähemalt üks sai solvumisest üle ja suhtlesime pärast blogi tasemel normaalselt edasi. See, kui head kommentaatorid mul on, oli blogima hakates meeldiv üllatus - pärast seda, kui olin näinud, mis toimub nt Nirti või Ramloffi juures.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina ei kirjuta otseselt oma nimega (pikavõitu oleks ju ees- ja perekonnanime kasutada), aga mu oma blogist on olemas viited minu tehtud asjadele, seda siis loomulikult koos mu nimega. Samuti on blogis olnud pilte minust endast. Ja mul on kaks korda juhtunud nii, et tuleb keegi ja ütleb:"Ahhaa, ma sain teada, kes sa TEGELIKULT oled." Ühed olid I&I, teist ei mäletagi, aga emotsioon oli küll täpselt selline, et "Vau, tõesti ise vajutasid mu blogist lingile ja lugesid mu nime või?" Inimesed on tavaliselt lihtsalt nii laisad, et nad ei näe isegi seda, mis nähtavas kohas on.

      Kustuta
  8. Mina ei blogi oma pärisnime alt sellepärast, et ma ei tahaks, et potentsiaalsed tööandjad või vanad tuttavad mu esimese googeldamisega üles leiaksid. Mitte et ma midagi siivutut kirjutaksin, aga lihtsalt. Pealegi ei saa enamus mu tuttavaid aru, miks inimesed blogivad või miks nad FB elavad (viimasest ei saa mina ka hästi aru).

    Aga kõik need, kes on tahtnud mind päriselaus näha, on seda saanud, üks sõber tundis mu koerapildi järgi ära (ja ma ei läinud sellepärast peitu). Sekundeerin Hundi ulule, minu valik on olla blogis anonüümne, mis ei tähenda, te mõnes teises eneseväljendusvormis ma täitsa avalik ei oleks.

    Üleüldse ei saa ma aru inimestest, kes oma tuttavaid googeldavad?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!