Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 28. veebruar 2011

Ühtne Eesti Suurkogu

Blogi on hea asi- paned oma kurja või kurva mõtte kirja ning lähed eluga rõõmsalt edasi. Teisalt võib seesama olla ka koormaks. Juhuslik mõte, mis muidu oleks tulnud ja läinud ja teiste mõtete alla mattunud, omandab kirjapanduna tähenduse, muutub seisukohaks, mille eest tuleb vastutada.
See mõte tekkis mul Ühtse Eesti suurkogu vaadates. Iroonia, sarkasm, kriitika ja viha viha viha. Rosolje ja viinaklaasi taga valitsust kiruda on kuidagi ok, aga kui seda kõike sulle paar tundi järjest lakkamatult kaela kallatakse, muutub see masendavaks.

Kes ja mis on see abstraktne riik, mis kõike valesti teeb? Kas nimeline kriitika poliitikute suhtes on aus, kui sa ei selgita, miks sa teda hukka mõistad ning ei anna talle võimalust end kaitsta? Et amet annab kohustuse kõike taluda ja tasu sees on ka paks nahk? Kas kõik poliitikud ongi pahad ja kas me ikka saame tegelikult ka aru vastutusest selle ameti maine alavääristamisel? Kes meist ei oskaks rääkida sellest, mis kõik on valesti. Aga, sõbrad, kus on lahendused?

Tegelikult häiris mind selle etenduse juures kõige rohkem hoopis eklektika. Sissejuhatavad intervjuud määrasid meeleolu- irooniline, huumorivõtmes show on tulemas. (Ma ei viitsinud vanu arvustusi üles otsida, aga mul on meeles, et mõnes neist kirjutati, kuidas viimaste minutiteni oldi ootel- kas tekib uus erakond. Halloo?? ... ei ole ometi olemas iniemst, kes peale esimest intervjuud seda showd etendusena ei võtnud! Või lihvis teleekraan emotsioonid maha ja kohapeal oli asi tulisem?)
Mind tõsiselt häiris, et absurdi ja irooniat miksiti tõsiste asjadega. Võimalik, et see oli taotluslik, et sa oleksid 110% kogu aeg tähelepanu,
Ma pean tunnistama, et mina ei suutnud kogu aeg jälgida. Kas nüüd on see koht, kus ma pean naerma? Kas Jõksi kõne oli sarkastiline või Inga Saluranna oma? Või tuleks nüüd seda tõsiselt võtta? Populismi esitamine populistlikus võtmes devalveeris tõsiseltvõetavuse ja ausalt öeldes väsitas. Ehk siis minu jaoks ei lõppenud etendus mitte kulminatsiooniga, vaid keris järjest tasakesi hoogu maha.
Lisaks muutis selline miksimine küsitavaks ka aplausi kasutamise? Kas me premeerisime näitlejat hea esituse eest või tunnustasime kõne sisu sellega nõustudes? Kelle üle me tegelikult naersime ja millega nõustusime...

Üks mõte, mis mul tekkis seda etendust vaadates- kõik poliitikud peaksid lisaks stilistile, hankima endale ka näitlejameisterlikkuse tunde. Küll on ikka hea vaadata head esinejat.
Nojah, võib olla meil valitseks praegu juba diktatuur, kui kõik juhid suudaksid oma mõtteid esitada sama veenvalt kui Kaljujärv või Vares:)

Kogu eelnevale kriitikale vaatamata - tegelikult oli tegemist väärt asjaga ning ära oli tehtud suur ja oluline töö. Respect.

Mul on tegelikult hea meel, et ma nägin seda etendust aasta hiljem. Aastaga on ikka väga palju muutunud. Mulle tundub, et jää hakkab murduma ning inimeste hoiakus on tekkimas muutused.
Kas see on tänu etendusele? Vahel lihtsalt on mõned asjad õhus.

3 kommentaari :

  1. Minu arvates nad lihtsalt ei suutnud otsustada, kas teha midagi tõsist või teha paroodiat. Ja siis ei tulnud päriselt kumbagi. Kui ma küsin enda käest, et "kas ma peaks nüüd naerma", siis ma vahetan kanalit.

    Kui teha paroodiat, siis võib olla ka nimeliselt õel ja lahmivgi. Kui teha tõsist asja, siis peab olema selgelt argumenteeritud ja teleshow puhul võiks olla tõesti mingi vastukaal...

    Ja edasi, tegelikult, kes oleks vastukaal? Kellele vastanduti? Mis positsioon võeti? Ei võetudki vist. Ei oldud partisanid. Aga poliitilist irooniat ei saa keskpõrandalt teha.

    VastaKustuta
  2. Mulle täitsa meeldis. Mu meelest riigi ega isegi poliitikute lausmaterdamist ei olnud, rohkem käis kriitika ikka poliittehnoloogide ("Valija ei ole loll; valija on väga loll.") pihta ja selle seltskonna suhtes ma ei evi erilist empaatiat. Etendus võimaldas heita pilgu teatud protsesside sisemusse, hinnangu andmine ja vastavalt otsuste langetamine las olla juba vaataja enda asi.
    Aga see, et justkui ei suudetud otsustada, kas teha tõsiselt või naljakalt -- võib-olla on asi selles, et tegelikkus ise meenutab kohati groteskset karikatuuri? "Riigimeeste" mõni osa oli ju ka selline, et pidanuks justkui olema komöödia, aga ajas hoopis oigama.

    VastaKustuta
  3. Ma võtsin seda küll nagu etendust, kus žanrimääratlusega on veidi segadust. Köitis suur formaat - suured lipud, uhked sõnad, palju emotsioone. Lõpp vajus mu meelest ära, Ojasoo lõpukõne tundus kuidagi toores. See oli vist spontaanne, nad ikka ise ka ei teadnud, kuidas asi lõpetada. Tegevpoliitikute ja igasuguste muiduinimeste sissetoomine oli ka küsitav.
    Aga hea ikka, et vaatasin.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!